Ain Kalmus “Hingemaa”

Teema 14: Raamat, mida loetakse mõnes filmis
Ain Kalmus “Hingemaa” (312lk. Orto 1948)

001.jpg

Oli aasta 2015 novembrikuu, kui me sõitsime Laitse mõisasse Tõnis Mägi kontserdile. Tõnis laulis laulu kondorist ja rääkis loo, kuidas nad olid Kärduga käinud Ameerikas, vana Eesti kiriku taastamiseks korraldatud heategevuskontserdil esinemas. Kuidas kiriku tornist oli kondor lendu tõusnud ja see oli tekitanud tunde, et see lind valvas selle vana kiriku üle.
Kontserdil mainis Tõnis ka üht raamatut, kus eestlaste külast Ameerikas ja sellest kirikust juttu on.
Läks aasta ja mitu kuud, kui ma märkasin, et ETV2 näitab filmi pealkirjaga “Hingemaa”. Salvestasin ja vaatasin. Ühe korra ja teise korra ka.
See oli lugu sellestsamast Gleasoni Eesti kirikust, selle restaureerimisest ja Tõnis Mäe kontserdist Ameerika metsade vahel. Kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase poeg, nüüdseks juba vana mees Bill Rebane.
Ja selles filmis loeti seda raamatut, Ain Kalmuse “Hingemaa”.
Raamat oli aga mul riiulis olemas, jõudnud meie koju Rootsist, koos aastaid tagasi päranduseks saadud teiste Orto kirjastuse raamatusarjadega. Tegu on ilukirjandusliku raamatuga, kus siiski omajagu tõtt sees – koht, kirik, küla, eestlaste elud.

20. sajandi alguses saabusid Ameerikasse kolm noort Eestimaa meest. Tulid otsima oma hingemaad. Ühel, Aadu Toolsel, jäi pere Eestisse ootama, kuniks mees on uuel maal jalad alla saanud.
Otsisid tööd ja leidsid ka. Nägid vaeva suvel kraave kaevates ja talvel metsi langetades. Korjasid dollarihaaval raha ning kui 200 rohelist krabisevat kokku sai, läks Aadu Toolse linna ning sõlmis lepingu maaostuks. Ta oli selle krundi juba ammu välja valinud ja seal salaja juba veidi maadki harinud. Ja nüüd äkki oli ta maaomanik! See lapp oli suurem, kui koduses Eestis mõisniku maa! Krunt oli ilus, mets, metsas allikad, allpool jõgi ja järv. Kõige ilusama krundi oli Aadu valinud!
Maapeal oli püsti väike tööliste maja, kämp, nagu teda kutsuti. Selle kohendas Aadu niimoodi korda, et võis Eestisse perele kirjutada – tulge!
Ja pere tuli. Naine Salme ja kolm poega.

*”Aadu oli ruume suure hoolega küürinud, ta oli isegi poest paberit toonud ning köögiriiulitele valged pitskardinad külge lõiganud. Laual oli puhas käterätik põiki üle ning sellel savikruus sügislilledega. See kruus lilledega oligi esimene asi, millele naise silmad langesid, ja ta pilk muutus uduseks.”

Aadu alustas tasahilju, aga suure innuga – haris ta ju omaenda hingemaad, mitte ei orjanud kellegi teise heaks. Kevadel tegi alepõletust, siis oli kogu pere abiks. Kündis algelise isenikerdatud adraga maad, ostis lehma, paar põrsast. Talvel käis metsa raiumas ja raha teenimas. Iga aastaga kasvas farm suuremaks. Tuli hobune, saadi suuremad maalapid metsa alt põldude alla.
Kõige parem rohi töö vastu on rohkem tööd, ütles Aadu.

Väga vahva on kirjeldus sellest, kuidas kohalikus lambafarmis lambaid pesti.
*”Kaevati sik-sakiline kraav, lasti see siis ääreni vett täis, pandi sellesse kanget sooda ja seebi moodi kraami ja siis lambad ikka karsumm! ja karsumm! üksteise järel ühest otsast sisse. Kui nad olid sik-sakilise kraavi pool ujudes läbi käinud ja teisest otsast välja tulid, olid nad puhtad nagu Siioni tallekesed.”

Ümberkaudu elasid ka eestlased, kellega aegajalt pidusidki peeti ja kodumaad meenutati. Eriti valusalt soovis Eestisse tagasi Aadu naine Salme. Ikka igatses ta Pärnu randa ja Vallimäele, meenutas, kuidas nad Aaduga seal käsikäes jalutanud olid. Hingemaa võib ju siin, sel põllul olla, aga kodu on Eestis!

*Salme mäletas, kuidas pühapäevahommikutel oli terve Pärnu kellaheli täis olnud. Elisabeti kiriku tornist kostis see heledalt, rõõmsalt, saksa kiriku poolt aga kumedamalt, raskemalt, kuna sekka paiskus vene kiriku rõõmsat, mitmehäälset tilinat. Siis oli hea avatud akna all seista ja lasta neil kuminatel läbi toa kajada.”

Kogu raamatust jookseb läbi nukker noot. Kuidas tulid Eestist noored mehed ja naised, võitlesid endile maalapid, hakkasid neid harima. Kuidas sündisid lapsed ja läksid ameerika koolidesse, õppisid inglise keeles ja varsti rääkisid juba koduski inglise keelt.
Aadugi saab vanemaks ja tema suurim hirm ei ole mitte vanadus ja surm, vaid see, et tema hingemaa farmi ei ole äkki kellelegi pärandada! Ükski kolmest poisist ei ole farmeriametist huvitatud, nendest on saanud ameeriklased. Aga tütar on veel liiga noor.

Olin raamatu lugemise just lõpetanud ja vaatasime AK uudiseid. Seal oli avalugu välismaal olevatest Eesti koolidest ja eesti keele säilimisest. Kõik algab kodust, jäi sealgi kõlama. Kui kodus peetakse eestlaseks olemist ja oma juuri tähtsaks, siis ei ole sel nii lihtne kaduda.
Peaasi, et oleks inimesi, kes peaks seda oluliseks!
Ütles Aadugi raamatus, et huvitav – kohalikud vanad perekonnad oskavad väärtustada oma juuri ja hindavad ka kaugelt tulijate keelt ja kombeid, aga tulijad justkui häbenevad seda, kes nad on, ja püüavad võõra rahva hulka sulanduda.

Raamatus on juttu ka sellest, kuidas see pisike eestlaste kirik sinna kaugele Ameerika metsade vahele ehitati. Iga pere andis omalt maalt palke, kõik lõid ehitusel kaasa. Isegi pastor Hans Rebane, kes elas muidu suures linnas, tuli ja jäi tükiks ajaks paigale ning oli jõu ja nõuga abiks.
Ja siis tulid ristsed ja pulmad ja matusedki.
Eesti keeles, oma õpetajaga, oma küla rahvaga seal võõral maal.

Huvitav oli seda “Hingemaa” filmi vaadata. Näidati, kuidas mees metsaäärtpidi kiriku juurde läheb. Võserik nagu meilgi, Tal ja lumi. Kui ei oleks öeldud, et Ameerika, siis oleks arvanud, et siinsamas metsas filmitud.

Hingemaa on seal, kus on hing rahul.
Kui on tahtmine minna, siis minge – tahtmine on taevariik.
Aga ärge unustage seda, kus on kodu.
Väljarännates on kõik roosiline ja meelitav. Aga kui oled natuke aega olnud, siis hakkad ikka üleõla tagasi vahtima ja varsti on hinges kitsas käes…

*****************************************************************
Gleasoni Eesti kirikut on aegade jooksul renoveeritud, rüüstatud, jälle üles ehitatud. Kirikul täitus 1914. aastal 100 aastat! Selle puhul tehtud Tõnis Mäe kontserdisga koguti 17000 dollarit ja kirik sai uuesti korda.
Selle aasta veebruaris saabusid aga uudised, et vandaalid on kirikus pidu pidanud ja selle sisustuse purustanud.
Kui närune peab olema inimene, et ta läheb ja rüüstab metsas seisvat väikest kirikut?

Leidsin netist mõned vanad pildid.

Selline väike videolõik:

Mõned artiklid Gleasoni eestlaste kirikust:
http://www.firstestonianchurch.com/history/
http://www.eestikirik.ee/saja-aasta-vanune-eestlaste-kirik-ameerikas/

Raamatu autorist, Ain Kalmusest:
http://www.eestikirik.ee/vahetuntud-ain-kalmus-tookas-ja-noudlik/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s