Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja”

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja” (95lk. Varrak)

00Majesteet.jpg

Ühel kaunil päeval, kui kuninganna Buckinghami palee aias jalutab, tormavad tema koerad palee nurga taha ja kukuvad millegi peale klähvima. Kuninganna pole sealkandis eriti käinud, aga nüüd on vaja koerad ära kutsuda ja nii ta avastabki raamatukogubussi! Mis veel huvitavam – see buss pidavat käima iga nädal ja bussis on ka üks tema palee köögis töötav (talle tundmatu) noormees, kes loeb.

Viisakusest laenutab kuninganna raamatu ja seda nädala pärast ära viies, näeb taas lugevat kokaabilist. Kuninganna võtab uue raamatu ja laseb punapäise poisi köögist oma ruumidesse edutada. Normanist saab tema amanuensis (poiss vaatab sõnaraamatust järgi, et see on õpetlase sekretär, käsikirjade ümberkirjutaja või kirjanduslik assistent.).

Lugemine haarab kuningannat jäägitult.

“Lisaks avastas ta, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud” Lk.19

“Lugemise võlu, mõtles ta, seisneb selles, et kirjanduses on midagi kõrki. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas neid üldse loetakse. Kõik lugejad, tema sealhulgas, on võrdsed. Ta leidis, et kirjandus on nagu rahvaste ühendus, raamatud aga vabariigid.” Lk. 26

Aga kuninganna raamatulembus ei meeldi õukonnale. See lööb rutiini sassi ja tekitab palju piinlikke momente. Selle asemel, et esitada tavapäraseid viisakusküsimusi inimese saabumise ja elu-olu koha, küsib kuninganna nüüd äkki: “Aga mida te viimati lugesite?” Inimesed, kes visiitidel ikka lilleoksakesi toonud on, kingivad kuningannale nüüd raamatuid. Neid, mida nad loevad, või – eriti hull – mida nad ise kirjutanud on!
Ainuke asi, mis kuningannale raamatute juures ei meeldinud, oli kohtumine nende autoritega. Need olid lärmakad ja ei pidanud endi raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem arvasid nad, et on raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud.

Aga seda rohkem kuninganna luges. Ja seda rohkem hakkas ta märkama asju, mis toimusid tema ümber. Pisiasju. Inimesi, nende näoilmeid, nende reaktsioone.

Ühel vastuvõtul sattus kuninganna rääkima Alice Munroga, luges tema raamatuid ja nentis, et:
“Kas saab olla veel suuremat rõõmu, kui kohata kirjanikku, kes sulle meeldib, ja leida siis, et ta ei ole kirjutanud mitte ühe või kaks raamatut, vaid vähemalt tosina.” Lk. 54

Üks väga vahva, brittide mõnusat huumorit täis raamat. Sobilik lugemiseks igale raamatute armastajale.

“Lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta enne ei olnud üldse tähele pannud.

Peale lugemist püüdsin ma leida ka, kas mõni ajakirjanik oma intervjuudes on kunagi kuninganna käest päriselt ka küsinud, millised raamatud talle meeldivad, aga ei leidnudki sellist intervjuud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s