Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s