Armin Kõomägi “Minu erootika saladus”

Armin Kõomägi “Minu erootika saladus” (239lk. Sebastian Loeb)

01.jpg
Kui ma lugesin selle raamatu sisututvustust (ehk lõigukest ühest novellist) RR-i lehelt, siis ma kahtlesin, kas ma ikka tahan seda raamatut lugeda… Tundus väga meestekas.
Aga tegelikult oli see lõik valitud ilmselt selleks, et mis siis ikka maailmas kõige paremini müüb? Juba krimipsühholoog Sebastian Bergman ütles, et ajakirjanduses (ja mujal inimeste maailmas) müüvad kõige paremini seks, hirm ja sensatsioon. Nii et see teos müüb ennast seksika lõigu abil.
 
Raamat algab toreda lookesega väiksest poisist, kes avastab oma isa kapist suure kotitäie kondoome ja kui ta kätt kaugemale sirutab, siis on seal ka terve pakk alasti naiste fotosid! Mida see poiss siis tunneb ja hiljem koolis tüdrukuid vaadates mõtleb…
 
“Esimene suudlus, see kõige kergem, kõige õhulisem, ei ole mitte esimene samm pikal teekonnal mäe tippu. See on tipp ise. Kõik, mis sellele järgneb, on raske, lihalik, määratud mööda mäe konarlikke nõlvu alla varisema…”
 
Edasi saab poisist mees ja mõtted ning tunded muutuvad. Küll on neis lugudes naistelemmik vanapapi ja siis naiste- ning elueksperdist emaga noorpoliitik. Juhtub isegi see, et autor paneb ennast naisenahka ja mitte niisama naise, vaid maksuametniku. Aga lihtrahva suureks rõõmuks kisub selle ametniku jõusaali ees autonumbrite kontrollimine koledasti kiiva 😉
Raamatust saame teada, mida tähendavad Sitsiilia kaitse ootamatu aevastusega, Sitsiilia kaitse lihapirukaga ning Sitsiilia kaitse nelja prussakaga. Ja Sorokini raamatu “Tuisk” meeleolus kirjutatud lugu on ka parajalt ajuvaba ja mõistusevastane. Kafka prussakalugu ka.
 
Mulle meeldivad Armin Kõomäe raamatud. Ta kirjutab nii, nagu inimene mõtleb. Ei mingit ilustamist ega kauneid kõlavaid kujundeid. Jalad maas, pea tihti muremõtteid täis. Rääkides me kontrollime ennast, aga mõtted on meil otsekohesed ja ausad. Ilma vilede ja kelladeta. Ja need mõtted panevad teksti rahulikult voolama.
Iga novelli ees on ka lühike sissejuhatus, kuidas lugu sündis.
 
Muide – mul on raske novelle järjest lugeda. Romaaniga pole probleeme – kasvõi kakssada lehekülge korraga ja kõik on hästi. Aga novellidega on see jama, et peale igaühe lõpetmist tahaks mõelda. Niisiis seisabki raamat pikemalt lauanurgal ja diivaniotsal ja voodis padjal, kuniks mina oma mõtte mõeldud saan, et järgmiste tegelaste juurde siirduda.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s