Graham Joyce “Vaikiv maa”

Graham Joyce “Vaikiv maa” (216lk. Ersen)
16387317_1465981200092719_893646777321089178_n.jpg
Kõigepealt suur-suur aitäh Dairele ja Hannelele, et te seda raamatut siin grupis tutvustasite! Ma ei teadnudki, et see olemas on ja ma oleks nii paljust ilma jäänud!!! See oli tõesti põnev ja kriipiv ja õudne ja hea raamat!
Kujutage ette, et olete üksi kuskil võõras majas – on öö, on talv, on tuul ja üks okastega põõsa oks kriibib tuule rütmis pidevalt vastu aknaklaasi.
Kriiiik…kriiiiik……kriiik…
Just selline tunne valdas mind kogu aeg, kui seda raamatut lugesin.
Käest seda vahepeal ära ei pane, see on kindel.

Zoe ja Jake on suusakuurordis puhkusel. Nad on ärganud vara, tõusnud mäele ja naudivad päeva esimesi päikesekiiri ning mäel valitsevat vaikust. Õhk on karge ja roosa ning nad lükkavad end suuskadel nõlvast allapoole. Ja siis liigub maa nende jalge all ning kostab mürin ja Zoe kuuleb, kuidas Jake talle karjub: “See on laviin! Mine servale, haara puust kinni! Ruttu!!!”
Aga on juba hilja, lumemass rebib nad endaga kaasa ja Zoe märkab veel käed näo ette tõsta, enne kui kõik ta ümber muutub valgeks lumemölluks.

PS! Kui plaanid raamatut lugeda, siis ära siit edasi loe!

Nad pääsevad tervelt. Jõuavad tagasi hotelli ja näevad, et see on ilmselt evakueeritud. Ka külas ei ole ühtegi inimest. Nad peavad sellest kohast minema saama, sest kohe võib tulla uus laviin! Aga ilm läheb halvaks, lumesadu tiheneb ja autot, millega ära sõita, pole kerge leida.
Aegamisi hakkavad nad taipama, et maailm nende ümber ei ole enam õige. Põlevad küünlad ei kahane, hotelli ümber liiguvad varjud, kõik teed, mida mööda nad püüavad minema pääseda, toovad neid hotelli tagasi, telefonid vaid kutsuvad ja keegi ei võta kõnesid vastu.

Kui sa oled üksi (kaksi) maailmas, siis on alguses hirmus, siis on lõbus ja siis tekib miljon küsimust. Mis edasi? Kas kõik jääbki nii ja kuidas sellesse suhtuda. Raamatus on väga hea koht, kus Zoe ja Jake otsustavad, et asjale saab vaadata kaht moodi. Kas nii, et nad on selles kohas lõksus või nii, et neid on siia vabastatud.
Nii on iga asjaga – ise teed otsuse, mismoodi sa enda elus juhtuvatele asjadele vaatad ja sellest oleneb, kui hästi sa enda elu elad.
Miks me oleme vihased kui surm võtab meilt mõne lähedase? Me võime selle asemel olla tänulikud, et see sõber meie ellu anti ja et meil oli koos nii tore.
Öeldakse, et head mõtted tulevad vaikuses kui keha puhkab. Kahekesi lumisesse maailma jäädes tulevad kindlasti head mõtted ja neid saab siit raamatust lugeda. Mida lõpupoole, seda enam.

Huvitav ongi see, mismoodi raamat natuke rabedast algusest areneb tõeliselt nauditavaks mõtiskluseks. Kaks noort lõbusat inimest kasvavad selles raamatus suureks.
Pinge kestab lõpuni ning see lõpp ei vaju kuskile kraavi, vaid kaant kinni pannes saab rahulolevalt noogutada ja jälle vabamalt hingata

Selle raamatu keskel sain ma ühe korraliku peatäie nutta, sest seal kirjutati justkui minust ja minu lapsepõlve koerast… Nimelt ilmub ühel hetkel must koer Sadie, kes kuulus Jake`i lapsepõlve ning nende kahe kohtumist kirjeldati nii südamlikult, et… Kui ma üldse midagi peale siinse elu lõppu ootan, siis taaskohtumist oma koeraga!
Koju tulles nägin üle hulga aja oma naabrite hiiglaslikku koeraelukat (tal pole lubatud iluaias kolada, aga aegajalt ta lihtsalt eirab reegleid ja aedu ) ja nässerdasin teda läbi aiatraadi kohe mõnuga

Raamatu lõpus kirjutab autor tänusõnu ja seal on ka vihje ühele kirjanikule, kes on talle inspiratsiooniks olnud. Panen selle nime kirja, tasuks ehk temagi kirjapandut uurida: Robert Holdstock.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s