Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas”

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas” (280lk. Helios)

pimedaspimedasmetsas

Mõtlesin, et võtan osa kirjastuse Helios väiksest lugemismängust, kus tuleb viie nädala jooksul kolm raamatut läbi lugeda ja läbi blogida. Põnevikud kõik, nii et kiire ja lihtne lugemine 🙂
Siin on üks neist.

Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma ning ma olen müüdud 🙂
Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele “etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda.

Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu!
Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule.
Nad ei ole 10 aastat näinud.
Nad ei lahkunud sõpradena.
Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.
PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja!

Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna.
Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti.
No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates.
Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. 🙂

Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustnud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema.

Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas:
“Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule…

Tegelikult tekkis veel üks küsimus…
Tüdrukute õhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas “virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada 😉

Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo “Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on “Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas “Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: “And Then There Were None” 😀

“Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. “Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s