Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”

Teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”
Päikese kirjastus, 320lk, tõlkinud Eve Laur.

15966150_1443380929019413_9111379619534056261_n.jpg
Seisin raamaturiiuli ees ja lugesin pealkirju. Triloogia, triloogia, 6-osaline ja siis see, “Magavad hiiglased”. Sobis! Teadsin, et tegu on ulmega, hiiglaslikku peopessa kukkunud tüdrukuga, aga millega täpsemalt, seda mitte.

No mida ma siis nüüd kirjutan…
Pmst. lugesin ma selle raamatu eilse päevaga läbi. 320 lehekülge küll, aga mitte tavalist teksti, vaid intervjuud, raportid ja mõni peategelase pihtimus ka.
Tore ja emotsionaalne. Kohati väga naljakas, kohati väga põnev, kohati väga igav… Mulle, kui poliitikast mittehuvituvale inimesele igav.

Lugu algab sellega, kuidas üks väike tüdruk saab sünnipäevaks jalgratta. Ta tahab sellega kangesti sõitma minna, aga peab ootama, et külalised lahkuks. Kui see õnnelik hetk lõpuks kätte jõuab, kihutab tüdruk rattaga välja ja ühel hetkel on ta kadunud, kukkunud sügavas augus olevasse hiiglaslikku metallist peopessa.
17 aastat hiljem on sellest tüdrukust saanud teadlane. Peopesa on põhjalikult uuritud ja üle terve maailma korraldatakse otsinguid, et leida hiigelroboti ülejäänud juppe. See, kuidas keretükid pinnale kerkivad, kuidas neid kokku kogutakse ja nende juures 3000 aastat vana matemaatikat, juhtimispaneele jms. avastatakse, kuidas hiigelrobotiga esimesi liigutusi tehakse on väga huvitav. Inimesed, kes selle tööga tegelevad on ka väga värvikad ning raamatust ei puudu ka särisev armukolmnurk (imekaunis ja pöörase iseloomuga preili piloot, nohikust keeleteadlane ning ülimehelik sõjaväelane – no kes küll omavahel armuvad? 😉 ).
Aga viimane kolmandik raamatust kisub käest ära. Poliitikasõbrale ehk mitte, aga minu jaoks oli see üks läbinärimine, kus kõigest huvitavast (hiigelroboti teistkordne pinnaletõstmine, tema transport, inimeste reaktsioonid, kes robotit nägid) mööda sõidetakse ja kõige ebahuvitavaga (poliitikute arvamused, võimunäljase teadlaseproua jauramised, paha Põhja-Korea ja paha Venemaaga) pikalt nämmutatakse.
Pähh! Ära rikkusid huvitavalt alanud raamatu!

Millest ma puudust tundsin – sümbolid! Kirjeldatakse, kuidas keelegeenius lahendab 3000 aastat vanu tahvlikesi. Kus on ruudud, kus on kriipsud jne. See kõik oleks võinud raamatus teksti vahel sümbolitena kirjas olla! Näiteks nii, nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamatus” oli. Seal võis lausa ise tulnukate keelt õppima hakata 🙂

Mind valdas raamatu lõpuks sama tunne kui “Marslast” lugedes (aga “Marslane” oli palju parem!), et see on kirjutatud mehe poolt meestele. Palju sõjaväe- ja poliitikavärki ning garneeringuks ilus ja pöörane tehnikahuviline preili 😉

Üks silma jäänud väide ka (millele ma alla kirjutan):
Te teate niisama hästi kui mina, et need baasid (jutt käib USA sõjaväebaasidest Ida-Euroopas) on lihtsalt dekoratsioon, papist nukud, mille abil pisiriigid ennast pisut vägevamana tunnevad.

Niisiis – 2/3 – huvitavat robotijuttu ja 1/3 jama poliitikajuttu.

Avastasin, et tõlkija on militaar.net foorumis päris tõhusat terminiteemat arendanud: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=51&t=37633

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s