David Baldacci “The Christmas Train”

Teema 1: Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal
David Baldacci “The Christmas Train” (260lk. Pan Books 2016)
Eesti keeles ei ole välja antud.

15873366_1438973649460141_2961810297433694828_n
Nii nagu lubatud, nii ka teen – loen selle aasta väljakutse teemasid järjekorras.
Täna tuiskas lund ka, nii et sobiv aeg jõuluraamatu lugemiseks.
Ajakirjanik Tom Langdon peab jõudma jõuludeks Ameerika idarannikult Los Angelesse. Ühe “arusaamatuse” tõttu, on tal USA-s keelatud lennata, nii et mis muud kui rongile!
Tomil oli mõttes oma rongireisist lugu kirjutada – mida muud võikski teha mees, kes on kauge ringiga Mark Twaini sugulane?
Rongid, millega Tom sõidab, on kaks Ameerika vana hiiglast: Amtraki Capitol Limited, mis viib Washingtonist Chicagoni ja sealt edasi Southwest Chief, millega saab Chicagost Los Angelesse.
Lugemise ajal oli nii huvitav kaardil näpuga järge ajada ja vaadata, kuidas need reaalselt olemasolevad rongiliinid kulgevad.

Rongiga ei sõideta selleks, et sa tahad kuskile kiirelt jõuda. Rongiga sõidetakse reisi enda pärast. Inimeste pärast, keda rongis kohtad. Elamuse pärast. Pead võtma endale aega ja seda teekonda nautima.
Autod jäävad ummikusse, teepeal kohtad hulle autojuhte ja toitud kiirteede ääres parklates hirmsast pahnast. Lennukites pole mingit isikupära. Enamuse lennu ajast loodad lihtsalt, et jõuaksid turvaliselt kohale.
Aga rongid on nautimiseks!
Seda oli nii hea ja tuttav lugeda, sest ma armastan rongisõitu. Eestis pole seda lihtne teha, sest siinne rongiliiklus on nagu ta on… Aga Rootsis olles sõidame rongidega igal võimalikul juhul ja see on iga kord suurepärane elamus!

Tom kohtab oma reisil palju huvitavaid inimesi. Suurt filmimeest Max Powersit, võrratut rongipersonali, mustkunstnikku, pensionil kirikuõpetajat, ajalooga vapustavat vanaprouat, rongis abielluda plaanivat noort ebakindlat paari.
Oma suureks ehmatuseks ka oma endist tüdrukut Eleanori ja veel suuremaks vapustuseks ka oma praegust visiitelukaaslast Leilat.

Segadus, armastus, ahastus, õnn, rõõm, kurbus – kõik need tunded on selles raamatus läbisegi ja väga hästi lugejani toodud.
Vahepeale mahub isegi varguste müsteerium.
Ja lõpetuseks katastroof, mis laheneb siiski jõuluajale kohaselt.

Raamatus on mitmeid häid mõtteid ja toredaid lõike:
*”Kas sa tõesti võitsid Pulitzeri preemia?”
“Ei, tegelikult võitsin neid kaks tükki.”
“See on muljetavaldav!”
“Mitte päris. Kõik, mida sa pead tegema, on jooksma terve oma elu ühest jubedast kohast teise ja kirjutama igast õudsest asjast, mida sa näed. Tsiviliseeritud maailm loeb sellest, unustab selle, aga patsutab sind siiski tunnustavalt ja annab sulle auhinna selle eest, et sa ei muutnud tegelikult mitte midagi…”

Armastuse kohta:
*Kui kaks inimest suudavad teineteist nii kohutavalt õnnetuks teha, siis peavad nad küll väga sügavalt armastama.

Nalja ka. Räägib filmiboss Max Powers:
*Läksin ühel päeval tõeliselt kallisse restorani sööma ja keda ma seal ees näen? Enda kolme lahutatud naist! Tuli välja, et nad kohtuvad seal igal neljapäeval ja räägivad kui jube oli minuga abielus olla. Justkui raamatuklubi, aga teemaks oli minu ristilöömine. Loomulikult ei tulnud kordagi jutuks, et raha, mille eest nad end uhkelt riidesse panevad ja iga nädal viie tärni restoranis käivad, tuleb minult…

Tore raamat!
Väärt kindlasti rohkemat kui need 3,5 punkti, mis Goodreads talle jagab.
David Baldaccilt on eesti keeles ilmunud päris mitmeid raamatuid, nii et kavatsen teda veel lugeda. Mõnusalt kirjutab!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s