Leelo Tungal “Kristiina, see keskmine”

Leelo Tungal “Kristiina, see keskmine” (94lk. Eesti Raamat)

16406840_1462327497124756_7665810148109793033_n.jpg
Sättisin eile oma raamaturiiuleid. Ühed müstilisemad on alati need, kus on õhukesed raamatud, mille selgadel puudub igasugune info, mis seal kaante vahel on. Ja nii jäigi mulle kätte tükike lapsepõlvest!

Kui mõnus oli seda lugema hakata, kõik tuli meelde! Lood ise, illustratsioonid, see tunne, millega ma kunagi ammu lugesin ja pilte vaatasin. Selline nostalgiahetk!

Kes juhuslikult Kristiina lugu ei tea, siis veidi sisust ka.
Kristiina on 6-aastane ja elab koos oma ema, isa ja koolilapsest suure õega linnas. Ja siis saabub perre tita Imbi. Ilmselt kellegi vana laps, arvab Kristiina, sest ta on nii krimpsus ja piriseb kogu aeg. Nüüd juhtubki see, et Kristiinast saab järsku keskmine laps.
Helen saab koolis hea hinde – kõik kiidavad. Tita pöörab ennast – kõik ahhetavad! Kristiina teeb kolm kukerpalli, lööb pea kapinurga vastu ära ja saab hoopis riielda, et suur tüdruk, aga silmi pole peas…
Suur õde Helen saab kingiks koledad karupüksid ja kõik ütlevad – Krstiina on kodune laps, küll kannab ära…
Kohutav ebaõiglus!

Aga ühel päeval õnnestub tüdrukul isa veenda, et emale meeldiks naistepäevalillede asemel hoopis kutsikas! Kristiina peab kojutulevat ema üllatuseks ette valmistama ja teatab talle, et isa tõi koju ühe Piiga – kellel pole küll kleiti, aga on kena kasukas ja kes jääb nüüd nende juurde elama 🙂

See raamat sobiks hästi ka praeguse aja keskmistele lastele lugemiseks. Aga neile peaks vist selgitama, miks Kristiina ema aina hoovipeal helistamas käis ja miks pakk vanapaberit nii väärtuslik oli. 😀

Killuke isa õpetusestt Helenile, loomade kohta:
“Saa ometi aru: pull on lehma mees, ja nad mõlemad on veised. Pull on meeslehm ja lehm on naispull… Ptüi, pull on meesveis ja lehm on naisveis, said aru? Kus sina küll oled kasvanud?”

Advertisements

Osamu Dazai “Inimeseks kõlbmatu”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku raamat.
Jaanuar: Osamu Dazai “Inimeseks kõlbmatu” (90lk. SA Kultuurileht)

16299525_1461456820545157_4328319747470239895_n.jpg
Minu esimene jaapani kirjanduse raamat, mis jätab mind täiesti külmaks.
90 lehekülge täis ühe kurva inimkogu tuksiläinud elu.
Kas keegi teine oli selles hädaorus süüdi? Ei olnud.
Kas ta tegi midagi, et oma elu parandada? Ei teinud.
Pigem kasutas enda kõrval olijaid, kuni nad talle midagi pakkuda suutsid ja astus siis ise edasi. Järgmisse ämbrisse (vabandust väljenduse pärast).
Muuhulgas üritas ka korraks üht enesetappu, aga ei õnnestunud – ta päästeti ära. Naine, kellega ta koos vette surma otsima läks, uppus.

Prostituudid, pidev rahahäda, joomingud, perekonna ja sõprade petmine, enda kurva saatuse pärast halamine, teistele narrimängimine. Kogu lugu.
Ei venita isegi pikemat muljet välja.
Loetud, kõrvale pandud, unustatud.

Kuigi… Kirjutatud oli see raamat hästi!

“Öeldakse, et kui raha saab otsa, saab otsa ka armastus. Sellest saadakse tavalsielt valesti aru. Kui mehel saab raha otsa, ei tähenda see, et naised ta maha jätavad – kui mehel pole enam raha, satub ta ise suurde masendusse, tunneb, et on kasutu, tal ei ole enam jaksu isegi naerda ning ta muutub kummalsielt kibestunusk, kuni langeb lõpuks nii suurde meeleheitesse, et raputab ise naised enda küljest lahti.
Niisiis tähendab see ütlemine, et mees oma hulluses raputab ja raputab, kuni naine ongi lõpuks tema küljest lahti raputatud.”

“Millised tunded naisi küll valdavad? See küsimus oli minu jaoks mitte ainult sõsara, vaid kogu naissoo puhul nii keeruline, häiriv ja kõhedust tekitav, et pigem oleksin eelistanud analüüsida vihmausside mõttemaailma. Ainus, mida ma oma isiklike kogemuste põhjal juba lapsest peale teadsin, oli see, et kui ootamatult nutma puhkenud naisterahvale pista pihku mõni maius, läheb tal tuju kohe paremaks.”

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas”

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas” (280lk. Helios)

pimedaspimedasmetsas

Mõtlesin, et võtan osa kirjastuse Helios väiksest lugemismängust, kus tuleb viie nädala jooksul kolm raamatut läbi lugeda ja läbi blogida. Põnevikud kõik, nii et kiire ja lihtne lugemine 🙂
Siin on üks neist.

Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma ning ma olen müüdud 🙂
Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele “etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda.

Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu!
Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule.
Nad ei ole 10 aastat näinud.
Nad ei lahkunud sõpradena.
Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.
PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja!

Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna.
Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti.
No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates.
Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. 🙂

Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustnud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema.

Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas:
“Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule…

Tegelikult tekkis veel üks küsimus…
Tüdrukute õhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas “virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada 😉

Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo “Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on “Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas “Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: “And Then There Were None” 😀

“Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. “Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”

Mairi Laurik “Mina olen Surm”

Mairi Laurik “Mina olen Surm” (223 lk, Tänapäev)

16195059_1456019091088930_9184024743367137222_n.jpg
16-aastane Roomet kolib Lihulast Viljandisse tädi Salme juurde, et keskkoolis käima hakata. Et normaalselt koolis käia, sest kodukohas muutus ta elu kaaslaste narrimise tõttu põrguks.
Roomet on nimelt Surm.
Ta vaatab inimese poole ning näeb tema õla kohal liivakella. Elukella, mille järgi saab poiss öelda, kas inimesel on veel pikk elu ees, või hakkab see juba läbi saama. Ja kui elu on läbi ja inimene oma kehast välja astunud, saadab Roomet ta siit maailmast minema lausega: “Sind ei ole enam”.

Erakordselt põnev idee! Liivakellad inimeste kõrval, noor Surm, kes inimesed viimasele teekonnale saadab, end ja teisi omasuguseid avastab.
Tal on väga tore perekond, eeskätt väike Karolina ehk pärdik ning tädi Salme – need kaks ongi selle raamatu tõelised säravad staarid.

Samas jäi kogu selles loos midagi kõvasti puudu. Ilmselt ei ole sellised koolinoorte romaanid lihtsalt minu teema, sest mõtlema ta ei pannud, peategelasele kaasa elama ka mitte ja raamatusse ma ära ei kadunud. Oli peatükke, kus mitte midagi ei toimunudki (peale lihapirukate söömise näiteks).
Idee eest siiski kiitus!

Kuna raamat oli kerge lugeda ja seal oli nii suhteid kui pidusid kui pätte kui koolikiusamist, siis usun, et õigele vanusele (põhikool-keskkool), on see vägagi teretulnud lugemine.

Autoril Mairi Laurikul on kohe ilmumas ka järgmine raamat “Novembriöö kirjad”.

Autori foto on teinud Hanna-Liina Kingsep ja minupoolt lõikamine ja mustvalgeks keeramine.

David Eagleman “Aju: sinu lugu”

David Eagleman “Aju: sinu lugu”
(224lk. Argo kirjastus, tõlkinud: Kaia-Leena Pino)

16266198_1455354131155426_2573530735425589282_n.jpg
„Aju: sinu lugu” on kirjastuse Argo uue populaarteadusliku sarja „Elav teadus” avaraamat.
Ja üks väga huvitav ja põnev raamat! Peale selle läbilugemist suhtun ma enda kuplialusesse märksa suurema austusega kui enne. Samas on ka hirmutav mõelda, milline liiklus pidevalt meie ajus toimub ja mis kõik selle liikluse toimimisest sõltub!

Kõik see, mis nende kaante vahel on, on väga põnev, aga panen siia kirja mõned punktid, millele ma “joone alla tõmbasin”:

*Viiuldajatel on ajus oomega märk. Nagu ka klaverimängijatel. Viiulimängijate oomega on suurem vaid ühel ajupoolkeral, sest nemad arendavad intensiivselt vasaku käe näppude tööd, samas kui klaverimängijate oomega asub mõlemal ajupoolkeral paralleelselt.

*Meil kõigil on mäletused. Aga mälestus iseenesest on teatud, tol hetkel akviivsete närvirakkude seisund, mis on loonud omavahel tugevad ühendused ja moodustanud mingi kujuga võrgustiku. Kui meie pähe tekib mälestus, tähendab see, et see võrgustik meie ajus aktiveerub.
Me ütleme aegajalt, et mälestus millestki on ajaga tuhmuma hakanud. Tegelikult ei tee seda aeg, vaid ajus olevad närvirakud peavad tegelema paljude asjadega korraga. Niisiis pole mälestuste vaenlane aeg, vaid teised mälestused, mis peale tulevad.

*Kuidas vältida Alzheimerit? Tuleb aju treenida. Anda talle pidevalt uusi kogemusi, õpetada uusi oskusi, lugeda, lahedada ristsõnu jne. Aju olevat kui tööriistakast – kui seal padrunivõtit ei ole, saad seda asendada mutrivõtmega või tangidega. Kui aju üks osa tahab alla anda, aga teised osad on hästi treenitud, suudavad teised osad nõrgukesele appi tulla.

*Meie maailm ilma ajuta oleks värvitu, helitu, maitsetu. Seda peatükki raamatust oli päris hirmus lugeda. On ikka ulmeline ette kujutada küll, et kõik need värvid, mida ma näen, saavad värviliseks minu ajus. Kui ma saaksin astuda väljapoole enda aju, siis seal ei olekski midagi! Ma seisaks tühjas kurttummas mustas maailmas.

*Meil on ajus virgatsaine dopamiin. Raamatus on tore parkimineku näide, seda saate ise lugeda, aga võtame näiteks hommikuse töölemineku. Kui saite reedel ülemuse käest peapesu on tõenäoline, et mõtlete pühapäeval tööleminekust kui vastikust nuhtlusest. Kui reedene päev lõppes ülemuse õlalepatsutusega ja laia naeratusega, lähete esmaspäeval tööle kui armsa sõbra juurde 🙂 Mõnus mäletus mingist kohast loob eelduse, et tahate sinna jälle minna.

Ma kirjutasin siit raamatust nii palju põnevaid asju välja! Ei pane neid kõiki siia kirja, lugege ise! Raamatus on palju pildimaterjali ja mitmeid katseid, mida enda peal teha saate.
Peale selle raamatu lugemist ei lähe te enam ilma kiivrita jalgrattaga sõitma, sest see, mis meie pea sees on, vajab kuninglikku turvameeskonda!

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat” (272lk. Helios)

16265524_1453067598050746_9131610971782131780_n.jpg
Depressiivsed Eesti väikelinnaaad…
Kummitas mul peas kui seda raamatut lugesin.

Mitte lihtsalt depressiivsed, vaid kriminaalsed ja salalikud ja ükskõiksed. Linnad, kus võidakse tappa, aga kedagi ei huvita, sest “kõik on tulnud siia selleks, et maailma hulluse eest pakku pugeda”, nii et jätame parem selle laiba ja läheme eluga edasi.
Keegi ei tunne temast nagunii puudust.

Siit raamatust tuli välja sarnane mõteviis, nagu briti toredates krimisarjades tihti on – kui mõrtsukas on leitud, siis põhjendab ta oma teo nii ilusti ära, et jääbki mulje – kõigil on parem, kui selle inimese asemel on laip! Siin ei arvanud seda mõrtsukas, vaid need, kes oleks pidanud mõrtsuka leidmisega tegelema.

Ja laipu siin jagub! Midsomeri rahvas on Omavere küla rahva kõrval amatöörid!
Kui ma nüüd, peale lugemist, raamatu tegelaste peale mõtlen, siis seal ei olnud mitte ühtegi täiesti mõistuse juures inimest!

PS! Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen ühtteist välja.

Korrumpeerunud vallavanem (kes maksis ühele mehele, et too tema hullumeelse tütrega abielluks), kanepikasvatajast politseinik, vanaema, kes laskis surnuks peetud tüdrukul oma keldris elada, väike poiss, kes vahib tühjusse ja karjub “tädi!”, impotendist vägistaja doktor, Silva jobu elukaaslane. Ja nii edasi…
Tegelaste komplekt oli vägev ja hoolimata oma hullustest (tänu sellele?) klappisid nad kõik kenasti kokku ja lõid viljaka pinnase põnevuseks ning unetuseks 🙂

Mul tekkis raamatut lugedes mitmeid küsimusi (miks Silva oma vanaema nii hilja haiglasse vaatama läks? Miks Miko kohe peale õnnelikku surmasuust pääsemist ennast aknast alla kukutas?), aga mulle meeldis, mismoodi see lugu arenes.

Ma loodan sümpaatsele Hugole edaspidistes osades õnne armastuses 🙂

Kui ma enne raamatu lugemist arvasin, et see kaanepilt on lummav, siis nüüd vaatan ma selle peale ebamugavustundega… Kes loeb, saab aru miks.

Jah, oleks põnev lugeda, kuidas Silva lugu edasi areneb. Kahju ainult, et nii mõnigi huvitav karakter selles raamatus surma sai. Aga miski ütleb mulle, et Omavere on hullude ja mõrtsukate põhjatu kasvulava, nii nagu Midsomeri külakesed.

PS: raamatu autori pilt on leitud netist, autoriks Ülo Josing, foto värvid keerasin tuksi (mustvalgeks) mina.

Raamatu kaanefoto on Evgeni Kolesnikult, siin lehel saab originaali ka näha: http://illusion.scene360.com/art/80768/evgeni-kolesnik/

Kristina Carlson “Härra Darwini aednik”

Teema 5: Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.
Kristina Carlson “Härra Darwini aednik” (SA Kultuurileht, 91lk)

16174931_1451050531585786_505241799062809360_n.jpg
Kentis asub Downe`i küla, kus peab oma vanaduspõlve Charles Darwin. Külaelanike silmis on tal mitmeid vigu – esiteks ei usu ta jumalasse, teiseks on tal vannitoas selline kummaline asi, mis vett piserdab ja kolmandaks kasvatab ta inimesele täiesti mittevajalikke taimi ja rohtusid, mida üks korralik ristiinimene oma aeda ei paneks – pole neil toiteväärtust ja pole neil ilu.
Neljas häda on tema aednik, Thomas Davies. See mees ei usu jumalat niisamuti kui tema peremeeski. Kolm aastat tagasi suri tema naine (muidu kena inimene, aga väga vaikne) ja mees lõhkus tema voodi ning põletas selle aias (no miks peaks üks täiearuline inimene midagi sellist tegema? Õues tehtud tuli ei soojenda ju ühtegi tuba ja pealegi – see oli korralik tammepuust voodi, nagu naised teavad rääkida…). Lisaks on tal veel puudulikud lapsed.
Ja ta jalutab vihma käes.
Tahab ennast vist ära tappa?

Külas elab veel inimesi, kellega külaelanikud rahul pole – mõni naine ei saa aru, et tema noorus on juba kaugele jäänud ja käitub ikka nagu totakas seitsmeteistaastane!
“Mõned naised pole suutelised sobitama suuri silmi, sirget nina ja täidlasi huuli ühte ja samasse pähe ajudega, midagi on ülearu. Aju. See pitsitatakse nii väikeseks, et pähe mahuksid paksud juuksed ja pitstanu.”

Mõni mees arvab, et võib rahulikult naist petta ja kirikust varastada ning siis veel külla tagasi tulla! Aga nii seda ei jäeta – öine kambakas külateel toob kõigi hinge rahu.

Ja siis on need, kes ei tule oma leinaga toime.
“Ma ei tee välja Mary punaste äärtega silmade pilgust, kui valan enesele konjakit. Eleanori surmast on kaks aastat möödas. Nii ilus laps, nii suurte silmadega, nii tumedate juustega, nii nobe ja terane, päriselt surnud. Ühine mure on harunenud kahte lehte, Mary nutab, mina joon.
Kui üksi olen, tõstan jalad sohva käetoele.”

Ja siis need, kes ei lase inimesel üksi leinata!
Tullakse rääkima, tullakse toppima oma pirukaid ja kaastunnet…
“Minu meelest on kättemaksu ohver ja halastuse ohver ühesuguses olukorras, kuivõrd teised inimesed teevad asja omaenese asjaks. Heategijad saavad aru haigusest ja surmastki, aga mitte sellest, et tahan olla üksi, sest üksiolekut kardavad nad ise kõige rohkem.
Taimede vaikus rahustab mind ja ma tunnen rõõmu, sest taimed ei jookse oma teed nagu loomad või ei lenda ära nagu linnud… Taim sureb kergelt, üheaastane vars närtsib, kui seemned on valmis.”

Miks inimesel suremisega tihti nii pikalt läheb?

Ühesõnaga – raamat külaelust, kus kõigil on midagi mõelda ja öelda. Hüplevad mõtted antud edasi samasuguses hüplevas stiilis. Üks lause ühe suust, teine lause teise suust. Üks lõik ühest asjast, teine teisest, sinna vahele kolmandast.
Mulle ei meeldinud see stiil, kuidas raamat on kirja pandud. Mulle meeldib lugeda pikki hästi kirja pandud mõtteid ja mulle ei meeldi pidevalt nende mõtete ja lausete vahel keksida.
See raamat oli nagu keksumäng – visati kivi ja hüpati kivini jõudmiseks ruudust ruutu. Muuhulgas segasid mängu kulgemist puu otsas laulev linnuke, mööda teed tuikuv joodik ja naine, kes viiekümnendat korda last tuppa kutsub. Aga keks kestis edasi, hoolimata kõigest. Võiduka lõpuni.

Ja kui õhtul koju jõudsid (raamat läbi sai), siis istusid ja mõtlesid mängu sisu peale ja möödujate peale ja tundus, et oli päris tore päev.
Kuigi üsna rahutu.
Järgmine tuleb ehk rahulikum ja nauditavam.

“Üldiselt kihutab kuulujutt meie külas edasi niisuguse kiirusega, et kui tahad näkku vaadata, näed ainult tagumikku”