76. Haruki Murakami “The Strange Library” (96lk)
Üks väga eriline raamat, nii sisult kui vormilt.
Raamatu on kujundanud Chip Kidd, tema illustratsioone leidub peaaegu igal teisel leheküljel ja need muudavad selle hullumeelse loo veel hullemaks.
Kogu raamat on kirja pandud suures Typewriter fondis.
Koolipoiss läheb raamatukokku paari raamatut ära viima. Tubli poiss, kunagi ei jää hiljaks, tagastab kõik õigeaegselt. Poiss soovib laenutada ka uusi raamatuid, seega saadab naine vastuvõtust ta tuppa number 107. Seal istub väikse laua taga väike vanamees, kellele poiss oma lugemissoovi edastama peab. Millegipärast kargab talle pähe mõte: Otomani aegne maksusüsteem – selleteemalist lugemist palun!
Vanamees naaseb kolme paksu köitega ja selgub, et neid raamatuid ei saa majast välja viia. Ainult kohapeal lugemiseks! Poiss tõrgub, ütleb, et peab koju minema, ema muretseb, aga vanamees vihastab ja sõnakuulelik poiss nõustub raamatuid kohapeal sirvima.
Vanamees lubab ta viia lugemissaali. Ja siis astuvad nad maa-alusesse labürinti, siiapoole-sinnapoole, poisil on peas kõik segi. Lõputust trepist alla, kottpimedusse, üksikusse kongi…
Ma rohkem ei kirjuta.
Mõelge enne järgmist raamatukogu külastust, kas tasub ikka minna…
Keegi ei tea, kuhu tuppa teid saadetakse ja kus te lõpetate.
Kas te üldse enam välja pääsete…
Vahel ma kirjutan ka... 