Rachel Joyce “Harold Fry uskumatu palverännak”

74. VV-raamat
Rachel Joyce “Harold Fry uskumatu palverännak” (Varrak 303lk).

Abielludes tõotame me olla teineteise kõrval nii heas kui halvas. Headel aegadel olemegi, halbadel aegadel tundub aga lihtsam endasse sulguda, ise oma mõtteid mõelda ja valu taluda. Niimoodi jääb inimene, kellega kunagi koos südamest naersite, kaugeks ja võõraks. Iga tühja sõnaga, mida aegajalt omavahel lausute, astute teineteisest eemale.
Maureen ja Harold on mõlemad üle 60, nende kodune elu koosneb Maureeni allasurutud kibestumisest, Haroldi suutmatusest oma tunnetega toime tulla ja paljudest tühjadest sõnadest.

Ühel päeval saab Harold kirja oma kunagiselt sõbrannalt ja töökaaslaselt Queenielt. Kirjas jäetakse Haroldiga hüvasti, naine on vähki suremas.
Harold kirjutab vastuse, läheb seda posti viima ja otsustab hetke ajel, et ei saadagi kirja teele, läheb hoopis ise Queenie juurde. Otsustab sedagi, et seni, kuni tema on teel, peab naine elus püsima.
Nii algab Haroldi jalgsimatk Lõuna-Inglismaalt põhja välja, üle 1000 kilomeetri, pea 90 päeva.
Haroldil on särk seljas, lips ees ja purjetajakingad jalas. Mobiili jättis ta koju.
Kui me aegajalt hulluks ei läheks, poleks enam mingit lootust!

Rännaku ajal kohtub Harold paljude erinevate inimestega ja leab, et keegi ei ole nii hirmus, kui alguses paistab. On vaid vaja võtta aega, et kuulata.
Rännak on aeg, et mõelda kõigele, mis on elus olnud ja miks miski on juhtunud. Tundub, et väga palju Haroldi elust, näiteks tema kehvad suhted oma pojaga, on jäänud mehe oskamatuse taha oma tundeid väljendada. Harold oskab ilusti mõelda, kuid ei suuda oma mõtteid ja tundeid väljendada. Väga inglaslik, on selle kohta kirjutanud raamatu analüüsijad.
Ma arvan, et ka väga eestlaslik.

Raamatut kätte võttes võiks kaanepildi ja pealkirja šrifti järgi arvata, et tegu on kauni ja helge suvise kulgemisega läbi ilusa Inglismaa looduse. Tegelikult on see üks kurvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Kohe alguses tekkis paralleel Ovega (raamatus “Mees nimega Ove”) ja nii ta jäigi lõpuni. Ainult et siin ei olnud koomiliste hetkede varjugi.
Kaks vanemat inimest, kes ei oska enam omavahel suhelda, Haroldi mõtted rännakul ja Maureeni mõtted kodus, erinevate inimeste elud, keda mees oma rännakul kohtab. Ja kindlasti ka rännule sissepressiv tänapäeva elu ja alati igalepoole jõudev ajakirjandus, mis püüab kõike raha eest maha müüa.

Selles raamatus on nii palju inimlikke tragöödiaid, et on lausa ime, kuidas kirjanik kirjutab nii, et raamatut sulgedes on su näol naeratus.

*Rännak oma vigade lunastamiseks on ühtlasi teiste inimeste veidrustega leppimime.

*Vastuvõtmine on samasugune kingitus kui andmine ja nõuab nii julgust kui alandlikkust.

*Me kõik peaksime vastu võtma selle, mida maa meile tasuta annab. See on armuilming. Sestpeale jään alati allika juures seisma ja joon.

* Kas võimalus surra on seda suurem, mida vaiksemalt sa lamad?

Juhtub tihti, et selleks, et midagi pisemat oma elus parandada, on vaja teha midagi suurt. Me näeme seda iga päev filmides ja loeme raamatutest, aga selleks, et enda elus midagi korda saada, läheb ikka vaja suuremat raputust, mis tegutsema paneks. Lugege raamat läbi, ehk on siis kergem oma elu nii elada, et ka halvas saab teineteise kõrval olla ja mitte lahku triivida.

PS1: Selle raamatu kirjutanud Rachel Joyce ja briti sarjas “Südameasi” külatohtrit Kate Rowanit mänginud Niamh Cusack on head sõbrannad. Niamh on üks näitlejatest, kes raamatu põhjal valminud kuuldemängus osales.

PS2: Raamatul on järg, kus kirjutatakse Queenie poolne versioon Haroldi palverännakust ja nende kunagisest sõprusest. Lugu, mida vähihaige naine hooldushaiglas mõtleb, sel ajal kui Harold tema poole rändab.
Loodetavasti ilmub järg ka eesti keeles, sest lugedes tekib tihti mõte, mis tegelikult neid kahte, Queeniet ja Haroldit, sidus.