Haruki Murakami “The Strange Library”

76. Haruki Murakami “The Strange Library” (96lk)
13882645_1271386236218884_4688196672178843289_n.jpg
86eecba91a67820fdbe1e57b88279473.jpg

 

 

 

 

 

 

 

Üks väga eriline raamat, nii sisult kui vormilt.
Raamatu on kujundanud Chip Kidd, tema illustratsioone leidub peaaegu igal teisel leheküljel ja need muudavad selle hullumeelse loo veel hullemaks.
Kogu raamat on kirja pandud suures Typewriter fondis.

Koolipoiss läheb raamatukokku paari raamatut ära viima. Tubli poiss, kunagi ei jää hiljaks, tagastab kõik õigeaegselt. Poiss soovib laenutada ka uusi raamatuid, seega saadab naine vastuvõtust ta tuppa number 107. Seal istub väikse laua taga väike vanamees, kellele poiss oma lugemissoovi edastama peab. Millegipärast kargab talle pähe mõte: Otomani aegne maksusüsteem – selleteemalist lugemist palun!
Vanamees naaseb kolme paksu köitega ja selgub, et neid raamatuid ei saa majast välja viia. Ainult kohapeal lugemiseks! Poiss tõrgub, ütleb, et peab koju minema, ema muretseb, aga vanamees vihastab ja sõnakuulelik poiss nõustub raamatuid kohapeal sirvima.
Vanamees lubab ta viia lugemissaali. Ja siis astuvad nad maa-alusesse labürinti, siiapoole-sinnapoole, poisil on peas kõik segi. Lõputust trepist alla, kottpimedusse, üksikusse kongi…

Ma rohkem ei kirjuta.
Mõelge enne järgmist raamatukogu külastust, kas tasub ikka minna…
Keegi ei tea, kuhu tuppa teid saadetakse ja kus te lõpetate.
Kas te üldse enam välja pääsete…

Advertisements

Barbara Erskine “Kõige tumedam tund”

75. VV-raamat
Barbara Erskine “Kõige tumedam tund” (464lk. Varrak)

13879307_1270989972925177_3593469483164472310_n.jpg
See on minu kolmas Barbara Erskine raamat. “Kesköö üksildane paik” oli kõige põnevam, see siin on ühel pulgal “Hay emandaga”.
Naljakal kombel on selleski raamatus peategelaseks maal (Ohakalinnu teema jätkuks 😉 ), tegelikult sõjakunstnik Evelyn Lucas, kelle elu ja loomingut hakkab uurima tänapäeva kunstiajaloolane Lucy.
Mida sügavamale kunstniku ellu Lucy kaevub, seda rohkem hakkab talle avanema saladusi. Ja see ei meeldi Evelyniga seotud inimeste vaimudele, kes muutuvad üha tugevamaks ja kurjemaks. Ühel neist on, mida varjata…
Raamat on kirjutatud nii, et tänapäevase elu peatükid vahelduvad sõjaaegsete ja sõjajärgsete sündmustega aastatest 1940-1960. Aga siin ei teki segadust, tekst voolab kenasti ja lugemisel on kerge end sündmuste sisse unustada. Nii kerge, et kui õhuvõitlusest lugesin ja samal ajal tänapäeva rahutuvid üle maja lendasid, siis tõmbasin pea õlgade vahele ja vaatasin ärevusega taevasse.

Mida rohkem ma raamatuid loen, seda enam on mul vaja endale korrata, et ma ei saa kirjaniku loodud tegelasi arvustada või lugedes ahastada miks keegi nii või naa käitub. Kirjanikul on vaja luua tegelane, tänu kellele saab tegevust juhtida ja teosele sisu luua. On see siis ääretult vastik jõhkard, tõeline lambuke, kellele saab lõputult haiget teha või kaks inimest, kes ei suuda teineteisele oma tunnetest rääkida ning rikuvad sellega oma elud. Siis loen ja kordan endale – see on ainult raamat 🙂
Kuigi pärisellu jagub ka igasugust rikastavat erinevust…

Peaks vist ära mainima, et usufoobikud võiks selle raamatu lugemist natuke ettevaatlikult võtta. Ehk mõelda ka sellele, et kui tõeline häda käes ja surm silme ees, hakkab ka kõige suurem ateist Jumalaga elu üle kauplema ja kirikusse kroonlühtrit lubama 🙂

Hea raamat oli!
Barbara Erskine raamatud ongi hea meelelahutus – natuke õudsed ja sisutihedad. Loodan, et neid tõlgitakse veel!
PS: mõlemas kaanekujunduses on möödapanemisi 🙂 Aga sellest saavad aru need, kes raamatut loevad!

Barbara_Erskine.jpg

Donna Tartt “Ohakalind”

47/53 Teema 43: Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad
Donna Tartt “Ohakalind” 880lk Pegasus
13626472_1268508509839990_4221547616622717325_n.jpgPulitzeri preemia võitja.
Kõige raskem (kaalult) raamat, mida ma lugenud olen – ja ma kõndisin sellega mitu päeva tööle ja tagasi!
Erakordselt palju kiidetud raamat…
See viimane tegi mind igaks juhuks ettevaatlikuks, sest kui midagi hirmus palju kiidetakse, siis võib juhtuda, et asi pole tegelikult seda väärt…
Raamat algab väga hästi. 13-aastane Theo on oma emaga teel kooli, direktori jutule. Neil on aega ja nii põikavad nad sisse kunstimuuseumi, kus on üleval Hollandi kunstnike näitus. On nauditav lugeda, mismoodi Theo ema maalidest räägib! Kuidas ta osutab pisidetailidele ja laseb poisil pilte hoopis erineva nurga alt näha! Näitusel on ka Carel Fabritiuse 16. sajandist pärit väike ja kaunis maal ohakalinnust.
*Maal on päriselt olemas ja peale raamatu populaarseks saamist käib kunstigaleriides, kus seda eksponeeritakse, hulgaliselt rahvast nagu palverännakutel

Raamatus toimub aga plahvatus.
Theo ema saab surma. Theo jääb elama. Koos Theoga lahkub purustatud galeriist ka Ohakalinnu maal.
Poisi elu pöördub pahupidi. Kõigepealt elab ta oma sõbra pere juures, siis äkki välja ilmunud joodikust (Ma enam ei joo!!!) isaga Las Vegases.
Ja siit algas minu jaoks pingutav lugemine… Theo tutvub koolis poola-ukraina-vene poisi Borisiga. Koos juuakse, koos võetakse narkotsi, koos kakeldakse, koos käiakse vargil jne. Lehekülgede kaupa seda jampsi, mis juhtub kui peale korralikku narkodoosi hommikul ärgatakse, mis tunne see ikka on jne. Pffffff…
Kuigi Theo elukoht raamatu jooksul muutub, ei saa ta joomisest ja narkootikumidest kuidagi lahti. Lisaks saab temast oma sõbra ja päästja Hobie antiigikaupluses müüja, kes klientidele hea jutuga kõik ilusad, kuid kaheldava antiikse väärtusega esemed tohutult kalli hinnaga pähe määrida oskab. Pannes Hobie lõpuks väga piinlikku olukorda.

Mis ma siis arvan…
Mul on kahju, et selle raamatu üks huvitavamaid kujusid – Theo ema – kohe alguses surma saab. Poleks see nii läinud, oleks me saanud ilmselt palju huvitavama raamatu, kus räägitakse palju kunstist ja muusikast ning Theost oleks saanud midagi enamat.
Minu jaoks oli see laksu all olemise liin siin raamatus nii võimas, et kõik muu jäi selle varju ja ma olen pettunud, et paljukiidetud raamat osutus tegelikult mitte kuigi heaks lugemiselamuseks.
Ma paneks selle tegelikult noorteromaani kategooriasse, kuigi kuskil sellist märget ei ole. Täiskasvanu jaoks jääb siin sisust puudu.

Üks asi, mis raamatus tore oli – üks meeldivamaid tegelasi, Theo eakaaslane (ja saatusekaaslane) punapea Pippa, kuulab oma iPodist Arvo Pärti!

donna_tartt.jpg

Rachel Joyce “Harold Fry uskumatu palverännak”

74. VV-raamat
Rachel Joyce “Harold Fry uskumatu palverännak” (Varrak 303lk).
13691083_1261482407209267_7563396437900307714_o
Abielludes tõotame me olla teineteise kõrval nii heas kui halvas. Headel aegadel olemegi, halbadel aegadel tundub aga lihtsam endasse sulguda, ise oma mõtteid mõelda ja valu taluda. Niimoodi jääb inimene, kellega kunagi koos südamest naersite, kaugeks ja võõraks. Iga tühja sõnaga, mida aegajalt omavahel lausute, astute teineteisest eemale.
Maureen ja Harold on mõlemad üle 60, nende kodune elu koosneb Maureeni allasurutud kibestumisest, Haroldi suutmatusest oma tunnetega toime tulla ja paljudest tühjadest sõnadest.

Ühel päeval saab Harold kirja oma kunagiselt sõbrannalt ja töökaaslaselt Queenielt. Kirjas jäetakse Haroldiga hüvasti, naine on vähki suremas.
Harold kirjutab vastuse, läheb seda posti viima ja otsustab hetke ajel, et ei saadagi kirja teele, läheb hoopis ise Queenie juurde. Otsustab sedagi, et seni, kuni tema on teel, peab naine elus püsima.
Nii algab Haroldi jalgsimatk Lõuna-Inglismaalt põhja välja, üle 1000 kilomeetri, pea 90 päeva.
Haroldil on särk seljas, lips ees ja purjetajakingad jalas. Mobiili jättis ta koju.
Kui me aegajalt hulluks ei läheks, poleks enam mingit lootust!

Rännaku ajal kohtub Harold paljude erinevate inimestega ja leab, et keegi ei ole nii hirmus, kui alguses paistab. On vaid vaja võtta aega, et kuulata.
Rännak on aeg, et mõelda kõigele, mis on elus olnud ja miks miski on juhtunud. Tundub, et väga palju Haroldi elust, näiteks tema kehvad suhted oma pojaga, on jäänud mehe oskamatuse taha oma tundeid väljendada. Harold oskab ilusti mõelda, kuid ei suuda oma mõtteid ja tundeid väljendada. Väga inglaslik, on selle kohta kirjutanud raamatu analüüsijad.
Ma arvan, et ka väga eestlaslik.

Raamatut kätte võttes võiks kaanepildi ja pealkirja šrifti järgi arvata, et tegu on kauni ja helge suvise kulgemisega läbi ilusa Inglismaa looduse. Tegelikult on see üks kurvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Kohe alguses tekkis paralleel Ovega (raamatus “Mees nimega Ove”) ja nii ta jäigi lõpuni. Ainult et siin ei olnud koomiliste hetkede varjugi.
Kaks vanemat inimest, kes ei oska enam omavahel suhelda, Haroldi mõtted rännakul ja Maureeni mõtted kodus, erinevate inimeste elud, keda mees oma rännakul kohtab. Ja kindlasti ka rännule sissepressiv tänapäeva elu ja alati igalepoole jõudev ajakirjandus, mis püüab kõike raha eest maha müüa.

Selles raamatus on nii palju inimlikke tragöödiaid, et on lausa ime, kuidas kirjanik kirjutab nii, et raamatut sulgedes on su näol naeratus.

*Rännak oma vigade lunastamiseks on ühtlasi teiste inimeste veidrustega leppimime.

*Vastuvõtmine on samasugune kingitus kui andmine ja nõuab nii julgust kui alandlikkust.

*Me kõik peaksime vastu võtma selle, mida maa meile tasuta annab. See on armuilming. Sestpeale jään alati allika juures seisma ja joon.

* Kas võimalus surra on seda suurem, mida vaiksemalt sa lamad?

Juhtub tihti, et selleks, et midagi pisemat oma elus parandada, on vaja teha midagi suurt. Me näeme seda iga päev filmides ja loeme raamatutest, aga selleks, et enda elus midagi korda saada, läheb ikka vaja suuremat raputust, mis tegutsema paneks. Lugege raamat läbi, ehk on siis kergem oma elu nii elada, et ka halvas saab teineteise kõrval olla ja mitte lahku triivida.

PS1: Selle raamatu kirjutanud Rachel Joyce ja briti sarjas “Südameasi” külatohtrit Kate Rowanit mänginud Niamh Cusack on head sõbrannad. Niamh on üks näitlejatest, kes raamatu põhjal valminud kuuldemängus osales.

PS2: Raamatul on järg, kus kirjutatakse Queenie poolne versioon Haroldi palverännakust ja nende kunagisest sõprusest. Lugu, mida vähihaige naine hooldushaiglas mõtleb, sel ajal kui Harold tema poole rändab.
Loodetavasti ilmub järg ka eesti keeles, sest lugedes tekib tihti mõte, mis tegelikult neid kahte, Queeniet ja Haroldit, sidus.

rachelJoyceBook_2288230k.jpg

Margaret Lake “A Slice of Life”

73. VV-raamat:
Margaret Lake “A Slice of Life” (69lk)
13620069_1258504250840416_7933506485828741785_n.jpg
Tasuta Kindle äppi tõmmatud lühike aga armas lugu.
Grace on vaikne ja häbelik naine. Ta on endasse sulgunud, talunud lapsest peale pilkamist ja nüüd, 37-aastasena, on ta õppinud enda ja maailma vahele kardina tõmbama. Ta loeb palju ja harjutab oma isiklikus stuudios balletti.
Tema vanematel on restoran, kus Gracegi töötab.
Tekivad majanduslijud raskused, rahval on raha vähe ja restoranis enam nii tihti ei käida. Grace’l tekib idee, kuidas rahahäda leevendada ja restorani töötajatele töökohad säilitada – tuleb koostada kokaraamat! Sinna sisse aga koondada restoranikülastajate ja nende tänava bussiga sõitjate retseptid ja isiklikud lood.
Nüüd peab Grace astuma hiiglasliku sammu: tuleb minna bussi ja võõrastega rääkida! Siiani pole ta suutnud bussijuhtigi tervitada…
Neist bussisõitudest saavad alguse ilusad sõprused ja suur armastus. Ning Grace muudab ühe pisikese tüdruku elu taas ilusaks.
Tore lugu!

Arto Paasilinna “The year of the hare”

72. VV-raamat:
Arto Paasilinna “The year of the hare” (182lk)
13606783_1258492567508251_5899017255298574232_n.jpg
Ajakirjanik ja fotograaf sõidavad ürituselt koju. Nad on väsinud ja tigedad ja tülli läinud. Hämardub ja fotograaf ei märka õigel ajal teel kössitavat noort jänest ning müksab teda autoga. Jänes kepsleb küll metsa, aga ajakirjanik Vatanen tormab talle järgi. Leiab tagakäppa liipava looma ja otsustab samal hetkel, et kuradile kõik varasem elu! Töö on jamps ja naine on mõrd. Pole põhjust tagasi Helsingisse minna!
Niisiis saab Vatanenist ja jänesest veider paar, kes koos mööda Soomet rändavad. Raamatust saab teada, kuidas lehma soost välja saada, kuidas troppide eest põgeneda, kuidas karuga võidelda ja veel palju muud.
Raamatus on ka vandenõuteooria, mille tõttu selle väljaandmine ENSV-s keelati. Küll aga ilmus raamat eestikeelsena Loomingu Raamatukogus aastal 1995, nimeks “Jänese aasta”.
Igati vahva suvine lugemine!
Ahjaa – raamatus oli rahaühikuks miskipärast dollar. Kummaline oli lugeda!