Meelis Friedenthal “Inglite keel”

44/53 Teema 19: Kaasaegne Eesti kirjaniku teos
Meelis Friedenthal “Inglite keel” (209lk. Varrak)
13406740_1237391186285056_4172068930546049690_n
Raamatu sissejuhatus on selline:
Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija…

Tõotas tulla mõnus põnevik – vana maja, kadunud arhiiv, vana torupillimängija… Hakkasin selle mõttega lugema ja asi läks kohe segaseks. Üksteisele järgnevad peatükid on küll kõik seotud Asta ja Eino Aaroni koguga, aga neid saaks lugeda kui eraldi raamatuid – ühes sajanditetagune Tartu, tollane trükikoja loomine ja kirjanik-filosoof Salomon Maius. Teises Joonase suhe Mirjamiga, tüdruku tööd koos arhiiviloojate Aaronitega ja kolmandas Siimu ja Joonase sõit maale, kus neid võtab vastu veider torupillimängija, kes neile Aaronite arhiivi üle annab.
Kolmas osa on kõhe, sellest saaks väga hea õuduka, kui ta pikem ja põhjalikum oleks 🙂
Teine osa on tore ja segane suhtelugu, kus tüdruk tunneb, et deemonid otsivad teda ja poiss teda julgustada püüab. Lisaks tüdruku mõtteid ja tegemisi läbi aastate.
Esimest osa loeks kohe pikalt ja huviga. Põnevad arutlused, fanaatikust teadlane, inglite keele loomine, trükikoja asutamine, raamatukogud, trükkimiseks tähtede lõikumine!

Mulle tundus kohati, et seda kõike on ühe lühikese raamatu jaoks liiga palju. 17. sajandi lugu ja vanas talus elava torupillimängija lugu loeks eraldi pikemate raamatutena.
Aga raamatus on pikki mõnusaid arutelusid, mida saab mitu korda üle lugeda ja ise edasi mõelda.

*Mirjam kummadrus välja ja toetas käed läikivatele piiskadele aknaplekil – ootamatult pindpinevusest vabanenud piisad voolasid niredena sõrmede vahelt maha ja kukkusid mõõdetud vahedega neljanda korruse kõrguselt alla.

*Raamatukogu asutaja hertsog August oli lasknud kõik ostetud raamatud köita valgesse pärgamenti ning selle tõttu jätsid riiulid mulje, nagu oleks sinna ladestatud elevandiluud või marmorit. Raamatud olid ladestatud sektsioonidesse suuruse järgi, all põranda juures kõige suuremad foolioköited ning korruste kaupa edasi järjest väiksemad.

*Tegelikult pole isegi tänapäevane e-raamat täiesti vaba ainukordsusest – esitatakse ju iga e-raamat vastavalt lugeri tehnilistele võimalustele ja ka lugejal endal on võimalik raamatu teksti suurust, kirjatüüpi, reavahet ja veerualiust vastavalt oma äranägemisele kohendada, luues ise kohapeal ainulaadse eksemplari, mis aga ei ole ajaliselt püsiv.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s