Maarja Yano “Minu Tokyo”

43/53 Teema 40: Üks “Minu …” sarja raamat.
Maarja Yano “Minu Tokyo” (Petrone 292lk.)
13237663_1219518691405639_3066062593287930271_n
Selle sarja raamatuid lugedes peab juba alguses teadma, et suur osa loost on autori isiklikust elust ja sellega toimetulemisest ja väiksem osa sellest maast/linnast, mis raamatu pealkirjas. Eks ma sellepärast neid eriti ei loe ka, sest mind huvitavad rohkem maad ise, kui kellegi kohanemisprobleemid 🙂
Aga! See raamat oli huvitav! Siin oli juttu nii jaapanlaste kultuurist kui kommetest kui maast endast. Jutustaja tundus küll kohati veidi äpu olema, aga ega seda ei saa hinnata enne, kui ise pole samamoodi kuskile võõrale maale sattunud.
Üks, mis kindel – mine kuhu tahad, mõni eestlane on seal juba ees 🙂

Üks vahva kirjeldus:
Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.

Advertisements

Mart Helme “Hiina jutud”

63. VV-raamat
Mart Helme “Hiina jutud” (Kunst 116lk.)
13237792_1218917218132453_9038499814486177936_n.jpg
Kuna mulle idamaade (ja idamaadest) kirjandus väga meeldib, siis otsin aegajalt, mida selleteemalist lugeda võiks. Seekord kohtasin idamaade austaja Mart Helme Hiina juttude kogu ja mul vedas!
Nii nagu hea kõneleja, on Helme ka väga mõnusalt ja haaravalt kirjutaja. Raamatus on 17 lühijuttu, mille aluseks Hiina kultuur, muistendid, mütoloogia. Huvitavad, põnevad, õpetlikud lood. Loeks nagu mõne hiinlase enda kirjutatud raamatut!
Lisaks on raamatu lõpus iga jutu kohta kirjas, kust tuli selle jaoks inspiratsioon või kes on need inimesed, keda jutus mainitakse.
Lugedes saad teada, miks peab igat asja olema kaks – nii nais- kui meespool, miks ei tohi mõnele lohele silmi pähe joonistada, miks on vajalik alati jutud lõpuni kuulata, miks ei ole nutikas võõra kauni naisega öösel kaasa minna, miks kuld varga käes ei hiilga ja veel palju muud.
Nauditav lugemine!

James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer”

42/53 Teema: 29 Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas
James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer” (Tänapäev 230lk.)
13138972_1215349355155906_8432936227338097666_n.jpg
Raamat on mitme kooli 5. või 6. klassi kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mina tahtsin aga lugeda sellepärast, et mulle väga meeldib Tõnis Mägi poolt esitatud “Laul Timmile” Timm Thaleri näidendist. Kahju, et näidendit näha ei saanud!
Aga raamatut sain lugeda ja see oli mõnus ja mõtlemapanev lugemine.
Kes me oleksime ilma naeruta? Kas keegi kujutab ette päeva, kus ta korrakski ei naerata? Vaevalt…
Timm Thaler müüb aga lapsena oma naeru Parun Tarukile. Kui sul on ikka vaja tasuda võõrasema võlg pagariäris, siis sa ju ei mõtle, mis see teeb, kui sa enam naerda ei saa.
Aga – tänu naeru kaotusele sai Timm näha tervet maailma, sai õppida nende hulgas, keda ta oma tavalises elus poleks iialgi kohanud. Ja leidis endale sõbrad terveks eluks.
Nii et vahetevahel pole paha, kui meiega juhtub midagi halba, sest sellest võib sündida midagi väga head.

Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma”

62. Väljakutseväline raamat
Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” (Tänapäev 176lk.)
13178026_1214730861884422_2712539707881015220_n
Kui ma loen mõnd väga head raamatut, siis otsin ma ka selle kirjaniku teisi teoseid. Lugesin ja vaimustusin “Mees nimega Ove” nimelisest raamatust ja leidsin, et Backmanil on eesti keeles olemas veel üks raamat.
Kaanekujunduse järgi kõmpisin kohe raamatukogu lasteosakonda, aga juhatati kenasti täiskasvanute poolele tagasi 🙂

Nende kaante vahel on muhedad lood ühest isast, kes oma väiksele pojale maailma tarkusi selgitada püüab. Ühtlasi paneb ta kirja ka oma apsud ning ühe eriti vinge chorizo-peekoni-sibula-majoneesi jne. saia retsepti.
Selles raamatus kirjutab ta muuhulgas ka nii:
Ma olen nüri ja nurgeline ja mustvalge. Ja mu abikaasa on kõik minu värvid.
Kes on Ove raamatut lugenud, see teab nüüd, kust sealne abikaasa kirjeldus tulnud on 🙂 Samuti on siin raamatus olemas Ove naabrinaise Parvanehi juured – kirjaniku enda abikaasa on väike, sõnakas, kirglik ja tõmmu võõramaalane.

Aga siin on palju toredaid juhtumisi ja ütlemisi:
*Kui emme on sulle hommikusöögi andnud, näeb köök välja nagu Ajaxi reklaam. Kui mina olen sulle hommikusöögi andnud, näeb see välja nagu “Doom 3”. Kurat, keegi varjab mindagi minu eest.

*Kõige hullem on see träni, mis me enne sinu sündi ostsime. Näiteks lammas, mille kõlaritest kostab vaalade laul, et sa paremini magaksid. Miks see jubin ometi vaalakujuline ei olnud? Ah? See ei anna mulle siiani rahu.

*…Ja siis leiutasid inimesed lennuki. Ja Jumal oma lõputus headuses laskus maa peale ja joonistas pagasilindist ühe meetri kaugusele kollase joone. Ja Jumal ütles: “Kui kõik selle joone taga seisavad, siis näevad kõik kõiki kotte.”
Ja siis vaatas üks inimene rahva hulgast seda joont ja ütles: “Ääeiii! Ma tahan lähemaleee!” Ja ta astus üle joone. Ja siis astus ka ülejäänud rahvas üle joone.
Ja sellepärast peetaksegi meil sõdu.
Sest inimesed on nii kuradi lollid.

Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”

41/53 Teema 16: Raamat, millest on juttu teises raamatus.
Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne” (Ersen 236lk.)
13173716_1214411015249740_7245223750410499029_n.jpg
Sellest raamatust on juttu Astrid Lindgreni lapsepõlvememuaarides “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”. See oli lapsena tema lemmikraamat. Lausa pähe kulunud!
Minu lapsepõlveraamatute hulka see aga ei kuulunud, nii et oli suur tahtmine läbi lugeda.

Vanapoisist ja vanatüdrukust õde ja vend elavad Roheliste Viilkatuste talus ja otsustavad endale lastekodust ühe poisi abiks võtta. Talu vajab pidamist, aga nemad ei jää nooremaks.
Ühe omamoodi eksituse tahtel läheb aga nii, et neile saadetakse Anne, 11-aastane, punapäine, väike ja tore lobamokk. Anne saab endale kodu ja tema uued vanemad saavad tunda, mis tähendab kasvatada üht kangekaelset ja säravat isiksust 🙂

Väga tore väljaanne – igal lehel, teksti vastas, on illustratsioon, mis mul lapsena kindlasti kõik värvitud oleks olnud!

Dave Hutchinson “Euroopa sügis”

61. Väljakutseväline raamat
Dave Hutchinson “Euroopa sügis” (Varrak 292lk.)
E9789985337325.jpg
Ruudi on eestlane tuleviku Euroopas. Kokk, polüglott, tänu lapsepõlves vaadatud erikeelsetele kokasaadetele. Ta töötab pisikesteks, naljakateks riigikesteks pudenenud Euroopas, koka ja spioonina.
Ruudi mõtleb raamatus tihti, et tema kaasteelised pole ilmselt lugenud parimaid spiooniromaane. Kahjuks on ta ise sattunud ühe sellise peategelaseks…
Ilmselt on viga minus, aga ma ootaks, et kui ümberringi käib tulistamine, keegi murrab läbi okastraadi, mäenõlvalt libiseb alla tuline kohver ja spioon põgeneb, siis kirjeldatakse seda elavamalt kui hommikuvõileiva tegemist… Selles raamatus käib küll pidevalt millegi tegemine ja selle tegevuse kirjeldamine, aga see tundub pigem päevauudiste edastamise kui spiooniromaanina. Pingutasin siiski lõpuni lugeda.
Ilmselgelt pole lihtsalt minu raamat 🙂
Ahjaa – sellel on inglise keeles järg ka olemas.

*Väikesed riigid on nagu väikesed mehed: paranoilised, närvilised, vihastuvad kiiresti.

*Mitte keegi ei näe välja nagu oma passipildil. Kui näeks, hakkaks piirivalve kahtlustama.

Fredrik Backman “Mees nimega Ove”

40/53 Teema 50. Legendaarne raamat – kultusteos
Fredrik Backman “Mees nimega Ove” (319lk. Tänapäev)
13100934_1212573912100117_9163282786089036898_n
Sellest raamatust on saanud Rootsis kultusteos. Ülipopulaarne, inimlik, südamlik, naljakas, väga haarav – siin on kõik, mida ühelt väga healt raamatult oodata saab! Ja oi, kuidas ma ootasin, millal see eesti keelde tõlgitakse! Aasta tegu, kirjastus Tänapäev, aitäh!!! 😀

Ove on 59-aastane mehejuurikas. Torisev ja ebaviisakas. Pahur vanamees. Tema elu värv ja rõõm, abikaasa Sonja, on kuue kuu eest surnud ja Ove ei leia enam elul muud mõtet, kui abikaasale järgneda. Niisiis katsetab ta erinevaid mooduseid elust lahkumiseks, aga alati ilmub mingi paganama segav faktor ja Ove on koledasti vihane, et isegi enesetappu ei saa siin maal rahulikult teha.
Ove elab ridamajas ja tal on hulk lihtsalt totakaid ja vähem totakaid ja rohkem totakaid naabreid. Elu kulgeb siiski üsna rahuldavas rütmis, kuni naabermajja kolib häiriv perekond – rootslasest Blond Lontkõrv oma pisikese tõmmu ning raseda naise Parvanehi ja nende kahe lapsega. Esimene asi, millega Blond Lontkõrv hakkama saab – tagurdab auto järelkäru Ove peenrasse (mis sest, et seal midagi ei kasva!) ja seejärel postkasti otsa.
Ega sellisest mehest polegi midagi head loota – see on üle meeter kaheksakümne pikk, sel ei jõua veri ajusse, teab Ove…

Nagu häirivast naabriperest veel vähe oleks, hakkab üks kassiroju ka Ove hoovis istumas ja ennast lakkumas käima. Endal on pool saba puudu, kasukas auguline, aga ülbe pilk silmis ja ei reageeri kuidagi, kui Ove teda puukingaga viskab. Või noh, reageerib küll – vaatab Ovet kui lollakat, kes isegi kassile pihta saada ei suuda. Siis ronib, kurivaim, veel Ove lumehange magama ja külmub poolsurnuks ja Ove peab teda siis enda juurde kostile võtma ja poputama hakkama!
Ja enesetappu ei lasta siin maal ikka teha, kogu aeg keegi segab…

Kogu selle lõbusa loo taga kulgeb aga Ove enda traagiline elulugu. Tema isa surm, võitlus elu eest, tema abikaasa kurb lugu. Inimene ei muutu ju niisama pahuraks, elu aitab sellele kaasa.

Ühesõnaga – selle raamatu lugemine oli üks hiiglama suur nauding! Pisarad ja rõõm käsikäes.

Ja head uudised – jõulude ajal tuli Rootsis välja film nimega “En man som heter Ove” ja kohe varsti, 20. mail, jõuab see ka meie kinodesse!
Vaadake kindlasti treilerit:
https://youtu.be/29avEVmaEL8
Hiljem: film on hea. Mitte suurepärane, aga hea. Osatäitjad on väga hästi valitud.

Väga hea filmimuusika on kuulatav ka Spotifys:
https://play.spotify.com/album/2cD7lCGz1R2PRWYjhFUvqk