Leonhard Lapin “Olejad ja minejad”

36/53 Teema 44: Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat
Leonhard Lapin “Olejad ja minejad” (207lk. EKSA)
12961503_1200859803271528_7106672993577381274_n
Nägin, kuidas Leonhrad Lapin seda raamatut Kirjandusministeeriumis tutvustas ja jätsin meelde, et peaks lugema. Vahepeal suutsin ära unustada. Raamatulaadal oli ta letil ja meenutas ennast uuesti. 🙂
Selles raamatus on Lapini meenutused kohtumistest erinevate inimestega. Nii nendega, kes on veel selles ilmas, kui nendega, kes juba edasi liikunud. Tema noorus ja ülikooliaastad jäid huvitavasse aega – Nõukogude võim oli veel olemas, KGB töötas, aga nii mõnestki kohast hakkas Liit juba logisema. Tolle aja tudengite kohtumised klubides ja üksteise pool polnud mitte ainult pidutsemised: poliitika ja peen võimu vastu töötamine käis eluga kaasas. Aga muidugi mitte kogu aeg – lõbusad joomingud, ööd erinevate naistega ja hommikused loomingupuhangud olid tavalised.
Lapin kirjutab oma suhetest paljude andekate inimestega. Helmi Üprus, Pan Kurtna, Juhan Viiding, Ott Arder, Vaino Vahing jne. Jutud tuletornivahist, orientalistidest, arhitektuurist, psühhiaatriast, luulest ja eludest. Tema erilist lauseehitust ja head, rahulikku teksti on mõnus lugeda. Mis sest, et raamatus on palju joomist. Aga nagu Lapin kirjutab, seegi oli tol ajal osa kunstist.

Hetki, mis meelde jäid:
*Arvutist: kui vanasti tegutses külahull ainult oma kogukonnas, siis võib ta nüüd oma veidrustega kogu maailma hõivata.
*Mingi lootus endast kõrgemasse jõusse on peidus igas inimeses, olgu ta kui kaugel usust ja kirikust.
*Vesi on viina kaksikvend. Üks täiendab teist, üks lahjendab või kõvendab teist – kõik sõltub sellest, kuidas võtta: kas alustada joomist veest või viinast.
*Jaanipäev – eestlase tähtsaim rahvuspüha – õhtul põleb lõke, hommikul seedetrakt.
*Iga inimene tahab eelkõige elada oma elu ja alles siis elu, mis sobitub teistega, ka lähedastega. Inimene valib ISE, mida tal endana olemiseks vaja on – keda ja mida. Need kes elavad elu teiste inimeste plaanide järgi, võõranduvad iseendast – muutudes “saatuse mängukanniks”.
*Tuletornid on nagu energiasambad. Nad lummavad. Kui me nende tippu ronime, tunneme endid sõltumatutena, miks mitte ka lendutõusvate lindudena. Me muutume isegi tuletornideks, kui vaid tahame.
Vilkugem siis…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s