“Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid”

60. Väljakutseväline raamat.
VV-raamat
Koostaja Sirje Endre “Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” (SEJS 159lk)
13076705_1210945082263000_3774254248503672269_n
Pealkiri ütleb kõik. Lisan sellele, et raamat on väikses formaadis, nii et sobib kenasti tasku panna ja loodusesse kaasa võtta. Istud siis metsas või vee ääres ja loed sügavaid mõtteid. Tõstad pilgu raamatust ja mõtled enda mõtteid sinna juurde.

*Tahad tunda veres elu ürgset tuiget, mine sügisel mere äärde ja vaata, kuidas linnud rändavad.

*Ikka tuleb võtta aega, et taevasse vaadata. Taeval on väge ja võimu, sest muidu poleks ju Põrgupõhja Jürka ütelnud: “Taevas tahtis”.

*Inimene on üks ainulaadne liik, kes hoogsalt hävitab neid väärtusi, mida ta ise ei ole suuteline looma.

*Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.

*Vaikust võib samastada rahuga. Nad on ikka omavahel väga tihedalt seotud. Ja vaadake seda maailma praegu, kui väga see vajaks vaikust… selles mõttes, missugune hullunud on see maailm.
Siin ei ole ju üldse rahu.

Astrid Lindgren “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”

59. Väljakutseväline raamat
Astrid Lindgren “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna” (Sinisukk 150lk)
13138869_1210914232266085_455255472935010213_n.jpg
Aegajalt on hea raamaturiiulitelt tolmu pühkida. Selle töö käigus võid leida sealt raamatu, mis paneb tolmulappi unustama.
Üks väga armas raamat Astrid Lindgrenilt, kus sees kaheksa erinevat lugu tema enda lapsepõlvest.
Kõik algab Astridi ema ja isa armastuslooga. Kuidas nad lastena kohtusid, kuidas noortena armunud olid ja armastuskirju kirjutasid, kuidas abiellusid, tööd tegid, lapsed said ja veel 80-aastastenagi teineteisel käest kinni hoidsid ja armastasid.
Järgmised lood on lapsepõlvemängudest ja mälestustest. Kuidas tol ajal sulased elasid, kuidas rautati kõdi kartvat hobust, millised olid küla tigedad kohvimoorid, kuidas pühapäevakooli õpetajaid Karlssonit, Johanssoni ja Svenssonit kutsuti Isa, Poeg ja Püha Vaim 🙂
Astrid Lindgren kirjutab, kuidas temast sai kirjanik – miks ta hakkas kirjutama Pipi Pikksukka. Kirjutab raamatutest, mida ta lapsepõlves luges – ahmis endale sisse kõike, mida iganes kätte sai, sest raamatud ei olnud ühe talupere lapsele tavapärane asi.
Raamatus on soovitused, kuidas kirjutada head lasteraamatut ja arutlused teemal kas raamatutel on üldse tulevikku?
Ja väga palju muudki.

Tõeliselt tore ja südamlik lugemine!

Mervyn Peake “Mister Pye”

39/53 Teema: 48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu.
Sirutasin käe oma viimasel ajal soetatud raamatute riiulisse (loe: kuhja) ja tõmbasin välja selle raamatu:
Mervyn Peake “Mister Pye” (Eesti Raamat 192lk)
13087713_1210901535600688_2242209307918793458_n
PS! Kokkuvõte sisaldab sisu paljastusi!
Harold Pye on lühike, kauni punnis kõhu ja terava ninaga mees, kes sõidab Sarki saarele, et muuta kogu saare põliselanike kolmekihilise võileiva kõiki kihte.
Saabudes saarele peatub ta üksiku vanapiiga miss Dedgeri juures, kelle elu ta esimesena peapeale pöörab, õpetades naisele ligimesearmastust, käskides tal ära leppida oma vihavaenlasega ja mis veel hullem – kutsuda see vaenlane tema isiklikku majja elama!
Mister Pye mõjuvõim on nii suur, tema naeratus nii lahke, tema sõnad nii kaunikõlalised ja mõjusad, et kogu saare rahvas hakkab tõesti üksteise vastu erakordset armastust üles näitama. Mees ütleb, et inimesed peavad endast välja lõikama kõik kasvajad – uhkuse, kadeduse ja vihkamise. Tuleb hakata elama nii, et kellelgi poleks vaenlasi.
Mister Pyel on kõikjal tema teel tugi, Suur Semu ehk Jumal. Ükskõik, kuhu ta läheb, ükskõik, mida ta teeb – Suur Semu on temaga.
Aga mis juhtub ühe üdini hea inimesega, kes on pälvinud Suure Semu tähelepanu ja heakskiidu?
Ühel päeval annab Jumal talle tiivad.
Aga kas inimene suudab selle üle rõõmustada? Ei – inimene satub paanikasse, püüab oma tiibu varjata, et mitte muutuda ebardiks ja kuulda oma kaaskodanike pilkeid. Mida teha, et tiivad kaoksid?
Hea inimene, mister Pye, peab muutuma kurjaks. Ja mis saab inimesest, kes muutub kurjaks?
Lugege ise edasi 🙂

Väga muhedalt kirjutatud ja köitev raamat. Ja mõtlemapanev.
Kui tähtis on meile tegelikult see, mida teised meist arvavad! Nii tähtis, et me selle arvamuse nimel hakkame ennast muutma ja kujundama.
1985. aastal tegi Channel 4 sellest raamatust ka minisarja.

Matt Marinovich “The Winter Girl”

38/53 Teema: 9. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime esimese tähega.
Matt Marinovich “The Winter Girl” (205lk, ingliskeelne)
13043365_1207697355921106_4367191484481776087_n
Oh seda õnne, kui sul on selline teema ja kui su nimi algab “T” tähega 🙂 Ilmselt algab umbes kolmandik ingliskeelsest kirjandusest sõnaga “The”.

Raamatu sisu on järgmine:
Scott ja Elise kolivad mõneks ajaks naise isa juurde. Too on haiglas, ootab oma surma, ja tütar tahab isa lähedal olla. Scott veedab oma päevad lihtsalt äia majas ringi uidates ja autoga sõites. Aegajalt vaatab ta binokliga aknast välja ja avastab, et kõrvalmajas lähevad tuled iga päev teatud kellaajal kustu. Ilmselgelt on see taimer, maja ise on aga tühi ja mehel tekib plaan minna ja tolle majaga veidi lähemalt tutvust teha. Esimene käik läheb hästi ja huvitavalt, seega kutsub ta kaasa ka oma naise.
Mõlemad peategelased joovad üsna palju ja nii on nad ka naabermajja sisse murdes purjus. Läheb nii, et nad magavad tolle maja voodis ning määrdunud linu kokku korjates avastavad, et voodi madrats on verd täis. Kelle veri? Kas keegi tapeti ja kes tappis?
Siit hakkavad lahti rulluma Elise, tema haige isa ja kogu perekonna saladused ja Scott, kergelt äpardunud fotograaf, on üsna häiritud kogu sellest mitte eriti toredate uudiste koormast, mis tema elu üha enam tuksi keerama hakkavad. Aga see ei takista tal miskipärast kõiki hirmsaid tükke kaasa tegemast, mis ta naisel pähe tulevad.

Üldiselt on see väga vastuoluline raamat. Mina ei leidnud siit ühtegi tegelast, kelle poolt võiks olla ja kellele kaasa elada. Küll on siin kuhjaga segaseid, kes süüdimatult teevad, mis pähe tuleb. Mõrv? Miks mitte!
Kohati on väga huvitav ja isegi hirmus – kui kujutade endale ette halli talve ja kõrvalmaja, kus tuled süttivad-kustuvad, süttivad-kustuvad jälle… Ja aegajalt justkui vilksataks kellegi vari…
Teisalt loed ja imestad, kas selliselt mõtlevaid ja käituvaid inimesi tõesti ilmas leidub… Ja lõpp oli üsna ettearvatav 🙂
Goodreadsis on praegune hinne 2,8. Kui ma lugema hakkasin, oli 2,3 – nii et hinne tõuseb (tegu on 2016. aasta raamatuga, pole veel palju hindajaid). Usun, et 3,2 ringis võiks olla üsna täpne hinnang.
Kellele meeldivad “Gone girl” ja “Tüdruk rongis”, neile võiks ilmselt ka see raamat huvi pakkuda.

Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud”

37/35 Teema 21: Raamat, mille tegevus toimub merel.
Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud” (223lk, Eesti Raamat)13007127_1204089122948596_3514350864529889549_n

Kui olete jõudnud põhjapoolusele, siis puhuvad vaid lõunatuuled lõunast lõunasse. Taevakehad ei tõuse ega looju, puudub maa tsentrifugaaljõud.

Raamatus on juttu Austria-Ungari põhjapooluseekspeditsioonist, mis aastal 1872 alustab laevaga “Tegetthoff” teekonda täis unistusi, kuid jäätub aastateks Põhja-Jäämerre. Siiski suudab meeskond avastada Keiser Franz Josephi maa. Selle looga paralleelselt jutustatakse kunagise ekspeditsiooni “hullu” järgija Mazzini lugu, kes 1980-ndatel aastatel sama teed seilab.
Pakane on sealkandis -45C ringis. Mitmeid kuid valitseb öö, kus pole näha killukestki päikesest. Ümberringi on vaid koolnuvalge kiiskav jää, mis vangistab laeva ja mehed selle sees, liikudes, kuhjudes raginaga laeva ümber ja ähvardades seda pilbasteks pigistada. Mehed haigestuvad, kelgukoerad hulluvad. Kui võimalus avaneb, lastakse mõni jääkaru ja juuakse selle verd ning süüakse liha. Kasvõi toorelt.
Ja kui polaaröö lõppema hakkab, ning mehed taaskord esimest päikesekiirt näevad, siis seisavad nad kõik reelingu ääres ja ülistavad seda valgust.
Soojas kodus, tugitoolis on mõnus lugeda, mismoodi kõrguvad jäämäed, kuidas veiklevad virmalised ja kuidas taevasse tekib mitu päikest ja kuud, haloringid ümber. Kujutad ette tumedat vett, milles triivivad kiiskavalt valged jäätükid ja lugemist lõpetades ning aknast välja vaadates imestad, et õues hakkab kevad saabuma, puud rohetavad kergelt ja linnud laulavad.
Hoolimata karmidest oludest ja võimalusest mitte tagasi jõuda, on ka selles raamatus pikk nimekiri meeskondadest, keda on avastamise vägi põhjapoolusele tõmmanud. Mindi siis, minnakse ka nüüd. Laevad ja varustused on tohutult muutunud, aga kihk minna kibekülma polaaröö ja jääväljade keskele on jäänud.

Raamatus on ka väga ilusad, ekspeditsioonijuhi Julius Payeri, illustratsioonid.

Leonhard Lapin “Olejad ja minejad”

36/53 Teema 44: Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat
Leonhard Lapin “Olejad ja minejad” (207lk. EKSA)
12961503_1200859803271528_7106672993577381274_n
Nägin, kuidas Leonhrad Lapin seda raamatut Kirjandusministeeriumis tutvustas ja jätsin meelde, et peaks lugema. Vahepeal suutsin ära unustada. Raamatulaadal oli ta letil ja meenutas ennast uuesti. 🙂
Selles raamatus on Lapini meenutused kohtumistest erinevate inimestega. Nii nendega, kes on veel selles ilmas, kui nendega, kes juba edasi liikunud. Tema noorus ja ülikooliaastad jäid huvitavasse aega – Nõukogude võim oli veel olemas, KGB töötas, aga nii mõnestki kohast hakkas Liit juba logisema. Tolle aja tudengite kohtumised klubides ja üksteise pool polnud mitte ainult pidutsemised: poliitika ja peen võimu vastu töötamine käis eluga kaasas. Aga muidugi mitte kogu aeg – lõbusad joomingud, ööd erinevate naistega ja hommikused loomingupuhangud olid tavalised.
Lapin kirjutab oma suhetest paljude andekate inimestega. Helmi Üprus, Pan Kurtna, Juhan Viiding, Ott Arder, Vaino Vahing jne. Jutud tuletornivahist, orientalistidest, arhitektuurist, psühhiaatriast, luulest ja eludest. Tema erilist lauseehitust ja head, rahulikku teksti on mõnus lugeda. Mis sest, et raamatus on palju joomist. Aga nagu Lapin kirjutab, seegi oli tol ajal osa kunstist.

Hetki, mis meelde jäid:
*Arvutist: kui vanasti tegutses külahull ainult oma kogukonnas, siis võib ta nüüd oma veidrustega kogu maailma hõivata.
*Mingi lootus endast kõrgemasse jõusse on peidus igas inimeses, olgu ta kui kaugel usust ja kirikust.
*Vesi on viina kaksikvend. Üks täiendab teist, üks lahjendab või kõvendab teist – kõik sõltub sellest, kuidas võtta: kas alustada joomist veest või viinast.
*Jaanipäev – eestlase tähtsaim rahvuspüha – õhtul põleb lõke, hommikul seedetrakt.
*Iga inimene tahab eelkõige elada oma elu ja alles siis elu, mis sobitub teistega, ka lähedastega. Inimene valib ISE, mida tal endana olemiseks vaja on – keda ja mida. Need kes elavad elu teiste inimeste plaanide järgi, võõranduvad iseendast – muutudes “saatuse mängukanniks”.
*Tuletornid on nagu energiasambad. Nad lummavad. Kui me nende tippu ronime, tunneme endid sõltumatutena, miks mitte ka lendutõusvate lindudena. Me muutume isegi tuletornideks, kui vaid tahame.
Vilkugem siis…

J.C. Martin “The Doll”

J.C. Martin “The Doll” (30lk, ingliskeelne)
13015527_1200576009966574_4821557199934494690_n.jpg
57. Väljakutseväline lugemine. Lühijutt, õudukas…
Ainsad nukud, mis mulle meeldivad, on venelaste Matrjoškad – neid on imeilusate maalingutega! Tavalisi nukke olen ma juba lapsena vältinud. Jubedad…
Seega on parim materjal üheks õudusjutuks nukud.
Mehhikos on Nukkude saar. See on päriselt olemas ja kuulub maailma hirmsamate paikade hulka. Legendi järgi hakkas ühe väikse uppunud tüdruku isa tema mälestuseks saarele nukke koguma. Nüüdseks on kogu saar neid täis – mõnel puudub pea, mõnel jäsemed, mõnel on silmade asemel tühjus…
Jutus lähevad ema ja tütar turismipaadiga saarele. Laps on nukkudest vaimustatud, emal on õudne. Giid hoiatab, et nukke ei tohi puudutada, muidu juhtub sinuga midagi hirmsat.
Jutus on musta maagiat, õelaid vaime ja üllatav lõpp. Kõigile õudukate sõpradele mõnus väike vahepala 😉
Raamatuke on Amazonis Kindle jaoks tasuta saadaval.