Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus”

30/53 Teema 1: Raamat, mis on ilmunud aastal 2000
Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus” (Tänapäev, 186lk.)
12871454_1175122962511879_5080918786063834031_n.jpg
Järgmine raamat selleltsamalt kirjanikult, keda ma viimasel ajal nii palju lugenud olen. Ma lihtsalt naudin jaapanipäraseid dialooge ja jaapanlaste erilist viisakust. Kuigi selles raamatus oli kohti, kus ma tõeliselt inimeste kummalise käitumise pärast imestasin.
Vanaproua Etsuko elab Inglismaal. Tema tütar Keiko, esimesest abielust jaapanlasega, on ennast üles poonud ning tema teine tütar Niki, abielust inglasega, elab Londonis tüüpilist läänemaailma noore elu.
Niki tuleb emale külla ja see paneb Etsuko meenutama oma elu sõjajärgses Nagasakis. Ta ootas siis oma esimest last ja sõbrustas lähedal elava Sachikoga, kel oli väike tütar Mariko.
Mariko oli kaunis kummaline laps, kes elas justkui omas maailmas. Tardus pimedast aknast välja vaatama, suhtles vaid oma kassipoegadega, käitus tihti nii, nagu ta ei teakski, et tema ümber on ka teised inimesed.
Kummaline oli raamatu lõpuosa, kui Etsuko ja Sashiko järsku samaks inimeseks sulasid, mis pani mõtlema, kas Sashikot üldse olemas oli. Ehk oli see vaid vanaproua mälestus tema enda elust, nähtuna läbi kellegi teise.
Omapärased olid Etsuko abikaasa Jiro suhted oma isaga. Vana Jaapani õpetusi hindaval isal oli raske kohaneda uue, ameerikalikuks muutuva Jaapani korra ja kommetega, ning oma poja käitumisega. Aga kas ta ütles poisile midagi? Ei, muidugi mitte. Vaid vaiksed naeratused, tasane leppimine olukorraga.
Need olidki need kohad, mida oli raske lugeda. Silmnähtavalt halvasti käituvatele või mõtlevatele tegelastele ei vihjatud, et võiks vast teisiti mõelda. Ei kutsunud isa poega korrale, ei öelnud Etsuko oma sõbrannale midagi, kui too oma lapsest suuremat ei hoolinud. Samas jäi mulje, et selle ülimalt viisaka ja pidevalt kummardava pinna all püüdsid inimesed häirivaga kuidagi toime tulla. Seda üritati välja näidata pidevalt samu teemasid korrates, lootes ilmselt, et ühel hetkel tuleb vastaspoolelt teistsugune vastus kui senimaani. Ei tulnud muidugi.
Segane lugu.

Üks tore tsitaat:
“Aastate jooksul olen ma söögitegemist hindama õppinud. See on kunst, olen selles täiesti kindel, ja täpselt sama õilis kui maalimine või luuletamine. Seda ei hinnata lihtsalt sellepärast, et tulemus nii kiiresti kaob.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s