Derek Walcott “Oo tähine, tähine öö”

29/53 Teema 23: Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat.
Derek Walcott “Oo tähine, tähine öö” (103lk.) Ilmunud aastal 2015.
Nobeli kirjanduspreemia aastal 1992.
5423_1175050699185772_4862679755900637165_n.jpg

Valisin selle raamatu pealkirja ja kaanepildi järgi. Üks kaunemaid maale, mida iial maalitud, on minu jaoks Vincent van Goghi “Tähine öö”. Selles on kõik – van Goghi hullumeelsus nende värvide ning pöörlevate tähtede näol ja ilu, mida tema elu ajal näha ei osatud.
Selle raamatu näol on tegu näidendiga, kus Vincentile on külla tulnud sõber Gauguin, kel maalimüük tänu Vincenti vennale Theole edenes, ning kus neid külastavad ka prostituut Lotte ja Theo.
Mulle ei meeldi üldiselt näidendeid lugeda, aga siin oli päris mitu ilusat hetke (päris koledate hetkede seas, a la nurga taga pissiv prostituut jms.).

*Näiteks hädaldab Gauguin pikalt selle üle, et ükskõik, kus sa ka maalid, peab kõige kohal kõrguma kirik!
“Vahib mind oma tühjade silmadega, nagu kivisse raiutud surm.”
Vincent kuulab, mõtleb ja vastab sellele pikale halinale:
“Tõsta lihtsalt molbert teise kohta…”.

*Vincent:
“Tahaksin maalida tuult…
…või puhub taevatähed tulele,
nagu oleksid nood küünlad. Ja tähtkujud väänlevad ja kustuvad ära.”

*Vincent paneb pähe kaabu, mille servale on kinnitatud küünlajalad põlevate küünaldega. Gauguin on närviline, sest kardab, et sõber põletab nii kogu maja maha.
Vincent ütleb:
“Ja lisaks pole keegi meist päriselt maalinud tähti.
Neid saab ju maalida ainult tähevalgel,
mitte mõnes kinnises ateljees erksaid tähne plätserdades –
sest tähnid on vaid kaunistus, neil puudub vägi.
Minust saab esimene kunstnik, kes on maalinud ööd – maalinud
ööd sellisena, mis see tegelikult on: koobas, tunnel, rentsel.
Sellest saab maal, kuhu võib langeda nagu kuristikku,
tulvil lõpmatuse õudu.”

Kindlasti teavad kõik laulu “Vincent” e. “Starry, starry night”.
Selle on kirjutanud Don McLean austusavalduseks Vincent van Goghile.
Ta kirjutas laulu aastal 1971, kui oli lugenud raamatut Van Goghi elust. Laulus on viiteid tema maalidele ja tema hullumeelsusele. Laulus on ka read, mis viitavad sellele, et Van Gogh ei saanud kuulsaks oma eluajal, vaid alles peale enda surma.

They would not listen, they did not know how
Perhaps they’ll listen now…
They would not listen, they’re not listening still
Perhaps they never will….

Üks ilus esitus sellest laulust ühe mu lemmiklaulja, Chloe Agnew, poolt:
https://youtu.be/MA7NcCWBvVc

Mikk Sarv “Kuu”

28/53 Teema 15: Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s.
Mikk Sarv “Kuu” (Varrak 214lk.) RR-i Kultuuriloo TOP10: 11.nädal 1.koht. 1233530_1174941885863320_208972365525991482_n.jpg

Täiskuu pidi olema poissmeeste päike 🙂
See on nii hea raamat! Teda ei saagi lugeda kui mingit juturaamatut, pigem peaks lugema kui õpikut – võtad peatüki, alguses loed ja siis mõtled üle, loed veel, jätad meelde. Sellest raamatust saab nii palju uut ja huvitavat infot! Näiteks praegu, kui kasvav Kuu päev otsa taevas on, üks tema äärtest terava joonega, aga teine kumer ja ebaühtlane – selle ebaühtlase ääre valguse ja varjuosa ülemineku joont nimetatakse terminaatoriks 🙂
Raamatus on palju fotograaf Martin Välliku kuupilte – üks ilusam kui teine! Õpetus ka, kuidas Kuud pildistada tuleks.
Taimesõpradele kirjutatakse Kuu mõjust taimedele ja ka Kuu nimega taimedest – kuutõverohi jne.
Juttu tuleb Kuust ja teadusest, Kuu-uurijatest, Kuust ja tervisest ja veel paljust-paljust muust.
Üks imearmas mõte siia lõpetuseks:
Kui kuusirp on väike, siis võib kuu valgustamata osal näha nõrka helendust. See on tuhkvalgus, mille põhjustab Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus sarnaneb kuuvalgete öödega Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu “maavalge öö”. Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul “maavalgel ööl” tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. (lk.42)
Head Kuu-uurimist!

Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus”

30/53 Teema 1: Raamat, mis on ilmunud aastal 2000
Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus” (Tänapäev, 186lk.)
12871454_1175122962511879_5080918786063834031_n.jpg
Järgmine raamat selleltsamalt kirjanikult, keda ma viimasel ajal nii palju lugenud olen. Ma lihtsalt naudin jaapanipäraseid dialooge ja jaapanlaste erilist viisakust. Kuigi selles raamatus oli kohti, kus ma tõeliselt inimeste kummalise käitumise pärast imestasin.
Vanaproua Etsuko elab Inglismaal. Tema tütar Keiko, esimesest abielust jaapanlasega, on ennast üles poonud ning tema teine tütar Niki, abielust inglasega, elab Londonis tüüpilist läänemaailma noore elu.
Niki tuleb emale külla ja see paneb Etsuko meenutama oma elu sõjajärgses Nagasakis. Ta ootas siis oma esimest last ja sõbrustas lähedal elava Sachikoga, kel oli väike tütar Mariko.
Mariko oli kaunis kummaline laps, kes elas justkui omas maailmas. Tardus pimedast aknast välja vaatama, suhtles vaid oma kassipoegadega, käitus tihti nii, nagu ta ei teakski, et tema ümber on ka teised inimesed.
Kummaline oli raamatu lõpuosa, kui Etsuko ja Sashiko järsku samaks inimeseks sulasid, mis pani mõtlema, kas Sashikot üldse olemas oli. Ehk oli see vaid vanaproua mälestus tema enda elust, nähtuna läbi kellegi teise.
Omapärased olid Etsuko abikaasa Jiro suhted oma isaga. Vana Jaapani õpetusi hindaval isal oli raske kohaneda uue, ameerikalikuks muutuva Jaapani korra ja kommetega, ning oma poja käitumisega. Aga kas ta ütles poisile midagi? Ei, muidugi mitte. Vaid vaiksed naeratused, tasane leppimine olukorraga.
Need olidki need kohad, mida oli raske lugeda. Silmnähtavalt halvasti käituvatele või mõtlevatele tegelastele ei vihjatud, et võiks vast teisiti mõelda. Ei kutsunud isa poega korrale, ei öelnud Etsuko oma sõbrannale midagi, kui too oma lapsest suuremat ei hoolinud. Samas jäi mulje, et selle ülimalt viisaka ja pidevalt kummardava pinna all püüdsid inimesed häirivaga kuidagi toime tulla. Seda üritati välja näidata pidevalt samu teemasid korrates, lootes ilmselt, et ühel hetkel tuleb vastaspoolelt teistsugune vastus kui senimaani. Ei tulnud muidugi.
Segane lugu.

Üks tore tsitaat:
“Aastate jooksul olen ma söögitegemist hindama õppinud. See on kunst, olen selles täiesti kindel, ja täpselt sama õilis kui maalimine või luuletamine. Seda ei hinnata lihtsalt sellepärast, et tulemus nii kiiresti kaob.”