Donna Tartt “Sajalane ajalugu”

26/53 Teema 39: Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud.
Donna Tartt “Sajalane ajalugu” (Pegasus 592lk.)
12799338_1170896202934555_1975004009620290545_n

Ma leidsin selle raamatu talvel, Tallinnast, ühe antikvariaadi aknalt. Läksin sisse ja ostsin süvenemata ära. Reklaam Donna Tartti imelisest “Ohakalinnust” oli siin grupis juba mõnd aega tiirelnud, seega pidi ju ka teine tema teos olema vähemalt niisama hea. Lisaks on pealkiri ju väga köitev 🙂
Seega pole see raamat mu riiulis just kaua aega lugemist oodanud. Aga mitu head kuud siiski.
Richard läheb Hampdeni kolledžisse õppima. Ta loodab jätkata oma kreeka keele õpinguid, aga saab teada, et see õppejõud on väga valiv, võtab endale vaid mõned õpilased ja et tal endal pole palju lootust.
Esimesel korral öeldaksegi talle ära, aga saatus viib ta õigel hetkel raamatukokku ja tal õnnestub lahendada üks kreeka keele üliõpilaste kodutöö probleem. Niiviisi satub Richard üsna kinnisesse ja hullumeelsesse kampa.
Aga sellistesse kinnistesse gruppidesse ei võeta uusi liikmeid avasüli vastu. Pealtnäha on kõik temaga viisakad ja sõbralikud, aga aegajalt tundub poisile, et midagi justkui ei klapi. Hiljem saab ta teada, et kogu nende koosolemise aja on ülejäänud grupp planeerinud taaselustada salajast Vana-Kreeka rituaali.
Rituaal õnnestub, aga lõpus lähevad asjad kontrolli alt välja ja alates sellest hetkest hakkavad asjad viltu kiskuma.
Richard pühendatakse grupi saladustesse ja kuigi tal pole metsas juhtunuga mingit seost, saab temast osa selle teo tagajärgedega võitmisel.
Kuigi see raamat on suur ja paks, möödub selle lugemine justkui mingis lummas. Elad kaasa ja hoiad kurjusele pöialt.
Siin ei ole mingeid kriminullile iseloomulikke tagaajamisi ja suuri pöördeid. Kõik kulgeb justkui aegluubis ja viina- ning viskiuimas (sest lugedes on kogu aeg selline tunne, et see suur alkoholikogus, mis seal lehtedel kirjas on, mõjub kuidagi ka sulle endale).
Kergelt loetav raske raamat, mis tekitab palju küsimusi ja mõtteid.
Kas kõik inimesed on elu ära teeninud?
Kas on selliseid sõpru, keda võib absoluutselt kõiges usaldada?
Kas ühe probleemi eemaldamine lõpetab kõik hädad või järgneb esimesele järgmine ja järgmine?
Jne.
“Ilu on õud. Mida iganes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees” (lk.44).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s