Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”

33/53 Teema 28: Raamat, mille kaas on sinu lemmikvärvi
Jeanette Winterson “Tuletornipidamine” (154lk)
12512764_1186457928045049_6774511254784552780_n
Ilusaid värve on palju, aga punast ei ole kuskil kunagi liiga palju.
Kõige paremad ja ilusamad asjad maailmas on punased – redised ja vaarikad, vein ja kärbseseened, jõulud! Ja juuksed ei saa kunagi olla liiga punased 😉
Sellel raamatul on esimese hooga kohe mitu plussi – kena punane kaas, mis väljakutse teemasse sobis ja pealkirjas figureeriv tuletorn (majakad on üks mu lemmikteemasid).
Kui lugema hakata, siis saabub aga üllatus – tegu on hoopis erineva looga, erineva stiiliga, mida ma siiani lugenud olen. See raamat vajab keskendumist, et aru saada, mida sa just sel hetkel lahti olevalt leheküljelt leiad ja vaikust, et saaksid loetud lehekülgede üle mõelda. Üks hea näide veidi hullumeelsest raamatust on kindlasti see, kui alles peale keskkohta jõuab lugejale kohale lapsest peategelase sugu. Ja siis on vaja mitu asja ümber mõelda, sest oled senimaani kõike lapsega seonduvat valesti ette kujutanud…

Selles raamatus on palju tegelasi ja palju kihte ja tegevus toimub väga erinevatel aegadel. Loost astuvad läbi ka kuulsad inimesed nagu Robert Louis Stevenson (kelle Mr. Jeckylli ja Dr. Hyde raamatut mitmel korral mainitakse) ning Charles Darwin.

Häid mõtteid, mille üle mõelda:
*Jagatud mure on kahekordne mure.
Olete märganud? Kui natuke mõelda, siis nii see ongi.

*Keera maha igapäevane kära ja sa leiad kergenduse vaikusest.

*Kunagi ei saa olla päris kindel, kust suunast ööhääled tulevad.

Raamatus puudutati ka tuletornide automatiseerimise teemat. Tänapäeval tuleks vist õnnelik olla, et majakates üldse tuled põlevad, sest laevu ei juhita ju enam kaptenisillal rooliratast keerates ega vaadata kiikriga merele, mis silmapiiril paistab. Tänapäeval juhivad automaatroolid ja arvutid. Seega kaotavad tuletornid aasta aastalt üha enam tähtsust. Enam ei ole majakavahte, kes peavad tornitipus tuld hoidma. Nüüd teeb seda masin ja oleme õnnelikud, kui teeb, sest pole midagi kurvemat, kui ilma tuleta majakas…

Üks mõte sellest raamatust, mis minu jaoks heledalt kõlama jäi: iga inimene on majakas. Aga tuled peame me enda sees ise põlemas hoidma.

Advertisements

Colleen Hoover “November 9”

32/53 Teema 12: Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus.
Colleen Hoover “November 9” (307lk, ingliskeelne)
12417776_1181927515164757_6190056520602957026_nKui see teema väljakutsesse jõudis, siis olin kindel, et tahan lugeda raamatut, mille pealkirjas on kirjas “november”. November on lihtsalt minu kuu 🙂 Kõige parem kuu aastas, kus tead, et kohe-kohe saabub kuu aega jõuluvalgust!
Tükk aega otsisin ja mõtlesin, mida lugeda. Võrdlesin raamatuid Goodreadsis – teemasid, kirjeldusi, hindeid. Ja leidsin selle, kus oli üsna intrigeeriv sisukirjeldus (ja kõrge Goodreadsi hinne: 4,5).
Fallon on 18-aastane tüdruk. Tema isa on kuulus näitleja ja ka Falloni enda näitlejakarjäär oli veel 2 aastat tagasi tõusuteel. Aga siis juhtus õnnetus – Fallon ööbis isa juures ja maja läks põlema. Ta veetis kuid haiglas, operatsioonid, taastusravi jne. Aga see oli tema alles alanud näitlejakarjääri lõpp. Ja lõpp ka tema enesekindlusele, sest 30% tema kehast katsid nüüd põletusarmid.
See õnnetus juhtus 9. novembril.
Nüüd, kaks aastat hiljem, istuvad Fallon ja tema isa restoranis ja söövad. Tüdruk on otsustanud oma eluga kuidagi edasi minna ja kolida New Yorki. Isa püüab teda ümber veenda, et näitlejarolle ta ju nagunii ei saa ja oma praegust tööd – audioraamatute lintilugemist – saab ta teha ka kodus.
Isa ja tütre suhted on peale õnnetust olnud kehvad ja nad lähevad taaskord tülli. Aga ühel hetkel istub nende lauda Ben. Ta on Fallonile võhivõõras, aga sätib end tema kõrvale ja tutvustab end tema isale kui tüdruku poisssõpra. Isa lahkub lauast varsti, aga Fallon ja Ben jäävad rääkima, leiavad kohe ühise keele ja selle kohtumise lõpptulemusena lepivad kokku, et igal aastal, 9. novembril, kohtuvad nad täpselt sel ajal, täpselt selles kohas, kus nüüdki. Nad kohtuvad niimoodi 5 aastat, kuni mõlemad on 23 aastased ja otsustavad siis, mis neist edasi saab.
Ben, kes õpib kirjanikuks, kirjutab nende kohtumistest raamatu.
Ja siit algab lugu, mis on ülimalt köitev ja täis rõõmu ning pisaraid, elu ja surma.
See oli tõesti väga haarav raamat ja isegi see pisiasi, et ma üsna alguses ära arvasin, mis Beni ja Fallonit tegelikult seob, ei seganud kogu raamatut nautimast ja lõpus üllatumast.

Raamat on ingliskeelne. Eesti keeles on Colleen Hooverilt 2015. aastal välja antud raamat “Lootusetu”, mis on kolmeosalise triloogia esimene osa.

Torcuato Luca de Tena “Jumala käega kõverdatud read”

31/53 Teema 10: Raamat, mille tegevus toimub haiglas.
Torcuato Luca de Tena “Jumala käega kõverdatud read” (Eesti Raamat, 374lk)1936387_1178424515515057_4913262587265707716_n

Selle raamatu haigla asub Hispaanias – Fuentecilla Jumalaema Psühhiaartiahaigla, kus elab ühe 800 hullu.
Ühel päeval saabub haiglasse Alice Gould, kes ei ole mitte tavaline patsient, vaid detektiiv. Ta on võltsinud enda haiguslugu, et elada hulluna teiste hullude hulgas, selleks, et avastada end haiglas peitev mõrvar.
Alice kohtub erilisi inimesi, eriliste nimedega, nagu Üheksa Universumi Teooria Autor, Meeselevant, Kiikuv Tüdruk, kaksikud Romulus ja Remus. Naine ise on tähelepanelik, taipab palju, suudab hästi läbi saada nii patsientide kui “valgete kitlitega”. Läbi tema silmade näidatakse lugejatele maailma, kuhu vähesed (õnneks) ise satuvad, aga mis on kohati nii kohutav, et lugedes hakkas valus…
Aga see, kes Alice ise tegelikult on, selgub alles romaani lõpus.

Selleks, et seda raamatut kirjutada, läks Luca de Tena ise hulluna psühhiaatriahaiglasse. Raamatu tegelaskujud on kirjutatud maha inimeste pealt, keda ta haiglas olles nägi. Neile on lisatud väljamõeldud lood ja saatused. Lugeja saab, peale äärmiselt huvitavalt kulgeva loo, palju teada ka psühhiaatriast.
Näiteks on olemas selline asi, nagu skisofreeniline padi. Raamatus on see padi pandud Unimütsi pea alla. Mees magas, nagu oleks ta pea kõige tavalisemal padjal. Kõrvalseisja nägi ta pea all vaid tühjust, aga mehe jaoks oli padi olemas.
Üks sündmus sellest raamatust:
Kord viib haigla personal peaarsti käsul ligi 300 patsienti jalutuskäigule. Ettevõtmine on hullumeelne ja kardetakse, et see ei lõpe hästi. Matk kulgeb siiski suuremate sekeldusteta, kuni juhtub üks üsna süütu väljanägemisega asi – nimelt jalutab neile vastu lambakari ja lammaste juurde lastakse talled, kel oli saabunud söögiaeg. Hullude armee jäi nende vahele, nii et ühel pool uted, teisel pool talled ja saabus segadus – kes karjus, et väikesed söövad suuri ja varsti hakkavad nad neid endid sööma, kes määgis lammastega võidu, kes kahmas mitu talle kaenlasse ja pistis punuma, kes ajas talled uttede juurest minema, et ise nende piima imeda, kes pakkus talledele imemiseks enda rindu… Millega see lõppes, saavad huvilised raamatust lugeda.

*Mis rikub tavalise inimese und kõige enam? On kaks põhjust: suure läbikukkumise depressioon ja suure kordamineku vaimustusepuhang. Kumb tekitab suurema unetuse probleemi? Esimese puhul töötab aju koos tahtega, et tekitada õrn suitsukiht, mis peidaks mälestuse läbielatud ebaõnnest. Varem või hiljem saabub uni kui kurbusele sobiv ravim. Teise puhul soovivad aga nii tahe kui mõistus nautida läbielatud õnnestumist ja sellest joovastuda. Nii ei suudagi inimene uinuda, sest ükski osake temast ei taha loobuda õnnejoovastusest ja loovutada neid hetki unele.

*Jumal, kes pole halb maastikumaalija, tunneb igal aastaajal headmeelt samade asjade kaunistamisest erinevate värvidega.
Aga hullud on Looja kõverdatud read, tema ortograafiavead. Looduse kõige kohutavam eksimus. Jumaliku kalligraafia kõige kõveramad read.

Väga hea, väga kurb, väga mõtlemapanev ja väga huvitav raamat. Taaskord pean nentima – tänu väljakutsele sattusin seda raamatut lugema, muidu poleks temaga ilmselt kunagi kohtunud. Nii et aitäh sellele, kes taolise teema välja pakkus!
Kes on siiani arvanud, et talle ei mõju ükski õudukas (nagu näiteks mina), see võib seda raamatut lugeda teadmisega, et kõik hullus, mis siin kirjas on, on päriselt olemas. See osa ei ole välja mõeldud.

Derek Walcott “Oo tähine, tähine öö”

29/53 Teema 23: Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat.
Derek Walcott “Oo tähine, tähine öö” (103lk.) Ilmunud aastal 2015.
Nobeli kirjanduspreemia aastal 1992.
5423_1175050699185772_4862679755900637165_n.jpg

Valisin selle raamatu pealkirja ja kaanepildi järgi. Üks kaunemaid maale, mida iial maalitud, on minu jaoks Vincent van Goghi “Tähine öö”. Selles on kõik – van Goghi hullumeelsus nende värvide ning pöörlevate tähtede näol ja ilu, mida tema elu ajal näha ei osatud.
Selle raamatu näol on tegu näidendiga, kus Vincentile on külla tulnud sõber Gauguin, kel maalimüük tänu Vincenti vennale Theole edenes, ning kus neid külastavad ka prostituut Lotte ja Theo.
Mulle ei meeldi üldiselt näidendeid lugeda, aga siin oli päris mitu ilusat hetke (päris koledate hetkede seas, a la nurga taga pissiv prostituut jms.).

*Näiteks hädaldab Gauguin pikalt selle üle, et ükskõik, kus sa ka maalid, peab kõige kohal kõrguma kirik!
“Vahib mind oma tühjade silmadega, nagu kivisse raiutud surm.”
Vincent kuulab, mõtleb ja vastab sellele pikale halinale:
“Tõsta lihtsalt molbert teise kohta…”.

*Vincent:
“Tahaksin maalida tuult…
…või puhub taevatähed tulele,
nagu oleksid nood küünlad. Ja tähtkujud väänlevad ja kustuvad ära.”

*Vincent paneb pähe kaabu, mille servale on kinnitatud küünlajalad põlevate küünaldega. Gauguin on närviline, sest kardab, et sõber põletab nii kogu maja maha.
Vincent ütleb:
“Ja lisaks pole keegi meist päriselt maalinud tähti.
Neid saab ju maalida ainult tähevalgel,
mitte mõnes kinnises ateljees erksaid tähne plätserdades –
sest tähnid on vaid kaunistus, neil puudub vägi.
Minust saab esimene kunstnik, kes on maalinud ööd – maalinud
ööd sellisena, mis see tegelikult on: koobas, tunnel, rentsel.
Sellest saab maal, kuhu võib langeda nagu kuristikku,
tulvil lõpmatuse õudu.”

Kindlasti teavad kõik laulu “Vincent” e. “Starry, starry night”.
Selle on kirjutanud Don McLean austusavalduseks Vincent van Goghile.
Ta kirjutas laulu aastal 1971, kui oli lugenud raamatut Van Goghi elust. Laulus on viiteid tema maalidele ja tema hullumeelsusele. Laulus on ka read, mis viitavad sellele, et Van Gogh ei saanud kuulsaks oma eluajal, vaid alles peale enda surma.

They would not listen, they did not know how
Perhaps they’ll listen now…
They would not listen, they’re not listening still
Perhaps they never will….

Üks ilus esitus sellest laulust ühe mu lemmiklaulja, Chloe Agnew, poolt:
https://youtu.be/MA7NcCWBvVc

Mikk Sarv “Kuu”

28/53 Teema 15: Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s.
Mikk Sarv “Kuu” (Varrak 214lk.) RR-i Kultuuriloo TOP10: 11.nädal 1.koht. 1233530_1174941885863320_208972365525991482_n.jpg

Täiskuu pidi olema poissmeeste päike 🙂
See on nii hea raamat! Teda ei saagi lugeda kui mingit juturaamatut, pigem peaks lugema kui õpikut – võtad peatüki, alguses loed ja siis mõtled üle, loed veel, jätad meelde. Sellest raamatust saab nii palju uut ja huvitavat infot! Näiteks praegu, kui kasvav Kuu päev otsa taevas on, üks tema äärtest terava joonega, aga teine kumer ja ebaühtlane – selle ebaühtlase ääre valguse ja varjuosa ülemineku joont nimetatakse terminaatoriks 🙂
Raamatus on palju fotograaf Martin Välliku kuupilte – üks ilusam kui teine! Õpetus ka, kuidas Kuud pildistada tuleks.
Taimesõpradele kirjutatakse Kuu mõjust taimedele ja ka Kuu nimega taimedest – kuutõverohi jne.
Juttu tuleb Kuust ja teadusest, Kuu-uurijatest, Kuust ja tervisest ja veel paljust-paljust muust.
Üks imearmas mõte siia lõpetuseks:
Kui kuusirp on väike, siis võib kuu valgustamata osal näha nõrka helendust. See on tuhkvalgus, mille põhjustab Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus sarnaneb kuuvalgete öödega Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu “maavalge öö”. Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul “maavalgel ööl” tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. (lk.42)
Head Kuu-uurimist!

Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus”

30/53 Teema 1: Raamat, mis on ilmunud aastal 2000
Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus” (Tänapäev, 186lk.)
12871454_1175122962511879_5080918786063834031_n.jpg
Järgmine raamat selleltsamalt kirjanikult, keda ma viimasel ajal nii palju lugenud olen. Ma lihtsalt naudin jaapanipäraseid dialooge ja jaapanlaste erilist viisakust. Kuigi selles raamatus oli kohti, kus ma tõeliselt inimeste kummalise käitumise pärast imestasin.
Vanaproua Etsuko elab Inglismaal. Tema tütar Keiko, esimesest abielust jaapanlasega, on ennast üles poonud ning tema teine tütar Niki, abielust inglasega, elab Londonis tüüpilist läänemaailma noore elu.
Niki tuleb emale külla ja see paneb Etsuko meenutama oma elu sõjajärgses Nagasakis. Ta ootas siis oma esimest last ja sõbrustas lähedal elava Sachikoga, kel oli väike tütar Mariko.
Mariko oli kaunis kummaline laps, kes elas justkui omas maailmas. Tardus pimedast aknast välja vaatama, suhtles vaid oma kassipoegadega, käitus tihti nii, nagu ta ei teakski, et tema ümber on ka teised inimesed.
Kummaline oli raamatu lõpuosa, kui Etsuko ja Sashiko järsku samaks inimeseks sulasid, mis pani mõtlema, kas Sashikot üldse olemas oli. Ehk oli see vaid vanaproua mälestus tema enda elust, nähtuna läbi kellegi teise.
Omapärased olid Etsuko abikaasa Jiro suhted oma isaga. Vana Jaapani õpetusi hindaval isal oli raske kohaneda uue, ameerikalikuks muutuva Jaapani korra ja kommetega, ning oma poja käitumisega. Aga kas ta ütles poisile midagi? Ei, muidugi mitte. Vaid vaiksed naeratused, tasane leppimine olukorraga.
Need olidki need kohad, mida oli raske lugeda. Silmnähtavalt halvasti käituvatele või mõtlevatele tegelastele ei vihjatud, et võiks vast teisiti mõelda. Ei kutsunud isa poega korrale, ei öelnud Etsuko oma sõbrannale midagi, kui too oma lapsest suuremat ei hoolinud. Samas jäi mulje, et selle ülimalt viisaka ja pidevalt kummardava pinna all püüdsid inimesed häirivaga kuidagi toime tulla. Seda üritati välja näidata pidevalt samu teemasid korrates, lootes ilmselt, et ühel hetkel tuleb vastaspoolelt teistsugune vastus kui senimaani. Ei tulnud muidugi.
Segane lugu.

Üks tore tsitaat:
“Aastate jooksul olen ma söögitegemist hindama õppinud. See on kunst, olen selles täiesti kindel, ja täpselt sama õilis kui maalimine või luuletamine. Seda ei hinnata lihtsalt sellepärast, et tulemus nii kiiresti kaob.”

Cecelia Ahren “P.S. I Love You”

27/53 Teema 45: Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud.
Cecelia Ahren “P.S. I Love You” (503lk. ingliskeelne)
983658_1172077629483079_7684920410668763251_n

Mu ammune lemmikfilm
Tol ajal kui ma seda esimest korda nägin, olin äsja näinud filmi “Ooperifantoom”, mis tähendas tohutut vaimustust Gerard Butlerist ja äsja avastanud enda jaoks iiri muusika, nii et selles filmis oli mitu imelist asja koos. Film nähtud, tahtsin seda endale ka. Niisiis tellisin omast arust RR-ist filmi. Kohale jõudis raamat, mis jäi riiulile.
Nüüd tuli lugemisteema, kuhu see raamat suurepäraselt sobis!
Kujutasin ette, mismoodi seal Iirimaad kirjeldatakse ja….
Nii raamatus kui filmis on peategelased Holly ja Gerry. Gerryl on ajukasvaja ja ta sureb. Holly ei oska oma eluga kuidagi edasi minna, kuni ta saab paki, milles on 10 ümbrikut Gerrylt. Mees on enne surma kirjutanud Hollyle kaardid elujuhistega. Igasse kuusse üks.
Ja nüüd hakkavad raamat ja film koledasti erinevaks kiskuma. Minu armsa Iirimaa asemel, mis filmis nii ilus oli, saadab Gerry Holly ja tema sõbrannad hoopis Lanzarotele rannapuhkusele! Nojah – filmis on nende elukoht toodud USA-sse, raamatus elavad kõik Iirimaal, nii et reis Iirimaale poleks kuigi suur sündmus.
Seekord on filmi ja raamatu vahel tohutult erinevusi. Ja ma pean esimest korda ütlema, et seekord on film väga palju parem 🙂 Kindlasti on see nii ka sellepärast, et ma olin raamatu lugemise ajaks filmi juba 3x näinud, aga oodata Iirimaad ja saada Lanzarote on hirmus pettumus 🙂
Üks asi, mis mulle raamatus meeldis – Hollyl on vend Richard, selline tuim kuivikumoodi mees, kel samasugune naine. Nad ei ole perekonnas just armastatud kujud, aga raamatu lõpuks saavad temast ja Hollyst väga head sõbrad. Nimelt on Richard see, kes salaja Holly aia eest hoolt kannab. Alati, kui naine on kodust ära, tuleb Richard ja istutab aeda uusi lilli, peseb aiamööbli puhtaks, niidab muru. Ja kui asi lõpuks välja tuleb, hakkavad nad omavahel tihedamalt suhtlema. Holly saab teada, et mees on kaotanud oma töö ja lahutanud naisest. Läheb nii, et kui Holly lõpuks endale uue töökoha leiab, otsib tema boss kedagi, kes ta aia korda teeks ja Richard on selleks kui loodud.
See ongi sellest raamatust mu lemmikosa.
Ülejäänus on film parem 😉

Üks tore filmilõik ka:
https://youtu.be/HdkqQgeOf-o