Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.
12814487_1164120223612153_1720305927890789654_n.jpg
Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!

Advertisements

Jonathan Stroud “The Whispering Scull”

22/53 Teema 3: Võlukunsti raamat
12805745_1163924223631753_4764786912392652480_n
Jonathan Stroud “The Whispering Scull” (435lk, inglise keeles)

Teine raamat Stroudi Lockwood&Co sarjast, milles eesti keeles on 2014. aastal välja antud “Kisendav trepp”. Kokku on sarjas neli raamatut.

Londonis jätkub võitlus pimeduse varjus väljailmuvate vaimudega. Ühe haua üleskaevamisel varastatakse hukutav peegli moodi reliikvia, (bone glass), mille kättesaamine tehakse kahe rivaalitseva agentuuri – Lockwoodi ning Kippsi – ülesandeks.
Raamatus on hulle teadlasi, jubedaid katsetusi, mahajäätud rõskeid ja pimedaid maju, saladuslik raamatukogu, südaöine oksjon, mõrvad, paras ports huumorit ja hullult palju põnevust!
Kõike seda kroonib saladuslik ja õel, sosistav pealuu, kes elab Lockwoodi majas ja kellega suudab suhelda vaid 14-aastane Lucy.
Väga vahva ja huvitav lugemine, ei saa arugi, kui õhtust saab öö ja ööst hommik.

Andreas Staikos “Kulinaarsed armusuhted”

21/53 Teema 51: Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook.
12799370_1163885220302320_3698905040985974017_n
Andreas Staikos “Kulinaarsed armusuhted” (133lk.)

Ühes majas elavad kaks meest – Damoklis ja Dimitris. Neil mõlemal on kaks hulluksajavat kirge: kokandus ja armukese pidamine. Juhtub aga nii, et neil mõlemil on ka sama armuke, imeline ja hurmav gurmaan Nana.
See ajab mehed hulluks ja paneb neile pähe kummalisi mõtteid.
Niimoodi tõotasid mõlemad kuumaverelised kreeklased, et alistavad teineteist oma kokakunstis, teevad sööke, mida Nana pole eladeski maitsnud. Nende õhkamised: oh suurepärased kastmed, armastuse kastmed, levitage oma lõhna, pulbitsege pottides ning oiged kui sibulate hakkimisest tekkinud pisarad neid üle ujutasid ning sõrmed said katki riivitud, täitsid kõik nende meeled.
Kaunis Nana hilines kokkusaamistele, luuletades lugusid valel ajal koju jõudnud abikaasast, nautis roogi ning meeste südametega mängimist.

Üks ütlemata luuleline ja lennukas raamat, mida ei ole hea tühja kõhuga lugeda.
Iga peatüki lõpus on ka retseptid söökidest, mida Nanale oli valmistatud.
Muhe lugemine!