Kazuo Ishiguro “Nokturnid”

55. Taaskord väljakutseväline raamat:
12745732_1160571613967014_2072437392347247973_n.jpg
Kazuo Ishiguro “Nokturnid” (Varrak 192lk.)
Kui juba üks Ishiguro raamat raamatukogust kaasa sai võetud, siis miks mitte rohkem 🙂 Nii ma mõtlesin, kui riiuli ees seisin. Hästi mõeldud, sest see oli tore raamat! (Ja hoopis teistsugune raamat kui “Hõljuva maailma kunstnik”).
Selles raamatus on viis novelli, kõiki ühendav lüli on muusika.
Esimeses vana kuulus laulja gondliga Veneetsias oma naisele serenaadi laulmas. Teises noorusaja sõbrad, kes kunagi ülikooli ajal koos plaate kuulasid ja arvustasid, ning nüüd ühisel jõul suhteid lappida püüavad. Kolmandas noor muusik, kes tahab ise oma laule luua, aga keda ükski bänd ei taha sellepärast tööle võtta (covereid on vaja teha, mitte omaloomingut!). Neljandas koleda näoga saksofonimängija, kes plastilisele operatsioonile trikitatakse ja kes kohtub taastumise ajal esimeses novellis olnud naisega, kellele tookord serenaadi lauldi (see oli kõige lõbusam novell, mille juures ma mitu korda lihtsalt suure häälega naersin!). Viiendas kaks andekat tšellomängijat, üks õpetab, teine õpib.
Ja kõik kokku üks väga tore raamat!
Toredate lugude kõrval on aga igas novellis palju mõtlemisainet inimeste ja nende suhete ning käitumise üle.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s