Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.
12814487_1164120223612153_1720305927890789654_n.jpg
Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!

Jonathan Stroud “The Whispering Scull”

22/53 Teema 3: Võlukunsti raamat
12805745_1163924223631753_4764786912392652480_n
Jonathan Stroud “The Whispering Scull” (435lk, inglise keeles)

Teine raamat Stroudi Lockwood&Co sarjast, milles eesti keeles on 2014. aastal välja antud “Kisendav trepp”. Kokku on sarjas neli raamatut.

Londonis jätkub võitlus pimeduse varjus väljailmuvate vaimudega. Ühe haua üleskaevamisel varastatakse hukutav peegli moodi reliikvia, (bone glass), mille kättesaamine tehakse kahe rivaalitseva agentuuri – Lockwoodi ning Kippsi – ülesandeks.
Raamatus on hulle teadlasi, jubedaid katsetusi, mahajäätud rõskeid ja pimedaid maju, saladuslik raamatukogu, südaöine oksjon, mõrvad, paras ports huumorit ja hullult palju põnevust!
Kõike seda kroonib saladuslik ja õel, sosistav pealuu, kes elab Lockwoodi majas ja kellega suudab suhelda vaid 14-aastane Lucy.
Väga vahva ja huvitav lugemine, ei saa arugi, kui õhtust saab öö ja ööst hommik.

Andreas Staikos “Kulinaarsed armusuhted”

21/53 Teema 51: Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook.
12799370_1163885220302320_3698905040985974017_n
Andreas Staikos “Kulinaarsed armusuhted” (133lk.)

Ühes majas elavad kaks meest – Damoklis ja Dimitris. Neil mõlemal on kaks hulluksajavat kirge: kokandus ja armukese pidamine. Juhtub aga nii, et neil mõlemil on ka sama armuke, imeline ja hurmav gurmaan Nana.
See ajab mehed hulluks ja paneb neile pähe kummalisi mõtteid.
Niimoodi tõotasid mõlemad kuumaverelised kreeklased, et alistavad teineteist oma kokakunstis, teevad sööke, mida Nana pole eladeski maitsnud. Nende õhkamised: oh suurepärased kastmed, armastuse kastmed, levitage oma lõhna, pulbitsege pottides ning oiged kui sibulate hakkimisest tekkinud pisarad neid üle ujutasid ning sõrmed said katki riivitud, täitsid kõik nende meeled.
Kaunis Nana hilines kokkusaamistele, luuletades lugusid valel ajal koju jõudnud abikaasast, nautis roogi ning meeste südametega mängimist.

Üks ütlemata luuleline ja lennukas raamat, mida ei ole hea tühja kõhuga lugeda.
Iga peatüki lõpus on ka retseptid söökidest, mida Nanale oli valmistatud.
Muhe lugemine!

Kazuo Ishiguro “Nokturnid”

55. Taaskord väljakutseväline raamat:
12745732_1160571613967014_2072437392347247973_n.jpg
Kazuo Ishiguro “Nokturnid” (Varrak 192lk.)
Kui juba üks Ishiguro raamat raamatukogust kaasa sai võetud, siis miks mitte rohkem 🙂 Nii ma mõtlesin, kui riiuli ees seisin. Hästi mõeldud, sest see oli tore raamat! (Ja hoopis teistsugune raamat kui “Hõljuva maailma kunstnik”).
Selles raamatus on viis novelli, kõiki ühendav lüli on muusika.
Esimeses vana kuulus laulja gondliga Veneetsias oma naisele serenaadi laulmas. Teises noorusaja sõbrad, kes kunagi ülikooli ajal koos plaate kuulasid ja arvustasid, ning nüüd ühisel jõul suhteid lappida püüavad. Kolmandas noor muusik, kes tahab ise oma laule luua, aga keda ükski bänd ei taha sellepärast tööle võtta (covereid on vaja teha, mitte omaloomingut!). Neljandas koleda näoga saksofonimängija, kes plastilisele operatsioonile trikitatakse ja kes kohtub taastumise ajal esimeses novellis olnud naisega, kellele tookord serenaadi lauldi (see oli kõige lõbusam novell, mille juures ma mitu korda lihtsalt suure häälega naersin!). Viiendas kaks andekat tšellomängijat, üks õpetab, teine õpib.
Ja kõik kokku üks väga tore raamat!
Toredate lugude kõrval on aga igas novellis palju mõtlemisainet inimeste ja nende suhete ning käitumise üle.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”

20/53 Teema 46: Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel.
12745552_1159969577360551_4369783658478514760_n.jpg
Tea Lall “Ära armasta mind enam” (Fantaasia 128lk.)
2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistulusel äramärgitud teos.
Mulle meeldis väga Tea Lalli raamat “Katki”, mida eelmisel aastal lugesin, nii et kui ma nägin, et temalt on ilmunud uus raamat, oli mul vaja seda kohe lugeda. Ja ma ei pidanud pettuma!
Tea Lall kirjutab väga hästi! Mõni kirjanik oskab kirjutada nii, et lugeja alustab tema kirjutatu lugemist ja kaob raamatusse ära. Alustasin eile öösel ja kui kell oli kaks saanud, siis justkui ärkasin ja sain aru, et peab ikka magama ka 🙂
Aga und ei tulnud, sest selle raamatu teema on nii masendav…
Kolm neljateistkümne aastast last. Igal oma perekonnatragöödia.
Ühel joodikust ema, teisel Soomes töötavad vanemad, kolmandal moodne kärgpere, mis ajab lapse hulluks. Kuidas tütar peab sotsiaaltöötaja saabumisel joodikust ema näitamiskõlbulikuks tegema, et mitte lastekodusse sattuda. Kuidas poeg peab nägema, mismoodi tema isa ja ema kaklevad ja kuidas tema ema elab süüdimatult kõigi teiste kulul ja süüdistab oma hädades kogu maailma, ise lillegi liigutamata.
Neid lugusid oli nii valus lugeda!
Selles raamatus oli ka paar helget hetke, üks seotud kilpkonnaga ja tema nimega. Aga kel huvi, see loeb ise, mis seal kirjas oli 🙂
Ootan Tea Lalli järgmist raamatut!
Ja soovitan seda raamatut lugeda.

Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik”

12744618_1159182447439264_5947186042207760975_n
54. Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik” (Huma 216lk.)
Väljakutseväline raamat, sest ma ei oska teda ühegi teema alla paigutada. Mulle lihtsalt meeldis see pealkiri ja kaunis kaanepilt ja nii ma ta raamatukogust kaasa võtsingi.
Raamatu lõpuosas on tore hetk, kus kaks vana meest seisavad keppide najal veekogu ääres ja söödavad kalu. Lähedalasuva puu otsa ronib laps, üks vanameestest tervitab teda ja räägib siis teisele, et kohtab seda poissi seal iga päev, aga too on liiga häbelik, et tema tervitusele vastata. Miks see poiss küll iga päev teda vaatama tuleb, imestab vana mees.
“Täna ootas teda küll üllatus, täna nägi ta kaht vanameest keppidega,” ütleb teine 🙂
Raamat ongi ühe jaapani kunstniku mõtetest ja meenutustest. Sõda on lõppenud, linna tuleb uuesti üles ehitama hakata, inimestel on ärevad ajad, sest mitmed ei leia endale enam õiget kohta.
Mees peatub tihti oma elurajooni kunagise lõbustuste tänavaga ühendaval Kõhkluste sillal ja meenutab, kuidas praeguste varemete asemel töötasid baarid ja kuidas rahvas lõbutses. Mismoodi noormehed tulid sillale ja pidasid aru, kas minna üle silla koju naise ja pere juurde, või teisele poole silda, kus ootasid lõbustused.
Vana kunstniku päevi täidavad tema vanema türte poeg (kes on jaapanlase kohta üks vägagi ülekäte läinud jõnglane) ja tema noorema tütre abielukõnelused. Ja muidugi meenutused tema enda õpipoisiaegadest.
Mind köitsid selles raamatus just need abielukõnelused. Miai`d. Kuidas kõigepealt tehakse ettepanek, et ühe pere poeg ja teise pere tütar võiksid kaaluda abiellumist. Siis tegutsevad uurijad, kes perekondade kohta informatsiooni koguvad ja iga pisemgi detail võib tulevasele abielule ebasoodsalt mõjuda. Kuidas perekonnad kuskil neutraalsel pinnal kohtuvad ja kaks noort teineteist tundma õpivad jne. See on üks väga huvitav teema, mille kohta võiks rohkemgi uurida ja lugeda!
Kokkuvõttes ei olnud see väga huvitav raamat, aga jättis ometi pähe palju mõtteid, mida edasi mõelda.

S. Orth ja A. Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!”

19/53 Teema 4: Pööraselt naljakas raamat
12733518_1157479610942881_2092180098883675680_n.jpg
S. Orth ja A. Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!” (190lk.)
Raamat reisijate ja lennukimeeskonna poolt kirja pandud naljakatest kogemustest lennuki pardal.
Mulle endale ei meeldi lennata. Nii kui rattad maast rebitakse, nii läheb kontroll minu elu üle kellelegi teisele ja see on väga ebameeldiv tunne. Aga minu kõige uhkem lennureis on olnud Tallinnast Stockholmi, kus me olime abikaasaga kahekesi lennukis 😀 Meie kaks, stjuardess ja piloot. Nagu eralennuk!
Niisiis jäi see raamat mul raamatukogu riiulis silma ja tore on, sest see on tõesti naljakas. Kui kujutleda end lennukisse, õhuaukudesse, ebaõnnestunud ja raskete maandumiste keskele, siis on selline huumor lausa hädavajalik!
Mõned näited 🙂
*Turvalisusettekande käigus rääkis stjuardess, mida teha, kui hapnikumaksid klappidest alla kukuvad: “Pange mask endale pähe ja hingake täiesti rahulikult. Kui te reisite koos lapsega, siis pange mask kõigepealt endale pähe ja aidake siis last. Kui te reisite koos kahe lapsega, siis pange palun mask esmalt endale ja siis otsustage, kummal lapsel on suurem tõenäosus ülikool lõpetada, ja pange mask järgmisena pähe talle”.
*Meie tagasilennul Lanzarotelt Münchenisse saavutas lennuk lendamiskõrguse tugevas tuules. Pardal valitses pinev vaikus. Seepärast tundis teine piloot kohustust valjuhääldite kaudu selgitada: “Mu daamid ja härrad, hetkel on meil tugev taganttuul, seepärast lennuk natuke raputab. Aga te ei pea nii kramplikult tooli käetugedest kinni hoidma, lennuki alla kukkudes tulevad need samuti kaasa”.
*Kui me ühel lennul Hamburgist Londonisse olime kümme minutit õhus olnud, hüüdis stjuardess kõigi reisijate nähes akna poole viskudes: “Oi, jumal küll, tiib!!!” Paljud reisijad karjusid ja kõik vahtisid ainiti…täiesti töökorras tiiba. Seepeale ütles stjuardess mikrofoni: “Ma olen seda alati tahtnud teha. Vabandage! Me hakkame hetke pärast jooke serveerima.” Suur osa reisijatest tellis alkoholi.
*Üks American Airlinesi piloot andis korralduse kõik elektroonilised seadmed enne lennuki õhkutõusmist välja lülitada: “Nii, rahvas, me oleme stardiks valmis. Mul oleks vaja, et te kõik oma mustsõstrad, maasikad ja mustikad välja lülitaksite!”.
Ja samas vaimus terve raamat