Laura Barnett “Meie võimalikud elud”

12507325_1133815259975983_8333347474697262929_n1/53 Teema nr. 25. Raamat, mille oled saanud kingituseks. (344lk.)
Sain selle raamatu kirjastuselt Varrak. Ja vedas, et sain!
Kas te tabate end kunagi meenutamas mõnd ammu olnud sündmust ja mõtlemas – mis oleks saanud siis, kui ma oleks tol hetkel vastanud kuidagi teisiti või läinud kuskile mujale. Oleks mu elu siis teistmoodi? Elaks ma kellegi teisega kuskil mujal? Millised oleks siis mu päevad ja kes mind siis ümbritseks? Need on huvitavad mõtted. Vahel ka kurvad. Eriti siis kui minevikus on tulnud teha otsus, mis tänapäevani hinge valutama paneb.
Laura Barneti raamatus “Meie võimalikud elud” kohtuvad ühel päeval noormees ja neiu. Aasta on 1958 kui Eva jalgratta ette hüppab pisike valge terjer. Eva kukub ja lähedal olnud noormees Jim kiirustab talle appi.
Siit algavad kolm erinevat lugu. Kõigi tegelasteks Eva ja Jim, kuni surmani välja. Kolm nii erinevat elu, erinevate laste, perede, elusaatuste, elupaikadega. Ja ikka nemad kord koos ja kord lahus – Eva ja Jim.

See raamat on kirjutatud nii, et kolm erinevat elu jooksevad raamatus paralleelselt. Esimene, teine ja kolmas järgnevad peatükkidena pidevalt üksteisele, läbi terve raamatu. Ja neil on paganama raske järge hoida ja vahet teha! Lugesin alguses nii, nagu raamatut ikka loetakse, kuni esimese osa lõpus otsustasin – kõigepealt otsin välja kõik esimese võimaluse tekstid ja loen läbi, siis teise ja lõpuks kolmanda. Ja see oli väga õige mõte, sest niimoodi lugedes jooksid lood järjest, sai tegelastest parmeini aru ja eri lugude perekonnad ei läinud segi. Vaatasin ka Goodreadsist raamatu kohta käivaid kommentaare ja avastasin, et paljud loevad seda raamatut just nii (huvitav, kuidas seda kirjutati!?).

Kõik need kolm lugu panid kaasa mõtlema ja tegelastega koos nende rõõme ja valu tundma. Ja tekitasid mõtte, et kui miski on saatusest määratud, siis see ka tuleb. Kasvõi siis, kui oled juba 70, aga tuleb!
Väga soojalt ja südamega kirja pandud raamat. Autor armastab kõiki oma tegelasi ja isegi kui need pole just parima käitumisega, ei tee ta neist koletisi, vaid näitab, et inimesed ongi sellised. Mis ühele valu, on teisele rõõm.
Üks hetk Eva elust, mis mulle väga hinge läks: Eva põetab oma abikaasa Tedi. Tegemist on palju, aga kui tuleb Eva enda söögikord, siis asetab ta lauale liniku, paneb sellele lusika ja korralikult volditud salvrätiku ning oma supikausi. Isegi niimoodi üksi süües ei tohi jätta hooletusse neid väikseid rituaale, mis söömise eriliseks teevad. Sa oleksid seda teinud ju ka siis kui su abikaasa või ema-isa oleks olnud terve, nii et miks mitte seda teha nüüd vaid enda jaoks?
Soovitan lugeda! Läheb südamesse ja paneb ka enda elu ja otsuste üle järgi mõtlema.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s