Ayn Rand “Allikas”

10/53 Teema 30: Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge
12651171_1146992511991591_2301376694663869937_n
Ayn Rand “Allikas” (Oceanic 790lk)
Lõpetasin selle raamatu eile öösel kell 2. Ja ei suutnud magama jääda. Kui see lõpuks õnnestus, nägin unes trükipresse, pooleliolevaid hiiglaslikke maju, jubedate inimeste ülbet naeru ja kõige selle peale rahulikult vaatavat Howard Roarki.
Ma ei ole kunagi lugenud ühtki nii mõtlemapanevat, masendavat ja helget raamatut kui see!
Peategelane on Howard Roark, arhitekt. Ta visati ülikoolist välja, kuna tal oli oma nägemus arhitektuurist ja kuna ta keeldus joonestamast maju sambakeste ja karniisidega. Ta ütles, et aus hoone, nagu ka aus inimene peab olema ühtne ja ühe usuga, mis määrab tema elu allika.
Raamatu selgrooks on Howardi tee arhitektina, kes ei pea kinni ühiskonna poolt etteantud normidest ja kellega ei ole võimalik mängida, samal ajal kui tema ümber käib manipuleerimine, lipitsemine, ülbitsemine ja veelkord – manipuleerimine. Sellises seltskonnas enda vastu ausaks jääda peaks olema võimatu, aga ei ole.
Manipuleerimise ja aususe kõrvalteemaks on raamatus armastus. Mitte sellele moel, et kohtuvad kaks inimest, kes teineteise kõrval õnnelikult läbi elu käivad, vaid näide sellest, mismoodi armastuse pärast tuleb kannatada, et see lõpuks midagi väärt oleks.
Roarki arhitektuuri kohta kirjutati:
Inimene, kes sellise hoone kavandas, oleks pidanud enesetapu sooritama. Inimene, kes suudab luua midagi nii ilusat, ei tohiks kunagi lubada selle püstitamist. Tema aga laseb selle ehitada, et naised saaksid selle rõdudele mähkmeid kuivama riputada ja mehed selle treppidele sülitada. Kui sealauta langeb valguskiir, näitab see kiir meile sõnnikut, ja see valguskiir on solvav.
See raamat on täis lõike, mis panevad nende üle tükiks ajaks mõtlema ja nii ei saa siit lihtsalt leht lehe järel läbi tormata, vaid ongi nii, et loed ja mõtled ja mõtled veel. Kindlasti ei tohi seda raamatut lugeda liiga noorelt! Siin peaks olema mingi hoiatus, et alla 25 keelatud ja mida vanemalt, seda parem ja seda rohkem mõistad.
…Ta avas akna ja vaatas taevasse. Pea kuklas, tundis ta kaelalihaste pinget ja mõtles, et ehk ei tulegi see eriline pühalikkusetunne taevasse vaatamisel mitte sellest, millest inimene mõtiskleb, vaid sellest, et pea on tavalisest kõrgemale tõstetud….
See on nüüd SEE raamat, peale mida ei oskagi midagi uut kätte võtta

Advertisements

Mika Keränen “Küttepuuvargad”

9/53 Teema 26: Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat
12565498_1145625078795001_3857920806929620008_n.jpg
Mika Keränen “Küttepuuvargad” (119lk, Keropää)
Esiteks niipalju, et ma võtsin ilmselt väga titeka raamatu, sest üsna igav oli lugeda. Näiteks Astrid Lindgreni raamatuid pole iialgi igav lugeda, need on nauditavad nii lastele kui täiskasvanutele.
Oma üllatuseks lugesin Keräneni kohta, et tema ise luges Lindgreni alles täiskasvanuna (milles ma sügavalt kahtlen) ja jättis pooleli, kuna leidis, et Lindgreni raamatud ei ole huvitavad (ehk oleks võinud ikka läbi lugeda…).
Supilinna salaselts otsib selles raamatus küttepuuvargaid, sööb piparkooke, joob kakaod, küsitleb inimesi, saab teada, kuidas vanasti küttepuuvargaid tabati (see oli vahva lugu, sest minu lapsepõlves on ka sellest räägitud, kuidas puuhalu sisse auk puuriti, see püssirohuga täideti, puupunn ette löödi ja siis oodati, kus kõmakas käib). Ja muidugi lahendab kuritöö.
Contra on ka raamatusse sisse kirjutatud.
Ühele asjale sain veel kinnitust.
Minu isapoolne suguvõsa on pärit Tartumaalt ja meil kodus räägiti kogu aeg mitu RUMMI puid me sel sügisel toome. Minu kallal on sellepärast kogu aeg hambaid teritatud, et ei ole rummi, ruumi on. Aga selles raamatus on ka kirjas kümme rummi puid. Tartumaa värk!

Barbara Erskine “Kesköö – üksildane paik”

8/53 Teema 42: Raamat, mida soovitab mõni siinse grupi liige.
12565405_1144977098859799_1128833615200042300_n.jpg
Barbara Erskine “Kesköö – üksildane paik” (463lk)
Aitäh, Diana, et mulle seda raamatut soovitasid!!! See oli väga nauditav lugemine ja midagi täpselt minu jaoks – üksildane maja metsas, tormised ööd ja saabuv talv. Meri, mis akende taga möllab koos oma tõusude ja mõõnadega. Lahtikaevatud iidne haud, üle liivadüünide hõljuvad kummitused, mis otsivad inimesi, kelle energia abil elada ja oma ammuseid suhteid klaarida. Telefonid ei tööta, vaimud pressivad majja ja inimeste pähe, autod lähevad katki, lumetormid ja armastus, mis ajab inimesed hulluks.
Väga äge raamat! Kõigile, kellele meeldivad põnevad ja hirmsad lood vaimudest ja üksikutest majadest.
PS: Jama kaanekujundus…

Åsa Larsson “Päikesetorm”

6/53 Teema 35: Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015 aastal loetud raamatute põhjal.
12509878_1141584919199017_3895251788948951421_n
Åsa Larsson “Päikesetorm” 285lk.
Uurisin aasta alguses, mida Goodreads mulle loetu põhjal soovitab. Ma ei ole seal eriti aktiivne, nii et kõigepealt tuli raamatuid lisada, et midagi soovitama hakatakse. Ja silma jäi sama raamat, Päikesetorm.
Rootsis olles on raamatupoodide edetabelite riiulitel alati mõni Åsa Larssoni raamat, nii et nimi oli mulle vägagi tuttav ja Varrakul raamat kenasti ka eesti keeles välja antud.
Ja siis saabus see esmaspäev ja ma sain paki Edalt, kus oli just see raamat! Ilmselt peavad mõned raamatud lihtsalt loetud saama, sest nad hoolitsevad selle eest, et sinuni jõuaksid 🙂
Aga raamatust ikka ka!
Külm ja virmalisi täis talv Kirunas, kristallkirik (kujutate ette kristallkirikut talvel, eksole!), kolm pastorit, linnake, mis on täiesti andunud usule ja kummardab oma iidolit, Jumala juures käinud ja temaga rääkivat Viktor Strandgårdi.
Ja siis Viktor tapetakse. Algab jaht tema õele Sannale, kes laiba avastas. Stockholmist lendab oma kodulinna tagasi kunagine perekonnasõber ja keerulise minevikuga Rebecka Martinsson, kellest saab Sannale lihtsalt toetava sõbranna asemel midagi advokaadilaadset. Ja siis Sanna laste eest vastutaja.
Mõrva uurija on rase ja tal on pidev pissihäda. Linnake vaikib üksmeelselt. Rebeckat ähvardatakse. Ja kogu aeg on meeletu lumetorm.
Selline hoogsalt ja põnevalt edasi tormav romaan, mida lugedes äkki avastad, et uhhh, hingaks ka nüüd vahepeal 🙂
Soovitan igal juhul kõigile krimisõpradele ja talvesõpradele ja koerasõpradele ja kangete naiste sõpradele ka 🙂
Kaanekujundus on muidu temaatiline, aga põhitegijaks on romaanis siiski moodsa koguduse moodne kristallkirik, mitte nunnu vana puukirik, kukk katusel 🙂
Sellest raamatust on tehtud ka film, mis Youtubes kenasti ingliskeelsete subtiitritega saadaval. Ei ole veel vaadanud, aga kindlasti vaatan.
Esimene osa on siin:
https://youtu.be/85QzPXsr4hQ

Kuna see raamat on Åsa Larssoni Rebecka Martinssoni lugude esimene osa (rootsi keeles on neid osi hetkel 5), siis on vast lootust, et ka järgmised osad varsti poelettidele jõuavad!

Üks ilus ütlemine raamatust (kahjuks oli ütlejaks üks tõbras, aga ta võttis hästi kokku minu mõtted talvest…):
Lumi ja talv on ilusad.
Kõik tundub lihtsam.
Vähem muljeid. Vähem värve.
Vähem lõhnu. Lühemad päevad.
Pea saab puhata.

Laura Barnett “Meie võimalikud elud”

12507325_1133815259975983_8333347474697262929_n1/53 Teema nr. 25. Raamat, mille oled saanud kingituseks. (344lk.)
Sain selle raamatu kirjastuselt Varrak. Ja vedas, et sain!
Kas te tabate end kunagi meenutamas mõnd ammu olnud sündmust ja mõtlemas – mis oleks saanud siis, kui ma oleks tol hetkel vastanud kuidagi teisiti või läinud kuskile mujale. Oleks mu elu siis teistmoodi? Elaks ma kellegi teisega kuskil mujal? Millised oleks siis mu päevad ja kes mind siis ümbritseks? Need on huvitavad mõtted. Vahel ka kurvad. Eriti siis kui minevikus on tulnud teha otsus, mis tänapäevani hinge valutama paneb.
Laura Barneti raamatus “Meie võimalikud elud” kohtuvad ühel päeval noormees ja neiu. Aasta on 1958 kui Eva jalgratta ette hüppab pisike valge terjer. Eva kukub ja lähedal olnud noormees Jim kiirustab talle appi.
Siit algavad kolm erinevat lugu. Kõigi tegelasteks Eva ja Jim, kuni surmani välja. Kolm nii erinevat elu, erinevate laste, perede, elusaatuste, elupaikadega. Ja ikka nemad kord koos ja kord lahus – Eva ja Jim.

See raamat on kirjutatud nii, et kolm erinevat elu jooksevad raamatus paralleelselt. Esimene, teine ja kolmas järgnevad peatükkidena pidevalt üksteisele, läbi terve raamatu. Ja neil on paganama raske järge hoida ja vahet teha! Lugesin alguses nii, nagu raamatut ikka loetakse, kuni esimese osa lõpus otsustasin – kõigepealt otsin välja kõik esimese võimaluse tekstid ja loen läbi, siis teise ja lõpuks kolmanda. Ja see oli väga õige mõte, sest niimoodi lugedes jooksid lood järjest, sai tegelastest parmeini aru ja eri lugude perekonnad ei läinud segi. Vaatasin ka Goodreadsist raamatu kohta käivaid kommentaare ja avastasin, et paljud loevad seda raamatut just nii (huvitav, kuidas seda kirjutati!?).

Kõik need kolm lugu panid kaasa mõtlema ja tegelastega koos nende rõõme ja valu tundma. Ja tekitasid mõtte, et kui miski on saatusest määratud, siis see ka tuleb. Kasvõi siis, kui oled juba 70, aga tuleb!
Väga soojalt ja südamega kirja pandud raamat. Autor armastab kõiki oma tegelasi ja isegi kui need pole just parima käitumisega, ei tee ta neist koletisi, vaid näitab, et inimesed ongi sellised. Mis ühele valu, on teisele rõõm.
Üks hetk Eva elust, mis mulle väga hinge läks: Eva põetab oma abikaasa Tedi. Tegemist on palju, aga kui tuleb Eva enda söögikord, siis asetab ta lauale liniku, paneb sellele lusika ja korralikult volditud salvrätiku ning oma supikausi. Isegi niimoodi üksi süües ei tohi jätta hooletusse neid väikseid rituaale, mis söömise eriliseks teevad. Sa oleksid seda teinud ju ka siis kui su abikaasa või ema-isa oleks olnud terve, nii et miks mitte seda teha nüüd vaid enda jaoks?
Soovitan lugeda! Läheb südamesse ja paneb ka enda elu ja otsuste üle järgi mõtlema.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

5/53 Teema 27: Raamat Varraku “Moodsa aja” sarjast.940932_1139217802769062_7946843605334149779_n
Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed” (375lk)
Sellise pealkirjaga raamatut ei saa lugemata jätta 🙂
Valisin selle eelkõige aiateema pärast. Tüdrukuna külastas Yun Ling koos oma perega Jaapani kauneid aedu. Tema õde sattus neist vaimustusse, nii et kui mõlemad noored naised ühel päeval Jaapani koonduslaagrisse viiakse, saab nende aedade meenutamisest ja mõtteis oma aia loomisest mõlemale võimalus laagris vastu pidada. Yun Ling on ainus, kes sellest laagrist eluga pääseb ja ta seab endale eesmärgiks ehitada oma õele aed.
Kunagine Jaapani keisri aednik Arimoto elab Malaias ja kujundab imekaunist jaapani stiilis aeda. Yun Ling palub temal kujundada aed oma õele, aga mees keeldub sellest. Küll aga pakub ta naisele võimaluse töötada tema õpilasena.
Aiateema on vaid üks kiht selles raamatus, mis aga seob kõik teised.
Hiinlanna, keda on piinatud Jaapani koonduslaagris, töötamas jaapanlase alluvuses. Tema jõud toime tulla oma mäluga, mis pisikeste ja süütuna näivate hetkede peale vanad hirmud meelde tuletab ja lõpuks teda maha jätta ähvardab.
Kujutage ette, et hommikune päikesetõus tähendab aastaid vaid seda, et algab uus päev, mis toob vaid uue valu.
Puudutan praegu siin ainult aiateemat (kuigi selles raamatus on väga palju muud, mis hinge puudutab!).
*Miks tuleb enne majja sisenemist kingad jalast võtta? Sest muidu toote maailma mured endaga tuppa kaasa.
*Miks tuleb tiiki visata vasktraadist keritud kerad? Sest see hoiab eemal vetikate tekkimise.
*Vilunud aednikuks tuleb õppida 15 aastat ja selle kõrval peab harrastama kindlasti ka mõnd muud kunsti. Kõige parem moodus õppimiseks on loodust vaadelda ja joonistada üles kõik see, mida sa näed ja mis sind liigutab.
*Tiik, mida valvavad veelinnud, toob aeda rahu.
*Miks lastakse uue aasta alguses taeva poole hulga rakette? Selleks, et kurjad vaimud selleks aastaks eemale peletada.

Ja palju-palju muud, mida aegamisi lugeda ja millele mõelda.

Minu jaoks on olulised ka raamatute kaanekujundused ja alati, mõnd teost lõpetades, vaatan ma veebis ringi, et leida teistes keeltes väljaantud raamatute kujundusi. Antud juhul ei ole mul eestikeelse raamatu kohta midagi paha öelda, sest see raamat on osa sarjast ja mulle tohutult meeldib kui sari hoitakse algusest lõpuni ühesuguse kujundusega! (Üks kõige häirivamaid asju on see, kui sarja kujundust kuskil keskel muudetakse – kunagi lõpetasin sellepärast ühe sarja ostmise).
Aga selle raamatu puhul oli ühes blogis ära toodud palju erinevaid kaanekujunduse variante. Lisan kommentaari pildi kõigist neist omamoodi nägemustest ja soovitan soojalt kõigil seda lugu lugeda!

Markus Zusak “Sõnumitooja”

10414524_1136490126375163_1084874179937331921_n
3/53 Teema nr.34 Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.
Minu sünniaasta on 1975 ja samal aastal on sündinud ka Austraalia kirjanik Markus Zusak.
Lugesin raamatu “Sõnumitooja” (384lk).
Noor taksojuht Ed Kennedy satub olema pangas kui toimub rööv. Juhtub nii, et röövel on käpard ja pillab põgenedes relva maha. Ed jookseb talle järele, võtab relva üles ja peab röövli kinni. Ühel hetkel saab temast linna kangelane.
Edil on kolm väga head sõpra ja koledasti haisev koer (keda ta hirmsat moodi armastab) nimega Uksevalvur. Sõpradega kaarte mängida ja õlut rüübata ning Uksevalvuriga kohvi nautida on Edi lemmiktegevused. Taksoga sõidab ta muidugi ka. Elu veereb kuni talle saadetakse mängukaart. Esimene kaart, kus on peal vihjed, mida Ed järgima peab hakkama ja mis teeb Edist sõnumitooja. Siit algab lugude lugu, mis paneb ennast ninapidi raamatusse unustama. Lihtsad ja elulised situatsioonid ja täiesti eriliselt väljakirjutatud karakterid! Mõni hetk paneb lugedes nutma ja järgmine juba naerma ja niimoodi siis saabki selle raamatuga istuda, naerda läbi pisarate ja mõelda, et me suudame tegelikult elus nii palju teha kui me ainult natuke viitsiksime ennast liigutada ja näeksime iseenda taga ka teisi…
Väga hea raamat (väga igav kaanekujundus…)!
Üks mõte, mis siin raamatus oli:
Asi on inimeses, mitte paigas, kus ta elab. Kui sa siit minema lähed, oled sa samasugune ükskõik kus mujal. Kui tahad midagi muuta, pead muutma ennast, mitte kolima mujale lootuses, et kõik muutub.