Stephen King “Lemmikloomasurnuaid” (492lk. Pegasus)
Raamat, mis sind hirmutab.
Ütleme nii, et ma vist ei leiagi raamatut, mis mind hirmutab. Kui ikka õudusfilmi muusikat kõrval pole, siis hirmu ei teki ka 
🙂 Aga see raamat oli õõvastav (nii nagu kaanel lubati).
Hauast tagasi tulnud kõuts ja salapärased surnuaiad, sinna vahele tore pere oma eluga ja pidevalt peakohal rippuva ohuga maja lähedalt mööda mineva tee pärast. Kui näidendis ripub seinal püss, siis teeb see ühel hetkel ka paugu ja nii teeb siin raamatus ka tee oma koleda teo lõpuks ära. Ja sellest hetkest lähevad asjad täiesti käest ära.
Huvitav lugemine, kohati päris põnev, kohati vastikustunnet tekitav, kohati isegi naljakas.
Vahel ma kirjutan ka... 