Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Sattusin Murakami võrku ja lugesin tema novellikogu “Elevant Haihtub”.
(307lk. Varrak)

elevant-haihtub.jpg
Seal on väga eriilmelisi jutte. On väga kummalisi lugusid lõpupuändiga ja mõne hea loo puhul jäi kripeldama, miks ta küll ei võinud sellele ka sama head lõppu kirjutada.
Samas sai iga novelli puhul mõeldud, et on ikka andekas mees küll 🙂 Väga haarav ja kaasa mõtlema panev lugemine.
McDonaldsi röövimisest, elevandi kadumisest, TV inimestest, tantsivast härjapõlvlasest, õe kihlatust, hullust küünipõletajast jne.

Haruki Murakami “1Q84”

 Triloogia: Haruki Murakami “1Q84” (kokku 1191lk. Varrak)

11138564_994259700598207_8965361804035648089_n.jpg
Ja see oli just sedasorti raamat, millised mulle meeldib lugeda. Taaskord venis siin aeg, seekord kahe müstilise kuu all. Kohati tuli mulle meelde kunagi nähtud film “Langoljeerid”, kus lennuk sõitis läbi väravate ja kõik, kes sel ajal lennukis magasid, sattusid ühte teise maailma. Kohati oli selline tunne, et kuu hakkab maailmale lähenema ja ühel hetkel toimub kokkupõrge – nagu filmis Melanhoolia. Ja kui ma raamatu viimaseid ridu lugesin, siis olin üsna kindel, et tol hommikul tõuseb kaks päikest 🙂
Ma pole iialgi lugenud ühtegi raamatut, kus oleks nii palju kordusi! Ilmselt jääb mulle väga pikaks ajaks meelde, et jaapanlasel Tengol oli maksukogujast isa, kellega ta lapsepõlves pühapäeva hommikuti makse kogumas pidi käima ja et temaga ühes klassis käis türduk nimega Aomame, kelle vanemad olid usufanaatikud. Ja veel palju-palju muid asju, mille kordamistele kulus ehk neljandik raamatute mahust. Kordamine on tarkuse ema.
Jaapanlased söövad väga huvitavalt. Ühe söögikorraga kolme suppi süüa ei ole imelik. Huvitaval kombel mainiti raamatus üsna vähe Jaapani oma muusikat ja kirjanikke, küll aga suurel hulgal Euroopa ja Venemaa omi. Janaceki Sinfonietta kuulasin ka mitmel korral üle. Ja lugesin, et sellest teatakse ka Neeme Järvi dirigeeritud versiooni.
Aga ma tahaks väga lugeda selda kasside linna raamatut, mida Tengo rongis, teel isa juurde, loeb! Ja kas keegi on lugenud Prousti “Kaotatud aega otsimas”? Peaks päris üle vaatama kui hirmus see teos siis on

Agnes Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

Agnes Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”
(152lk. Tänapäev)
Raamat armastuskolmnurgaga
11036703_994255793931931_5983258279958128253_n.jpg
Kolmnurk tekib naise, tema surnud abikaasa ja karmi, ent nagu hiljem selgub, siiski sügava hingega iirlase vahel. Sisukirjeldus meenutas väga filmi “P.S. I Love You” süžeed, kus abikaasa (raamatus ka tütre) kaotanud naine matab end oma korterisse ja ei hooli enam millestki. Hiljem läheb mehe unistuste kohta, Iirimaale, ja leiab seal, et elu tasub ikkagi elamist. See raamat oli siiski nõrgem ja sama ettearvatav kui Rosamunde Pilcheri armastusfilmid 😛
Lugesin täna hommikul läbi. Kiire ja sujuv lugemine. Naistekas.
Meelde jäi hiigelsuur koer, kes karmil iirlasel oli ja mitu kehvakest olukorda lahendas. Ja muidugi väike küla, kuhu peategelane oma elu rööpasse suunamiseks põgenes – sellistes on lihtsalt nii palju võlu!