Augustipuhkus

16.08.2013 Reede

See päev oli täis sahmerdamist. Nagu üks tõeline puhkuse alguse päev olema peab.
Lynxil oli tööpäev, minu planeeritud vabast päevast sai siiski pooleldi tööpäev, sest sügisene kaup oli saabunud ja see tuli välja sättida. Enne töö, pärast lõbu.
Lõunaks koju jõudes sai muru niidetud, kaltsuvaip ära pestud ja avastatud, et mööda alumise korruse tualeti seina jookseb väike oja… Lynx helistas, et saab pool tundi varem töölt koju. Kaebasin ojakese peale, sai veel varem koju.
Järgnes mutrivõtmete klõbin, kiirsõit ehituspoodi uute torukeste järele, nende paikapanek ja lõpuks jäi meil veel ärasõiduni nii palju aega, et saime kümneks minutiks koridori seisma jääda ja mõelda, kas kõik vajalik sai ikka kaasa.
Puhkuse alguse rõõmus siblimine 😛
Selle puhkuse planeerimine läks üle kivide-kändude.
Alguses ei osanud me välja mõelda, kuhu minna võiks. Siis tegime otsuse – Tšehhi! Siis matsime selle otsuse maha. Osalt sellepärast, et seal olid üleujutused ja mitmed turismiobjektid pidid kinni olema ja teisalt… me vist kumbki polnud selle valikuga päris rahul ka.
Järgmine idee oli minna läbi Rootsi Taani. Sõita see lõunast põhja läbi ja tulla läbi Göteborgi tagasi. Majutusi otsima hakates selgus aga, et Taanis veedetud ühe öö eest saaks Rootsis kaks ööd olla. Ja nii ta läkski – sõidame Stocki, sealt edasi Göteborgi, veedame nädala Bohuslänis ja teise kallis Stockis. Täieliku üllatusena tekkis siia sõidu algusse Riia.
Nimelt leppisime kokku, et sõidame seekord Stocki laevaga ja Riiast – on tunduvalt odavam kui Tallinnast sõita. Mõned päevad enne ärasõitu teatas aga Lynx, et Riias on linnapäevad ja võiks sinna ka kiigata. Noh ok, pole ju vahet, kas me sõidame kodunt ära reede õhtul või laupäeva hommikul.
Niisiis astusime reede õhtul LUXekspressi bussi peale ja alustasime puupüsti täis bussis sõitu. Neiuke mu ees otsustas, et tema tahab sõidu ajal lamaskleda ja maandus tooliga mulle sülle. Lynxi viisaka urina peale soovitas meil ka iste alla lasta, sest „mina lasen ja teie lasete ja nemad ka lasevad“ jne. Ok, meie ei lasknud.
Eestis ei jäänud midagi erilist silma, aga Lätis oli vahva – metsa all õitses kanarbik. Inimesed olid rannas, istusid kividel ja puudel ning vaatasid päikeseloojangut. Keset põldu oli hiiglasuur tool ja natuke eemal oli kuivanud puu, mis oli üleni kollaseks värvitud! Suur kollane puu 
Kanarbik tuletas meelde eelmise aasta Šotimaal-Inglismaal käigu, umbes samal ajal, kanarbikku põllud täis! Ja siis tekkis metsa vahele udu. Voogas põldudel, vajus metsatukkadesse, seisis heimanaade kohal. Udu seest paistsid heinapallid ja majad. Imeilusad vaated!
Jõudsime Riia linna.
Rahvast ja autosid hullupööra! Linnas bussiga turnimisele kulus peaaegu tund. Taaskord tabasin ma ennast mõttelt, et ma armastan inimtühje paiku. Selliseid paiku, kus on ruumi vaadata ja õhku hingata. Kus kogu aur ei lähe teerajamisele läbi rahvamasside, vaid kõik tänavad on vaid sinu päralt…
Lynx lükkas bussijaamas GPSi tööle ja see viis meid hotelli. Kolistasime kohvritega läbi vanalinna, aga vaevalt, et keegi seda kolinat kuulis – rahvast ja lärmi oli lihtsalt meeletult palju!
Hotellike oli armas ja retseptsioonis võttis meid vastu ülimalt püüdlik ja kena noormees ümmarguseks voolitud inglise keelega. Mõni inimene kohe oskab selliselt rääkida, et tekibki tunne, nagu rulluks sõnad tema suust välja ja veereks siis edasi nagu pehmed udupallid.

Saime võtmed, läksime tuppa ja avastasime, et rätikuid pole. Šokeerisin selle uudisega noormeest, kes kohe rättide järele tormas ja nendega saabudes vabanduskõne maha pidas. Armas, aga meil ei olnudki kavas pahandada – ikka juhtub!
Vaatasime vene televisiooni. Ühel estraaditähel (Jevgeni Petrosjan) sai täis 50 aastat lavalolekut ja tema auks oli korraldatud šou. Naljad, kupleed, laulud. Nagu ikka Venemaa kontsertšoud – täis suuri tähti ja pisikese tähekesi (need vene lapsed ei karda vist üldse esineda!), uhkeid õhtukleite ja glamuuri. Vanasti kui televiisor näitas vaid ETV-d ja Orsenti, siis sai neid ikka vaadatud ja mõtlesime, et aeg on edasi liikunud, aga mõned asjad jäävad ikka täpselt sellisteks, nagu nad olid.
Öösel oli akna taga tõeline lärm! Rahvas liikus lakkamatult terve öö, laulis, karjus ja ilmselt tegi ka kurja, sest hommikul olid hotelli kõrvalmajas politseiautod.
Uni oli täpselt nii rahutu nagu elu tänavalgi.

17.08.2013 Laupäev

Äratus. Täiesti viisakas hommikusöök (Lynxi oad olid küll hamba all veidi krõmpsunud) ja linna! Ootasin reklaamitud laata, kust pidid osa võtma käsitöölised Leedust, Poolast ja Valgevenest. Kujutasin ette suuri uhkeid tikitud linu ja käterätte, aga tegelikult müüdi väga palju ehteid (tõsi – ilusaid hõbedast vermitud ehteid, mil lood ja tähendused küljes), linasest linikuid ja muidugi uhket Läti keraamikat! Ilus ja huvitav laat oli.

1lilled

2pallpea

3kotid

4lindl6ngaga

5teljed

6laat

7pontso

8korvimees

Leidsime mõnusa pagariäri ja sõime jube head kohupiima-rosinakooki. Käisime vaatamas vanade autode näitust ja jalutasime veidi jõe ääres. Seal oli üks vahva maja, kus akendele olid kleebitud toredad vaated:

9aknakleepsud

Kell liikus nii kiirelt, et need mõned tunnid said kiirelt läbi ning varsti roomasime inimmassi vahelt sadama poole. Otsustasime, et ei kolista enam kohvritega mööda vanalinna, vaid sõidame taksoga. Vaene juht, kes pidi nende inimeste vahel teed otsima! Eks ta kummaline on – jalakäijana mõtled alati kui mõni auto teed tahab saada, et no mis ta ronib siia kitsastele teedele! Autos istudes muudaksid kõik teed inimtühjaks
Riia sadamahoone on pisike. Õnneks on ka siis iseteenindusmasinad, nii et ei olnud vaja sabatada – Lynx tõmbas oma ClubOne`i kaardi läbi masina ja piletid kukkusid meile pihku. Liftiga teisele korrusele, piiksumasina alt kaardiga läbi ja laeva.
Inimesi on sel reisil 1732. Seda teadustatakse alati kui laev liikuma hakkab. Öeldakse: „Teade meeskonnale ja number“. See number näitabki inimeste arvu laevas.

Riiast väljasõit on päris huvitav. Mööda suurtest kaubasadamatest ja seekord toimus meie peade kohal ka lennušou.

1sadam

2laev

Praegu, kui ma seda kirjutan, on väljas juba pime. Lynx otsib laevalael Eestimaalt levivat internetti (sõidame Saaremaast mööda) ja mina kirjutan kajutis, ise hiiglaslikke mustikaid nosides. Veidi aja eest tulime söömast. Me pole enam ammu-ammu laeva õhtusöögil käinud, sest asi läks vahepeal nii käest ära, et söögisaalis oli jube olla. Täiskuhjatud ja poolelijäetud taldrikutäied ja hirmus lärm. Peab ütlema, et seekord oli kõik täitsa viisakas! Ainult üks mees arvas, et laulaks oma lauaseltskonnale ja ainult üks laudkond ahnitses endale laua peale poole kogu pakutavast söögist.
Toiduvalik on ka muutunud. Huvitaval kombel pakuti isegi sushit kõigi lisanditega. Ja pisikestes pitsikestes olevad mango ja maasika smuutid olid lõpmata nunnud. Tore käik üle hulga aja!

Sel ööl on oodata ilma lärmita magamist, nii et loodetavasti puhkame hommikuks kenasti välja, sest ees on suur sõidupäev!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s