Aasta 2012…

Nii, laisk blogija teeb nüüd kiirkorras sisukokkuvõtte aastalõpust 2012.

Ma olen omad sissekannetega ikka veel Inglismaal 😛 Ohjahh… Hea meelega oleksin isegi seal!
Mõned kohad on küll kenad, aga tagasi ei kutsu (näiteks Viin). Teised kohad on kohe saabudes nii “omad”, et läheks jälle ja jälle tagasi. Stockholmi kõrvale astusid igal juhul ka Whitby ja London. Praegugi tahaks oma seitse asja kaasa võtta ja nädalakese Londonis veeta…

Leidsin oma arvutist juba reisi ajal valmiskirjutatud jutukese Yorkist ja Scarboroughst. Lisan need siia ja siis muljetan tsipa veel eredamaid hetki Londonist.

Scarborough ja York
Ühe päeva meie Whitbys oleku ajast pidime veetma Scarboroughs.
Ilmselt kujutasime me seda linna veidi teistmoodi ette – sadam, kaldatee, rahulik jalutuskäik, kenad majad. Tegelikult saabusime aga inimestest kubisevasse sadamalinna, mis polnud kuigi väike, pigem suurepoolne. Meil õnnestub alati saabuda igale poole siis kui toimub mõni suurem üritus. Antud juhul oli kesktänaval vanakraami ja kummalise uue kraami laat. Lisaks sadamas olev lõbustuspark. Ja inimesi, neid oli justkui miljon! Rajasime endile sadama poole teed, nägime taas tohutul hulgal koeri – ühel kaela ümber peen, pitsiline kaelus – ja jõudsime lõpuks vee äärde. Kus oli veel rohkem rahvast kui linnas… Jõudsime paatideni. Hetkel oli mõõn, nii et paar tükki neist seisid põhja peal ja neid oli päris vahva vaadata. Ostsime jäätist ja pagesime „muuli“ (betoonrajatis keset vett) peale. Seal oli veidi vähem inimesi ja kõrval kohe mõnusalt rahulik vesi. Muulil tuli mu mehele idee minna tivolisse vaateratta peale. See nägi küll selline välja, et on mõeldud max. 10-aastastele lastele, aga mis seal ikka – kui meid peale lastakse, siis lähme! Lasti. Peale lasti, aga maha ei tahetud enam lasta 😛 Tegime ära 3 tiiru, 4, 5 – ei midagi! Alles peale kuuendat avati väravad ja me saime jälle jala maha. Pisike ratas – palju tiire. Suur ratas – vähe tiire? Eks seda ole hiljem näha.
Idüllilisest Whitbyst sattuda rahvamöllu keskele polnud meile kummalegi meeltmööda. Niisiis pöördusime kõrvalteedele, et rahulikumas õhkkonnas raudteejaama poole tagasi jalutada. Teeäärde jäi lõbus maalitud sein ja paremale poole peatänavat jääb päris mitu lõngapoodi, kus müüakse ka muud peale akrüüli. Ühe poe nurgas istus kiiktoolis keskealine mees ja kudus rohelist palmikutega kampsunit. Kui ma sisse astusin, siis tervitas sõbralikult ja palus ringi vaadata, äkki hakkab midagi silma. Samal ajal kui mina tutvusin riiulitel olevaga, sisenes üks vanem proua ja mees tõusis, ning tõi talle tagatoast paki lõngatokkidega, mida ma oleks ka hea meelega näppinud. Mõnusad värvilised sokilõnga palmikud!
Jõudsime raudteejaama, nägime ära inglismaa kõige koledamad WC-d ja sõitsime bussiga tagasi Whitbysse. Mõnus oli sinna rahuliku kaldapealse ja hulga paatidega linnakesse tagasi saada!
YORK oli aga see linn, kus tegime pisikese peatuse peale Whitbyt ja enne Londonisse saabumist. Kuna broneerimine jäi seekord hiljapeale ja Yorkis algasid mingid suured üritused, siis oli meil hotelliks kaks valikuvõimalust – otse raudteejaamas asuv Royal York või veidi eemal olev Spa-hotell. Kuna Spa pole meie kummagi teema, siis võtsime Royali ja mõnes mõttes meil vedas – lisaks raudteejaama lähedusele oli selle hotelli hoovis suur vaateratas ja kõik hotellikülalised said sinna 50% allahindlusega. Koha miinus oli see, et iga tärn andis talle luksust ja kauneid vaipu ning uhket teeninduskultuuri, aga võttis vähemaks mõnusat hubasust ja südamlikkust. On hämmastav, et viisaka ning etiketti järgiva ja lihtsalt südamliku teeninduse vahe on nii suur! Edaspidi palume meile ainult lihtsat ja sõbralikku vastuvõttu, ei midagi ülekullatut!
Harjusime oma suure toaga ja läksime siis välja vaaterattaga sõitma. Vaade oli päris hea – ratas oli kõrge ja nägime sealt tervet Yorki. Enne rattakabiini astumist tehti meist pilti ka ja me ei eksinud, et hiljem püüti meile seda pilti maha müüa. Ja mitte ainult pilti, vaid 20 naela eest oleksime saanud ja võtmehoidja ja magneti ja 2 postkaarti jne. Kõik see oli ju kena ja eks kõik peavad raha teenima, aga pildi kvaliteet oli küll nii kohutav, et me oma tindiprinteriga teeksime ka parema trüki! Ostmata ta jäi ja mina ei tea, kas keegi sealt üldse midagi ostis – meie küll ei näinud.

01ratas

York ise tervitas meid korraliku vihmaga. Alguseks seisime tükk aega puude all peidus, siis hakkasid puud läbi laskma ja meie tormasime turismiinfo kaitsva katuse alla. Seal veidi aega oodanud, otsustasime ühe väiksema sabina ajal katedraali joosta. Yorki katedraal on tõeliselt suur ja uhke, aga meid ei lubatud kahjuks sinna päris sisse, sest algamas oli teenistus ja see polnud turistide jaoks.
Õue astudes tervitas meid aga päike, nii et saime minna vanalinna ja see on Yorkis vaatamist väärt! Tõeliselt armsad kitsad tänavad, täis ilusaid vanu maju. Alumised korrused täis poekesi ja teedel kivisillutis. Ilus linn! Suurepärane! Tundub aga, et äridele on antud liiga vabad käed, sest nii mõnigi kaunis vana maja oli lausa jõledate reklaamitahvlitega ära rikutud.

01york

Pargis jalutades nägime ka ühte toredat paksu ja hallikarvalist briti oravat.
Vihmapilved ähvardasid jälle ja nii keerasime me otsa hotelli poole tagasi. Muidugi saime veel ühe sahmaka kaela 😛 Aga lohutus oli see, et vaateratta tuled olid sisse lülitatud ja meie toa aknast avanes rattale kaunis vaade. Pildistasime teda läbi vihma. Oleks veelgi pildistanud, aga nad lülitasid juba kell 21:00 tuled välja, nii et see lõbu jäi üürikeseks.
Telekas näidati väga kifti saadet – kokandusvõistlus, aga mitte praadide tegemises, vaid küpsetamises! Alguseks pidid osalejad tegema õhukesi erimaitselisi leivakesi, pehmeid, mida saab rebida. Edasi rõngassaiu? Ma ei oska neile eestikeelset nime andagi, aga idee oli saiataignast küpsetada pontšikukujuline saiake. Vesi, jahu, pärm ja maitseained, rõngad valmis ja mõnekümneks sekundiks keevasse vette (mis pidi aitama kaasa kohevuse tekkele) ning siis ahju. Mõnel tulid ilusad paksud rõngad, mõnel ümmarguste näkileibade moodi rõngakesed. Lõpetuseks tõeline väljakutse – etteantud retsepti järgi küpsetada stritsel! Meie maal on stritsel ju nii tavaline ja loomulik asi. Iga peo ajal laual ja kõik on seda oma elus küpsetanud. Neil võttis aga retsept silmad pungi pähe, rääkimata veel spetsiifilisest õpetusest, kuidas palmikut põimida. Tõsi – see oli 8-haruga palmik.
Jube lahe saade! Vaataks edasi kui saaks, küllap nad jõuavad ka uhkete tortideni ja see oleks eriti põnev!
Järgmisel hommikul alustasime sõitu Londoni poole. Jälle 2,5 tundi. Taguots istme kujuga ja sihtpunktis raskelt istme küljest eemaldatav..

LONDON
Londoni saabusime seekord mitte Victoria jaama, vaid Kings Crossi. Selles suhtes natuke võõras algus, aga mis seal ikka – Oyster kaardid said nädalaks laetud ja rongiga hotelli sõidetud. Tempelton Places võeti meid vastu kui vanu tuttavaid, öeldi, et rõõm jälle näha ja sooviti mõnusat puhkust.
Esimest päeva alustasime nagu paar kuud tagasi – käisime Toweris, vaatasime kroonijuveele ja vägevaid, läikivasulelisi ronki. Üks isegi laulis meile! Edasi sõi Andrus suure portsu fish`n chipsi (tõeline lemmik!) ja mina totaalselt maitsetu kotletiga burgeri. Hinnad olid muidugi Whitbyga võrreldes kahekordsed..
Järgmine sihtpunkt – Tower Bridge. See sild on meie lemmikehitis Londonis! Uhke ja võimas väljapoolt ja põnev seestpoolt. Käisime silla sees olevat näitust ka vaatamas – alguses näidati filmi, kuidas silda projekteeriti, siis sai vaadata suurt fotonäitust maailma uhkeimatest sildadest, edasi näitust linnadest, kus toimunud olümpiamängud ja siis filmi silla ehitamisest. Väike jalutuskäik väljas ja silla all oli veel üks ruum, kus näha mehhanismid, millega kunagi silda üles tõsteti. Kahjuks ei näidatud seda ruumi, kus tänapäeva sillatõstmine käib.
Kokkuvõttes – oli uhke ja põnev!

Jalutasime mööda Thamesi kallast, nägime tasuta kontserdijupikest, kus üks must mees steppis ja publikutki õpetas. Edasi minnes tuli sadu baare ja restorane, mitmeid kükloop Wenlocki kujukesi (olümpiamaskott) ning üha kaunimaks muutuvaid vaateid Londonile. Õhtu oli kätte jõudnud, pimedaks kiskus ja tuled pandi põlema. Tänavatuled, sillavalgustused ja majasid ilmestavad värvilised prožektorid. Mingil hetkel, otse Milleniumi silla juures, jõudsime tõelisesse kaunisse kasemetsa. No nagu vene muinasjutust! Valge-mustakirjud tüved ja sahisevad rohelised lehed. Mõned juba kollaseks läinud ja maapeale jõudnud. Meie rõõmustasime ja koerad rõõmustasid, sest äkki, keset linna, oli neil sadaüks võimalust jalga tõsta! Tundub, et see oli raske ja segadusse ajav valik, sest kolm kolli moodi pikakoonulist sõelusid puude vahel üsna sõgedate nägudega.
Ise tuli ju ka seal poseerida!

kased

Meie jalutasime edasi. Ikka Enam Big Beni poole.
Pimedaks läks ja sillad olid uhkelt valgustatud. Muinasjutumaa!

sild

Ühel hetkel saabusime päris jõulumaale – suurte plaatanipuude otsas särasid tuled – sinised, valged. No päris jõulud! Ainult lund ei olnud ja külm polnud ka. Aga Aisakell-aisakell ei keelanud keegi laulda 😛 Kui ma jõudsin Aisakella juurest Läbi Lume Sahiseva juurde ja sealt edasi Winter Wonderlandini, siis soovitas mu mees mul asja rahulikumalt võtta, vastasel korral saan ma Thamesis supelda. Ok, omaette sain ikka edasi ümiseda..

tuled

Ja siis jõudsime me jõekääruni, mille tagant paistis äkki Siniselt särav London Eye ja selle ees karussell! Päris tõeline karussell, uhkete hobustega ja muusikaga. Vaatasime, kuidas rõõmsad inimesed seal tiire tegid. Eriti tore oli näha üht vanapaari, üksteise kõrval hobustel, õnnelikult naeratamas. Miskipärast tekkis mul selline filmitunne, kus inimesed suurestpeast ihkavad lapsepõlve tagasi ja sinna lapsepõlve kuulub kindlasti ka karussell. Ostsin pileti ja olin varsti ratsu seljas 😀 See oli lõbus! Minu jaoks ja ilmselt ka Andruse jaoks, kes eemalt pilti tegi ja naeris.. Njah, see oli lapsik tegu, aga tunne oli nii vinge! 😀

karussell

Edasi vaatasime London Eyed ja imetlesime valgustatud Big Beni.

Lynx

ratas

Karusselli lähedal oli üks mees laotanud laiali kanga, kuhu maalitud erinevate maade lipud. Otsisime ja leidsime oma rõõmuks ka sini-must-valge. Tegu oli tudengiga, kes korjas raha. Igaüks võis mündid oma maa lipu peale visata. Kuna žanss, et mõni eestlane peale meie seda veel teeks, oli suht kesine, siis tegime ära. 🙂

lipud

24. august
Mu kalli mehe sünnipäev!
Oi, mul oli nuputamist, kuidas talle seda päeva meeldejäävaks teha (ei tunne ju Londonit ja seal pakutavat!), aga ma arvan, et sain sellega hakkama.
Hommikul sõitsime metrooga kohta nimega Väike Veneetsia. Seal on Jasoni-nimeliste paatide park. Pikad ja kitsad paadid. Nendega mitte ainult ei sõideta mööda vett, vaid neis ka elatakse. Isegi talviti. Meil oli veidi aega. jalutasime, pildistasime ja läksime siis ise Jasoni-tripile.

01jason

02jason

03jason

04jason

Poole tunni pärast olime kuulsal Camden Marketil ja vaatasime, kuidas Jasonid lüüsidest läbi sõidavad. Siis suundusime turule – see on päris vaimustav koht! Esiteks juba jube uhke hoone! Riide ja söögikraami kõrval olid siin ka kunstnikud oma töödega – nahkkotid, albumid, hõbeehted jms. Ikka tõeline kunst! Seal oleks päris pikalt aega veetnud, aga kuna oli ikkagi mu mehe sünnipäev, siis polnud aus teda turul kaupa vahtima sundida 🙂
Otsisime metroojaama ja kõndisime mööda pöörase kunudusega poodidest. Sellesse kohta võib tõesti terveks päevaks kaduda 🙂

05Camden

06camden

07Camden

Lõpuks leidsime jaama ja sõitsime Trafalgeri väljakule. Tahtsin viia oma mehe Pall Mallile jalutama, aga see oli suletud – tehti ettevalmsitusi paraolümpia alguseks. Kõrvaltänavaid pidi jõudsime siiski Buckinghami palee juurde, kõndisime tiiru ringi ja suundusime siis kuninglikesse tallidesse. Kujutasime ette, et seal on tallide kaupa uhkeid hobuseid, aga võta näpust! Selle koha nimi oleks pidanud olema kuninglikud garaažid, sest seal oli hunnik uhkeid autosid, tõldu ja lõpuks ka kolm hobust 🙂

08tall

09tall

Ja siis saabus sünnipäevatordi aeg! Tallide vastas oli üks hullutava tortide väljapanekuga koht, kuhu me sisse astusime, portsu kartuleid, riisi ja liha nahka panime ning siis tordi kallale – palju õnne!!!

00kook

Kuna tundus, et palju päeva on veel järel ja ilm tundus ka kenake, siis võtsime ette bussitiiru mööda Londonit. See oli põnev, aga tipnes kahjuks korraliku vihmasajuga 😛 Seega kargasime ühes metroopeatuses bussist maha ja sõitsime hotelli. Kuigi ma olin kevadel emaga juba käinud Ooperifantoomi vaatamas, pidi see sünnipäev lõppema ka teatrielamusega 🙂
Niisiis hankisin ma sel korral piletid põranda keskele (hea koht, kuhu “langeb” suur lühter). Mul oli nii hea meel kui Andrus etenduse lõpus teatas, et ta vahtis kogu selle aja suu ammuli peas! Vapustav, kuidas suured küünlajalad lava seest tõusid, kuidas Fantoom ja Christine udusel järvel paadiga sõitsid. Muusika, dekoratsioonid! Võrratu!
Ja nüüd ootan ma suure-suure huviga, mismoodi see etendus Eestis ära mängitakse. Kes valitakse Fantoomi rolli ja kes Christineks? Kusjuures viimase rolli sobiks minu meelest imehästi Maria Listra. Fantoomi rolli pole ma veel täita suutnud…

25.august
Selle päeva suursündmus oli London Eyega sõitmas käia. Tasub ikka veebist piletid ette osta! meie saime kiirelt rattale, need, kes kohapealt ostsid, need seisid vist küll tund aega järjekorras.
Alguses oli kõik paljutõotav. Meie pallike kerkis taeva poole, London paistis ja rahvas klõpsas pilte. Siis saabus aga tore vihmapilv, mis meid enda sisse mattis ning rohkem ei näinud me midagi. st. lõpus, langedes, ikka juba nägime ka 😛

00eye

00eye2

00eye3

See päev oligi üks suur vihmatants! Algas-lõppes-algas-lõppes.
Meie sukeldusime šopingu radadele, esimesena ostsime omale vihmavarju (siilide ja oravatega!) ja lippasime poest-poodi, et mitte väga märjaks saada.
Vahva koht – Carnaby. Koos hämmastava tordipoega!

00carnaby

00carnaby2

Lõppkokkuvõttes oli see üks kift reis! Algusest lõpuni – nii erinevad kohad, aga kõik nii soojad ja sõbralikud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s