Whitby

Kirjutasin juba enne, et Whitby võttis meid vastu suure paduvihmaga. Seda suurem oli kontrast kui me järgmisel, päikselisel hommikul, oma hotellist välja astusime. Läksime üle tee ja meile avanes võrratu pilt suurest sinisest veest. Puhus mõnus, värskendav briis. Lained sahisesid vaikselt mitukümmend meetrit meist allpool olevale rannale ja kajakad kisasid. Paradiis! Selline ongi tõeline paradiis.

Meie Whitbys oleku ajal oli see kaldapealne väga tähtis ürituste toimumise koht. Linnapoole jalutades olid Whitby Regati ajaks sinna rivistunud politsei, tuletõrje ja erinevate sõjaliste organisatsioonide autod ja telgid. Lisaks pisike lõbustuspark ja muidugi arvukalt kohvikuid.

Sellelt kaljult, nimega West Cliff, nautisime ka oma elu esimest lennušõud. Red Arrows, juba 60-ndatel asutatud lennuväeüksus, näitas kaljul seisvale rahvale kõiki oma oskusi. Ausalt öeldes oli päris hirmus vaadata kuidas kaks lennukit üksteise poole kihutavad ja vahetult enne kokkupõrget endid külili keeravad ja üksteisest mööda tuhisevad. Samas oli väga nunnu vaadata, kuidas needsamad kaks lennukit taevasse suure punase südame joonistasid. Rahvahulgast käis läbi nunnumõmin 😛 Kõik seitse lennukit olid varustatud värviliste aurusabadega, mida nad taeva alla erinevateks kujunditeks joonistasid – sini-puna-valged triibud, sõlmed, sakid, ringid. Kõik see jättis vapustava mulje!

Nüüd näitan Andruse tehtud pilte, sest mina kulutasin lennušou aja filmimisele 🙂

Filmitegemise vahepeal sain siski ka südame pildile 🙂

Me oleme siiani sest üritusest ülimalt vaimustuses! Ja oi kui palju andis kogu etendusele juurde koht, kust me seda vaatasime. Tänu kalju kõrgusele, toimusid kõik trikid ju pmst. meie ninade ees, samal kõrgusel kui meie. Väga vägev!

Teine asi, mille vaatamisest meil küllalt ei saanud – tõus ja mõõn! Kui oli mõõn, siis oli vesi rannast taandunud oma 10-20 meetrit. Tõusu ajal oli see otse vastu kaldamajakesi. Mõõna oli põnevam vaadata – kajakad paterdasid liivasel veepõhjal ja paadid seisid kiilu peal tasakaalu hoides kuival. See on ikka tõesti hämmastav, kui suured on siinsed tõusu ja mõõna veetasemete vahed! Kusjuures praegu ei pidavatki asi veel nii „hull“ olema. Vaat kevadeti, siis pidid jõesängid ja sadamad ikka täitsa veest tühjaks jooksma.

Hommikul oli üks sadamanurk selline:

5-6 tunni pärast aga juba selline:

Kolmas meie West Cliffilt nauditud asi oli Whitby Regatta lõpetuseks taevasse lastud ilutulestik. See kestis oma 12 minutit ja oli tõesti päris kena. Aga meid, kes me oma Eestimaal oleme igasugu rakettidega ülimalt ära hellitatud ja näinud aastavahetustel ja muudelgi aegadel hulle ilutulestikke, polnud väga lihtne selle rakentindusega üllatada..

Neljas asi on siinsed vist küll tuhanded koerad, kes kõik hommikuti mööda West Cliffi promineerivad. Minusugusele koerahullule on see tõeline maiuspala! Kui Šotimaal olid kõik šoti terjerid suveniiripoodides ja ei ühtegi tänaval, siis siin olid kõik Yorkshire terjerid tänaval ja vaid mõni üksik poeaknal. Ometi ei ole see Whitbylaste lemmik koeratõug. Ükskõik kuhupoole sa vaatasid, igal pool jalutas mõni labrador. Enamuses beežid, aga oli ka musti. Kõik koerad ja koeraomanikud olid väga sõbralikud. Püüdsid lennult minu koeraimetluspilgu kinni ja naeratasid 😀 Seevastu kasse nägime vaid üht ja see oli Goathlandi (Aidensfieldi) raudteejaama kass – must nagu meie Pets, aga palju nirum ja hoopis teist nägu.

Käisime mõõna ajal ka rannas jalutamas. Mööda liiva saab meie hotelli juurest kesklinnani välja – eks Südameasja fännid teavad, milline Whitby rand on 😀 Väga kift osa sellest rannast on värvilised rannamajakesed, mida iga soovija võib endale rentida ja siis seal ees suveõhtuid veeta. Paljud grillisid, istusid niisama seltskonnaga või ujutasid koeri ja lapsi. Jah, siin ei vaata keegi kõõrdpilguga kui koerad rannas ujuvad. Erinevalt inimestest koerad ju vette oma pakse ja vedelaid asju ei tee.. Nii et jah – Whitby rand oli kõigi kohalike ja küllatulijate meelispaik.

Kui ennast lõpuks kaunilt West Cliffilt lahti rebida ja linnapoole minna, siis on esimene asi, kuhu satud, muulid. Need on kahelpool jõesuudmeid ja ülipopulaarsed jalutuspaigad. Mis ikka oleks romantilisem kui päikeseloojangu ajal mööda muuli siledat laudteed jalutada, vaateid nautida ja kajakate kisa kuulata. Kohalikud käivad muulide allkorrustel kala püüdmas. Niisama linnakülalised armastavad siin oma fish`n chipse mugida. Vaade on selline: muuli servas on pingid, pinkidel istuvad karpide kohale kummardunud inimesed ja pinkide taga istuvad kajakad ja peavad vahti – ehk saab mõnest karbist nokatäie kala või kartulit. Mõni heldem persoon kallab oma ülejäänud kartulid maha ja siis on kajakaleeris pidu.
Muulide vahelt sõidavad merele turistilaevukesed ja kaluripaadid, trenni tegevad sõudjad ja niisama lõbusõitjad.

Ühel õhtul jalutasime linnast koju. Olime just suure vihma eest ühte söögikohta põgenenud, kõhud täis saanud ja teel hotelli. Kell hakkas 9 saama ja oli juba pime. Muuli algusse jõudnud, nägime ootel seisvat rahvast. Käänuline kitsas tee mäest alla oli piiretega ääristatud ja inimesed piirete taga ootusärevuses. Meil polnud aimugi, mis seal sündima võiks hakata, aga sättisime endidki piirde taha paika. Ja siis nad saabusid – esimene hiigelsuur auto ja selle järel veel oma 20 eri suurustes masinat – linna saabus Tivoli! Autod, mis ei oleks tohtinud sellele pisikesele käänulisele mäest allasõidule üldse ära mahtuda, keerutasid hoolega, kasutasid targalt iga sentimeetrit ruumi ja tuututasid rahvale rõõmsalt. Inimesed huilgasid vastu.

Ja siis juhtus kõige hämmastavam asi – osa suuri masinaid keeras muulile! Meile tuli pähe mitmeid võimalusi – mõni suur parv tuleb ja viib need masinad ära.. nad ootavad muulil ööd ja sõidavad siis mõnda sellisesse kohta, kus nad endid lahti saavad pakkida.. Igal juhul ei käinud meie peadest läbi seda mõtet, mis tegelikult juhtus – Tivoli pakkis ennast keset muuli lahti! Kui me järgmisel hommikul hotellist West Cliffile astusime, ei uskunud me oma silmi – muulil oli väike vaateratas ja palju igasugu teisi lõbustusi. Ja kaldaäärne tee, mis viis muuli juurest linnani ja oli niigi igasugu putkasid jms täis, oli saanud täiendust igasugu uhkete atraktsioonide ja söögiputkadega. Võimatu oli osutunud võimalikuks ja me leidsime endid keset laste Las Vegast.

Tore oli see, et koos Tivoliga oli linna saabunud ka muud kiirtoitu kui vaid kala ja kartulid ja nüüd oli täiesti võimalik saada ka kahe saia vahele torgatud kotletti (salat ei käi siinse hamburgeri koostisosade hulka). Üritasime ka päev enne ühest putkast burgerit osta – söökide nimekirjas ta oli, aga peale meie tellimuse ärakuulamist teatas kassas olnud kutt meile, et sellega läheb kaua – oma 10-15 minutit. Ütlesime, et ootame. Kui „kokk“ seda kuulis, siis kordas ta meile väga tungivalt, et sellega läheb ikka VÄGA kaua – oma 20 minutit kohe! Mille peale me siis kala ja kartuliga leppisime ja selle minutiga kätte saime 😛 Andrus sõi. Mina nokkisin hiljem mõned kartulid, sest see toit on ikka kohutavalt rammus ja liiga rasvane!

Sadamalinnades on alles toredad meelelahutusmajad, mida meil enam pole – mängude saalid! Kindlasti mäletavad kõik kraanat, millega „sai“ endale asju haarata ja seda masinat, kuhu tuli münte sisse visata ja mis edasi-tagasi liikudes hea õnne korral mõne mündi tagasi annetas. Lisaks igasugu hoobadega masinad ja autod, millega sõita saab. Nonii.. ja kes langesid kraana lõksu ja üritasid selle käpaga Kurje Linde kätte saada? Need linnud olid igal juhul nii täissöönud, et kraana ei pidanud nende raskusele vastu ja korralikult hoobade vahele korjatud linnud pudenesid poolel teel oma kasti tagasi. Hinge ajas täis ja üritasime mitu-mitu korda. Lootusetult muidugi.. Sõitsime autoga ja pildusime kahepenniseid masinasse. Saime mõned tagasi ka ja see oli hea tunne 😛

Linnasüdames oli palju toredaid tänavaid ja neil tänavatel pisikesi toredaid poode. Näiteks lihunikupood, kus aknale laotatud erinevad uhked lihatükid, igal oma hind küljes.

Või 1-naela-poed, kus tõepoolest iga asi poes maksab ühe naela. Minu õnnetuseks jooksime otsa ka paarile lapitöökangaid müüvale poele.. Silmadega šoppasin seal mõnuga. Päriselt piirdusin mõne meetri sini-puna-valge paelaga.
Ühe kõike müüva poe allkorrusel olev silt lubas suurte tähtedega, et üleval saab osta: ladies clothes, shoes and WOOL! Viimane sõna pani mind üles ronima ja avastama, et paljulubatud wool tähendas kahte pikka-pikka riiulitäit pastelsetes toonides akrüüli.. Ja seda Inglismaal, kus igal pool liigub sadu lambaid!?

Poemüüjad olid igal pool sõbralikud ja väga armas oli kuulda küsimusi „what can I give you, LUV?“ ja ostu sooritamisel tänati „Thank you, sweetheart“ 🙂 Äraminejale hõigati „Taraa“ vms. No nii, nagu Gina Südameasjas hõikab 😛 Elu nagu filmis, tõepoolest!

Üks asi, mis naljakalt silma ja mällu jäi – kohalikku avalikku tualetti oli võimlik osta perepiletit terveks päevaks.. Üks käik maksis 40 penni, pere päevapilet 1.50. Kokkuhoid missugune!

Bussiga kuskile sõites tuleb seista peatuses olevas järjekorras ja siseneda bussi vastavalt oma kohale selles sabas. Pileteid müüb bussijuht. Kohvritele on iga bussi esiosas kahekordne tugev alus. Kui teised on laiutanud ja oma pisikesed pambud ka sinna alustele ladunud, nii et kohvri mõõtu pakid sinna enam ära ei mahu, siis abistab terve bussi alumine korrus sind meeleldi, juhatades igaüks oma pingilt, kuhu kohta sa veel oma kohvri toppida võiks. Võõra inimesega lobisema asumist ei võeta tüütamisena, vastupidi! Tundus, et inimesed said kohe jutule ja veetsid bussisõite mõnusalt võõraga vennastudes.

Kui nüüd Whitbysse tagasi minna, siis keset linna on siin üks lahtikäiv sild. Paistab, et sel pole kindlaid avamisaegu. Piisas kui mõned purjekad olid silla taha kogunenud ja kohe pandi liiklus kinni ning sõidutee keerati jõe peale risti, nii et paadid-purjekad kenasti sõitma mahtusid. Laevukesed sõitsid läbi, sild tehti uuesti lahti ja kogu liiklus käis vanamoodi edasi. Nagu poleks midagi erilist juhtunudki.

Minu meelest on tihti nii, et linnade „üle jõe jäävad osad“ on põnevamad kui kesklinnad. Nii ka seekord – oli väga põnev jalutada just seal teisel pool, vanade britilike majade vahel, mäest üles ja alla tagasi.

Seal pakuti piimakokteile, mille maitseid sai valida 100 erineva vahel!

Siin oli ka vähema külastatavusega muulijupike, kus oli isegi mõnusam jalutada, sest vaade Whitbyle oli uhkem. Ja siin oli trepp, mille 199 astet viisid vana Whitby kloostri varemete juurde. Selle ees asus uuemast ajast pärit klooster, mille ümber tõeline õudusfilmi surnuaed! Väga kift ja süngete vanade hauakividega. Õhtuti, kui juba pimedaks läks, korraldati siin tondijuttude vestmisi ja jalutuskäike.

Vana kloostri varemete juurde niisama ei pääse. Õhtuti pannakse selle väravad lukku ja nii saime meiegi ainult üle kõrge müüri piiluda, millised need tegelikult on.
Vaade Whitbyle ja muulidele on siit kõrgelt vaimustav!

Otse raudteejaama ja turismiinfo vahel asus suur pood, kust oli võimalik saada kõike, mida hing ihkas 🙂 Minu üllatuseks ka mu suvealguse Londoniskäigust lemmikuks saanud õuna-kaneeli jogurtit ja munavõid. Oleks meil hotellitoasvolnud ahi, oleksime saanud ka imeilusaid pitsasid maitsta! Pizzade kaante sees olid aknad, nii et sai kohe võrrelda, kas karbi peal olev pilt ja karbi sisu ka omavahel klapivad.
Meie menüüsse kuulusid igal õhtul kindlalt puuviljalõigud. Imehea oli päeva lõpetuseks haugata meloniviile ja näksida viinamarju ja ananassi. Edinburghis sai sellest kohutavalt puudust tuntud!

Kui ma Whitby majutust broneerima hakkasin, olin üllatunud, et enamus elamisi juba täis on! Põhjus oli muidugi Regati nädalalõpus. Niisiis võtsin selle, mis saada oli – Seacliffe hotelli. Vaatasin kaardilt, et see jääb linnast küll veidi kaugele ja ei tea, kas sinna mingit ühistransporti ka käib, aga tegelikult oli ta lausa ideaalses kohas! Nagu juba eespool kirjutasin – West Cliff oli vaimustav paik. Kahjuks ei olnud meie toa aknad küll mere poole, aga spordiväljakul toimuvat oli ka huvitav vaadata – seal mängiti mingeid mänge ja lisaks jalutas seal pidevalt palju kajakaid ja kuldnokki. 😛
Tuba oli kõigist hotellidest, kus me käinud oleme, kõige pisem. Või noh, ehk oli Veneetsia oma veel väiksem.
Ühel õhtul lõppes meie kõiksuguste asjade laadimine heleda laksatusega ja kogu toa pimedaksjäämisega – kaasas olnud pistikupesa adapter lõpetas selle pauguga oma karjääri. Alguses arvasime, et olime terve hotelli pimedusse jätnud, õnneks selgus, et öö saabus ainult meie tuppa. Umbes minuti kuludes lülitati kuskilt meile jälle vool tagasi, nii et kadu oli ainult adapteris. Ja meie närvides muidugi ka 😛

Whitby on linn, kuhu tahaks kindlasti tagasi! Meri ja kaluripaadid ja mõnus värske õhk imeliste West Cliffi vaadetega – see oli suurepärane! Järgmisel korral üritame broneerida varakult ja saada toa number 3 või 5. Neil on suured aknad otse merele!

Advertisements

2 thoughts on “Whitby

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s