Kuidas me Aidensfieldis käisime :)

15. august
Suur sõidupäev!

Edinburghi raudteejaam asub maa all. Alguses on selline tunne, et seda nagu polekski. Raudtee on, aga mismoodi sinna saab, seda ei tea. Lähemal uurimisel on siiski näha paari jalgteed, mis allapoole viivad ja nende lõpus on piletiautomaadid.
See on esimene riik, kus tundub, et spontaansus ei ole au sees. Nimelt – mida varem sa rongipileti ära ostad, seda odavamalt saad. Ja tegu pole paarikümnes naelas, vaid päevi varem ostetud pilet maksab näiteks 47 naela, samal päeval, samasse kohta ostetud pilet maksab 174 naela.. Vahe on kohutav!!! Ja meie olime lollid, sest tegime nii, nagu Rootsis (seal on ka hinnavahe, aga mitte nii kolossaalne) – läksime kohvritega raudteejaama, hakkasime pileteid ostma ja ehmatasime ennast käpuli! Edinburgh – York – London.
Varasemate uurimiste kohaselt, pidime Yorkist istuma teise rongi peale ja sõitma sellega Scarboroughsse, ning siis edasi bussiga Whitbysse. Yorki jõudes ostsin piletidki ära kui äkki nägin tablool, et sealt läheb ka otsebuss Whitbysse! Kõrvad lonti ja kassasse oma muret kurtma – ehk saab rongipiletid bussi omade vastu välja vahetada? Ei mingit probleemi! Raha kanti mu arvele tagasi ja bussijuhi käest saime bussipiletid.
Vihma sadas.. Kogu tee sadas. Kord tasaemalt, siis kõvemini. Meie bussi teisel korrusel vaatasime imeilust maastikku koos õitsvate kanarbikunõmmedega ja kirusime ilma, mis ei lubanud läbi akna korralikke pilte teha.
Ja siis juhtus naljakas lugu – korraga sõitsime me mööda Goathlandi raudteejaamast! Siis juba Scrippsi garaažist, Aidensfield Armsist, Oscari postkontorist ja tuttavast pingist linnaväljakul.. Südameasja fännid teavad, millest jutt käib 🙂 Meil oli plaanis küll seda kuulsat küla vaatama tulla, aga et see nii ruttu juhtus, poleks osanud oodatagi.

Paar sõna bussiga nõmmede vahel sõitmisest.. Siin on kitsad ja käänulised teed, kus paremale-vasemale kurvid vahelduvad üles-alla kurvidega.. Ehk siis – tee on suurte tõusude ja langustega. Kui oled kahekordse bussi teisel korrusel on tunne, et sõidad kui ameerika mägedel! Üsna järsk vasakkurv viib sind 30% kallakust alla, et järgmisel hetkel keerata paremale jne jne. Kuidas neil tedel talviti liigutakse, seda ei kujuta küll ette! Nii et need, kes lõbustuspargis ameerika mägesid välja ei kannata, need hoidku ennast bussi alumisele korrusele ja kilekott võiks ka käepärast olla 😉
Bussides peatuste nimede teadustamisega vaeva ei nähta, nii et pead ise hoolas olema ja kui kohalejõudmise kellaaeg lähenema hakkab, siis trepist alla, ukse poole liikuma. Kui meie buss ühes teeääres majade vahel seisma jäi, siis tulin õnneks selle peale, et ühelt vanemalt härrasmehelt küsida – kas oleme Whitby bussijaamas? Selgus, et jah, oleme küll..

Astusime paduvihma.
Esimene asi, mida nägime, oli toidupood 😛 Ja sinna me ka suundusime! Kena, suur toidupood, kust sai ülipehmeid saiu ja seda ka, mida sinna vahele panna. Lisaks jogurtit ja piima ja mahla. Mõnus  Järgmine käik oli läbi jätkuva vihmasaju I-punkti. Saime linnakaardi ja palju makulatuuri, mida hotellis läbi töötada. Otsustasime, et ei hakka läbi sellise paduka ise hotelli poole orienteeruma, vaid võtme takso. Küsisime, kust me selle saame ja meil soovitati tänava lõppu minna. Aga tundus, et see tänav on miilide pikkune.. Keerasime lõpuks tagasi ja otsustasime lasta endale takso tellida. Vihma kallas aina tihedamalt ja nii meie kui kohvrid olime juba totaalselt märjad. Naljakas oli see, et linnatänavad olid inimesi täis.. Üks takso sõitis mööda 
Jõudsime hotelli, saime pisitillukese toakese ja veetsime ülejäänud suure-vihma-päeva kukleid mugides ja I-punktist saadud materjale läbi tuhnides.

16. august
Imeline päikseline päev!!!
Linn oli sellist nägu, et siin pole küll vihma iialgi sadanudki!
Hommikusöögi nimi, mida tellida sai, oli Traditional Heartbeat Country Breakfast ja see koosnes peekonist, ubadest, praemunast, seentest, vorstikesest, soojast tomatist ja röstsaiast. Ise sai juurde võtta jogurtit ja krõbinaid ning puuvilju.
Siin on kõigil mure sellepärast, et ma hommikusöögi kõrvale midagi sooja juua ei telli. Ei teed ega kohvi. Küsitakse mitu korda üle, kas meie lauda tuleb ikka ÜKS kohvi?!
Jalutasime läbi lina raudteejaama ja ostsime aururongi piletid Goathlandi ja tagasi 😀
Lõpmata lahe rong! Tuli suure aurupilve ja huilgega. Lasi rahva maha, sõitis kuskile, kus sai veduri teise otsa sättida ja siis tagasi jaama, et uus ports rahvast peale võtta. Sihtjaam Pickering, vahepeatus „celebrity stationis“ Goathlandis. Siin on nimelt filmitud nii esimese Harry Potteri osa rongileminek kui loomulikult palju hetki BBC sarjast „Heartbeat“ ehk „Südameasi“.

Tulime rongist maha, jalutasime küla poole ja seal nad olidki – Aidensfield Arms (Goathland hotel) ja Scrippsi garaaž. Esimene on toimiv pubi ja hotell, teise ees on küll vana bentsupump, aga ruumis sees hoopis suveniiripood.

Ja hoovipeal seisab seesama nunnu sinine politseiauto, millega sarjas sõidetakse. Vaatasin autot ja mõtlesin, kuidas suured mehed, nagu Mike`i ja Phili mängivad näitlejad, sinna sisse ära pidid mahtuma!?

Kuna ilm oli ilus, siis oli rahvast murdu. Ja autosid, mis kuulusid hoopis valesse ajastusse 😛
Natuke maad veel edasi ja jõudsime külakeskusse, kus asuvad nii Oscari postkontor, sarjas nähtud toidupood kui teised samas reas seisvad hooned. Nüüd on need kõik suveniiripoed.

Kohe majade vastas üle platsi oli Aidensfieldi politseimaja ja doktori kabinet. Natuke eemal ka külahall. Ja külahallis oli sel päeval käsitöölaat! Läksime sinna, mina üsna õhinal, et mida põnevat küll seal pakutakse!? Lambad.. vill.. kudumid? Ja mis seal oli – 5-6 lauda, enamus täis pärlikraami, ühel puutööd ja siis lett SATSISALLIDEGA! Vat nii!

Olime ühest poest hankinud raamatu, kus sees kaart, mis juhatab kõigi Südameasjast tuntud majadeni, mis Goathlandis asuvad. Niisiis hakkasime selle järgi liikuma. Suur eesmärk – Greengrassi maja 😀
Millised imekaunid vaated siit avanevad!!! Nõmmed ja põllulapid. Ja muidugi lambad on siin ja lambad on seal.. 😉 Ja on selline tunne, et kohe sõidab mõne põllunurga tagant välja lehviva mantli ja lumivalgete kätistega Mike Bradley.

Greengrassi maja näeb päriselus veel hullem välja kui filmis. Maja ümber on palju rohkem kola. Peremees tegutseb ilmselt ka mitmel rindel, sest seal paistis nii põllulapp, haned, lambad, telklaagrid kui autokaravanide parkla. Huvitav – kas filmi jaoks valiti see koht selle järgi, et siin oligi kõige logum hoone Goathlandis või sai Greengrassi karakter alguse just nimelt selle talu peremehest..?

Tagasi jalutades nautisime veel vaateid ja tegime pilte.

Käisime kohalikus kirikus ja keset küla nägime Alfredit! 😀 Tõepoolest – täpselt selline pulst kui Davidi Alfred, jalutas nööri otsas. Õigemini tiris ühele ja teisele poole. Hämmastav..

Õllesõbrad oleks saanud poest spetsiaalset Greengrassi õlut aga meie ostsime hoopis Vernoni mädarõigast 😉 Ja läksime siis Aidensfield Armsi, võtsime mahlaklaasid ette ja sättisime ennast nurgalauda. Vaatasime hoolega, mis on sama kui filmis, mis mitte. Esimesed hooajad filmiti ju kohapeal, järgmised aga juba spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud kõrtsiga identses stuudios.

Raudteejaama taga algas kohe kanarbiku nõmm ja kuna ma väga sinna minna soovisin, siis sinna me ka läksime. Imeilus! Oi kuidas tahaks neil nõmmedel matkata.. Panen selle oma unistuste nimekirja!

Aururong tõi meid Whitbysse tagasi. Teepeal möödusime mitmetest uhketest paikadest ja lehvitavad inimesed olid ka vahvad. Sõitsime ühe suure uhke silla alt läbi:

Lõbus rongijuht:

Õhtu oli kätte jõudnud. Whitby sadama kallastel seisid inimesed ja püüdsid krabisid. Selleks müüdi üle tee poodides spetsiaalseid komplekte, kus nii pang kui püügivõrk nööri otsas. Kajakad karjusid ja passisid oma nokaesist. Pojad, kes olid justkui suuremadki kui vanad kajakad, piiksusid haledalt ja ootasid, et vanemad neid toitma tuleks. Meie toitsime endid ise – ostsime fish`n chipsi ja sättisime muuli peale sööma. Need olid nii suured portsud, et meile oleks ühest karbitäiest hästi jagunud. Peab ütlema, et vaene kala oli ikka tõsiselt taignasse mässitud ja siis õlisse visatud, nii et kogu see krempel oli hiiglama rasvane ja toitev!

Mõnusa enesetunde tagasisaamiseks sai ostetud piparmündijäätist ja see tõesti aitas!
Jalutasime nüüd Whitby muuli lõpuni. Tuuripaadikesed möödusid ja Whitby regatiks treenijad ka.

Muulilt läksime randa ja jalutasime kuni hotellini. Siin on lihtsalt üliarmsad rannamajakesed!

Advertisements

7 thoughts on “Kuidas me Aidensfieldis käisime :)

  1. Televiisorist mängib minu lugemisele taustaks, oh üllatust……. “Südameasi”. Vahva postitus.

  2. Oi, kuidas ma ootasin seda postitust! Kui Alfredist lugesin, siis naersin nii, et silmad märjad. 🙂 “Südameasi” on ikka nii hea asi! Mul on hea meel, et saite seal ära käia!

  3. Äge!!! Shotimaale tahaks kunagi küll minna…
    Ja suured tänud postkaardi eest! Nii lahe üllatus :)))))

  4. Signe – väga raske on neist šotikatest niisama mööda minna kui tead üht tõelist fänni 😉
    Aidensfieldis käisime veel ühe korra.. Lihtsalt juhtus nii 🙂 Mõnus rahulik paigake! Ja siinne televisioon näitab ka Südameasja, nii et vaatasime õhtul üle, kus päeval käisime 😀

  5. Tore, nüüd on teil asjad kõik selged, kus ja kuhu ja millega, järgmised suvepäevad teeme seal 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s