Edinburgh Military Tattoo

14.august

Selle päeva kavas oli ka hommikusöök 😛
Jalutasime söögisaali. Seal olid näha jogurtikauss ja krõbinapakid. Samuti röstsai ja õhukesed vorstiviilakad. Meile toodi sooja toidu menüü, kus kirjas ka haggis, ning kaoti koos tellimusega pooleks tunniks. Päris müstiline, kuidas saab munapudru, peekoni ja oasoojendamine võtta pool tundi! Söök, mille peale pikka ootamist kätte saime, oli siiski maitsev ja soe. Kõrvallaudades olevad inimesed loobusid üksteise järel ootamisest.

Kuna selle päeva suursündmus pidi olema Edinburgh Military Tattoo, siis suundusime piletikassasse, et aegsasti valmisvarutud piletid ära tuua. Selle protseduuri jaoks on vaja kas seda krediitkaarti, millega piletiost sooritati või isikut tõendavat dokumenti. Muidugi ka e-mailile saadetud piletiostu kinnitust. Küsiti üle aadress ja lõpuks loovutati piletid.

Nende päevade jooksul on tekkinud mulje, et Šotimaal on igasugune dokumentatsioon ja paberimajanduse korrasolek ülitähtis. Kõik tšekid ja kaardid jms. värk peab jooksma ideaalselt. Alternatiivid ei ole eriti teretulnud, sest kui asi kirjade järgi ei suju, siis uues olukorras tekib mõtteblokk ja tegutsemispaus.

Nüüd oli meil aega lausa kella 21-ni õhtul!
Andrus oli juba esimesel päeval silma Scotti monumendi peale pannud – tahtis sinna otsa ronida. 283 astet.. Monument on pühendatud Walter Scottile, meilgi hästi kuulsale kirjanikule. Mind ei võlunud idee hinge kinni saada, nii et leppisime kokku – tema läheb monumendi otsa ja mina kõrvalasuvasse Jennersi kaubamajja, et nende lõngaosakonda külastada.
Jalutasin natuke kotiosakonnas ja ennäe – sain endale lõpuks uue rahakoti! Eelmine oli pärit aastate tagant Stockist ja täiesti hiirekõrvul ning murdunud lukkudega. Uus on tammelehtede, tammetõrude ja pisikeste šotlastega 🙂 Küsisin kotimüüja käest, kus asub lõngapood ja sõitsingi varsti liftiga neljandale korrusele. Kujutage ette – lift avab uksed ja sa astud otse kõrgete lõngariiulite vahele! 😀 Erinevalt tavaliselt kaubamajades pakutavast nirust akrüülivalikust, hakkasid siin kohe silma read kaunist tweedi, erinevad villased. Imemõnusad talvelõngad! Ja keset üht lauda 800grammised hiigelkerad vapustavates värvitoonides kampsunilõnga. Tumeroheline, ohakalilla, küpse kirsi punane, mägiveise beež, lumivalge.. Oh, oleks mul võimalik sellist kera osta! 😀 Seda saaks lausa padjana kasutada 😛 Sel ajal kui mina, suus amuli, riiulite vahel liikusin, tekkis mu selja taha üks papi ja küsis vaikselt „are you orright?“. See on omamoodi naljakas küsimus, sest minu mõistes saaks ma sellest aru kui „kas teiega on kõik korras?“ Aga äkki ma tegingi minestamise nägu 😛
Lõpiks sain ikka valiku tehtud ja ma saan reisi lõpuks endale kududa ühed mõnusa hallid sokid. Šotimaised sokid.

Jalutasin vaikselt monumendi alla, arvates, et mu mehel läheb sinna osta jõudmisega ja vaatamise ja allatulekuga kindlasti kõvasti aega. Aga tema oli juba kohal ja ootel.
Üleval oli olnud uhke vaade ja ronimine polnud ka päriselt tapnud. Näitas videojupikest ka, trpist, mis üles viis. Umbes poole meetri laiune tiheda vindiga keerdtrepp oli..

Mitmetel tänavanurkadel seisavad siin täisvarustuses torupillimängijad. Kildid seljas ja karbike rahakogumiseks tänaval. Neile pole kahju münte visata, sest mõni neist mängib ka „Mull of Kintyre`t“.

Käisime mööda poekesi. Need olid täis šotiruudulisi salle, kindaid, kotte. Iga esimene loom asjade peal oli šoti terjer ja iga teine „Hamish, the hairy cow“ 🙂
Mõned toredad pildikesed Edinburghist:

Olime koos Tattoo piletitega ostnud ka Edinburghi kindluse piletid, nii et suundusime nüüd sinnapoole. Edinburghi kesklinn on mõnusalt pisike ja kindlusest lossini käimine ei võta kaua aega. Ühel hetkel olimegi õhtuse ürituse toimumise paigas ja nägime, kuidas üks koer oma õhtust vorsti välja teenis ning ridade vahesid läbi kammis.
Kindlus oli suur ja uhke. Tõeline labürint, kus majade vahelised käigud olid vahel vaid meetri laiused. Nägime kuninganna Mary kroonijuveele, raudrüüsid ja palju erinevaid mõõku ning muskette.

Minu täiesti karske abikaasa maitses viskit, nentis, et sel polegi nii nõmedat maitset kui veinidel, ning ostis koju ühe pudeli 🙂 Ega igaühele ei sobigi joogiks lahja lurr 😉 Jätkasime ka suve alguses alustatud jõuluehete ostmise traditsiooni – st. igalt poolt, kus käime, ostame mõne ehte. Hiljem on kuusel olevatel kujudel-munadel kõigil oma lugu. Seekord saime šotika ja kildiga jõuluvana 😛 Hiljem ka torupillimängija.

Kindluse arvukatelt platvormidelt avaneb suurepärane vaade Edinburgile ja selle ümbrusele. Ilm oli võrratu, nähtavus selge ja me saime mõnuga ümbrust nautida.

Kell hakkas lähenema kuuele ja kindlus pandi kinni. Mäest allapoole jalutades möödusime Camera Obscura sildist ja otsustasime seda vaatama minna. Kes on Midsomeri Mõrvade fänn, see teab, millest jutt – suurest valgest kausist, millele katuselt projetseeritakse ümbruse panoraam. See oli omamoodi lahe kogemus. Hoone viiendal korrusel oli kaamera, aga alumistel neljal igasugused illusioonid. Oli võimalik iseendaga kätt suruda, vaadata oma värvilisi varje, ekselda peeglite labürindis, mis oli tõesti vinge atraktsioon! Enne sisenemist tuli kindad käte panna, et peeglitele näpujälgi ei tekiks ja efekt suurem oleks. Kahjuks ei olnud paljud seda teinud ja nii oli tihti näha, et ees on peegel, mitte tee.

Ja lõpetuseks kõndisime läbi kiirelt pöörleva toru. Sellega oli nii, et uksel seistes oli kõik väga kena. Oli näha käsipuudega varustatud võrkpõhjaga teed ja kogu selle ümber kiirelt tiirlevat tuledega valgustatud toru. Aga nii kui sissee astusid, nii tundus, et tee hakkab pöörama ja tahab sind külili keerata! Ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas see võimalik on?! Ilmselt toimus midagi peas ja see keerlev tuledes toru tõmbas tasakaalukeskuse täiesti paigalt ära. Igal juhul püüdsid kõik ennast kramplikult ühe käsipuu küljes kinni hoida, sest toruga kaasa keeramise tunne oli võimas. Torust väljas oli vaja veidi aega, et silm jälle otseks saada ja taarumine lõpetada.
Selleks ajaks kui meie illusioonide majast väljusime, oli tänavajupp politsei poolt juba kinni pandud. Kõik valmistusid õhtuseks kontserdiks.

Nende päevade jooksul ei ole me kohanud korralikku toidupoodi. Teoreetiliselt peaks raudteejaama kaubakeskuse all üks olema, aga sinna pole me jõudnud – see suletakse juba kell 19:00. Seega oleme oma õhtusöögid saanud putkadest – kiirmakaronid, kolmnurksed võikud ja mahlad-veed. Ühel õhtul saime ka ülihäid virsikuid.
Nii ka seekord – michid, purgimakaronid bolognese kastmes ja jogurt. Aga need pidid ootama kuni me tattoolt koju jõuame.

Igaks juhuks pakkisime terve elamise kaasa – kilejakid ja soojad jakid. Ei või ju teda, mida õhtu endaga toob ja ilma eest hoiatati mitmel korral kui pileteid sai ostetud.
Kindluse poole voolas inimjõgi. Kontrolliti seljakottide sisu ja paaril korral pileteid. Igal sammul olid ülisõbralikud kohanäitajad ja muidu abilised, ühise nimetajaga: usher. Meie kohad olid 11. sektsiooni kõige ülemises reas, nii et saime taaskord ronida. Üleval võttis meid vastu minu kõrvattoolil istuv lahe šoti mammi, kes rõõmsalt hõikas: „you made it!“ 😀
Peab ütlema, et vaade on siit kõrgelt tõesti mega! Kindlus ise, terve väljak, tribüünid.
Edinburgh Military Tattoo on olnud juba aastaid üritus, mida me oleme Youtubest vaadanud. Seal on hunnik parema ja halvema kvaliteediga videosid, aga igaüks neist on tekitnud tahtmise seda oma silmaga näha. Ja nüüd istusime me siin. Kiltides ja torupillidega šotlased ja paljud sõjaväeorkestrid kaugemalt (Itaaliast, Norrast, Prantsusmaalt, Kanadast) marssisid ja tegid selgeksõpitud kujundeid. Kindluse seintele lasti videoprojektsiooni ja tuld purskas nii lavalt kui kindluse katuselt. Üle meie peade lendasid reaktiivlennukid. Kogu üritus jättis imelise mulje! Suursugune ja uhke. Mulle meeldisid väga noored norrakad, esimese aasta kadetid, kelle šou pani rahva rõkkama – nii ühtlane ja hästi drillitud.

Meie etendus oli eriline ka selle poolest, et enne šoud öeldi, et just nüüd filmitakse uus Tattoo DVD. Seega paluti publikul endast maksimum anda. Seda me tegime 🙂
Oli võimas hetk kui kogu areenitäis rahvast laulis „God save the Queen“, kindlusel jooksid briti lipud ja tumesinisesse öötaevasse joonistati laseritega šoti valge lipurist. Taustaks taevast kumav Suur Vanker.

Tattoo lõppedes oli nõiutud tunne. Vaikides voolas rahvas areenilt välja, et väravate taga muljetama hakata. See inimjõgi täitis kogu Royal Mile`i. Rõõmsad turvatöötajad hõikasid mööduvale rahvale – kas teile meeldis? Ja rahvas huilgas vastu: YEEEEEEEEAHH!!! 😀 Teede ületamise kohtades hoiatasid politseinikud inimesi, et nad nina ette vaataks ja ei komistaks. Vanematele ulatati käsi. Kõike seda saatsid naeratused.
Meie jõudsime hotelli tagasi, tegime oma purgitoidud valmis ja vaatasime veel Steve Martinit ja Eddie Murphyt filmis „Bowfinger“. Ajataju kadus täiesti ära – šou, söömine, muljetamine ja telekas ning lõpuks sai veel mõned kaardidki kirjutatud. Kui ma enne Tattood väja lülitatud telefoni jälle sisse panin, oli kell juba 2:36 ja magama sai mindud lausa minutipealt!

Advertisements

3 thoughts on “Edinburgh Military Tattoo

  1. Tänan jälle väga huvitava reisikirja eest. Mulle paistab, et Šotimaa on väga huvitav, üsna vihmane ja absoluutselt paastumisele orienteeritud paik:P:P Vahvat päeva soovides tumevalge

  2. Nii mõnus on Sinu muljeid lugeda. Meie olime ka Tatoo ajal just seal aga üritusele ei saanud kuna piletid olid välja müüdud.
    Mõnusat reisi jätku!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s