Reisikiri jäi suvetööle.. Täika ja Skansen

Praegu on meie Stockiparadiis juba läbi saanud ja oleme mõlemad tööl tagasi. Aga nii palju-palju on veel kirjutamata! Ma tõesti puhkasin selle puhkuse ajal. Ei viitsinud ennast nii palju kokku võtta, et iga päev midagi kirjutanud oleks – jõudsime õhtuti 10-11 ajal koju, söögitegu ja söömine, natuke telekat ja voodisse nõrkemine. Iga päev tuli enamvähem 15000 sammu, nii et värske õhk ja käimine tegid oma töö ja võtsid minult kirjutamisvõime 🙂
Aga nüüd teen selle töö lõpuni.

Seekordne kesksuvine külm saabus päev hiljem kui Midsommar. Imelisele suveilmale järgnes vihmane ja külm laupäev, mil me tegelesime tõelise puhkusega. St. lorutasime hotellis, vahtisime telekast Discoverit (jube vinge saade, kus Inglismaa kolahoovidest väärtuslikku antiiki otsitakse ja maha müüakse. Mulle nii meeldis, et kui ostjale leitud asi meeldis, siis ei hakatud meil siin tüüpilist iba ajama, et noojahhh, ma ju võiks selle osta, ega ta nii väga ei meeldigi jne. vaid mees ütles otse, et jah, see on vinge! Seda ma tahan, mis hinnaga müüd? Ja lepiti hinnas kokku ning osteti ära. Ma vaatan peale seda kahenädalast “koolitust” nüüd nii mõndagi lampi ja pinki teise pilguga 🙂 ).
Kõva vihma ajal vaatasime aknast välja, kuidas vesi meie hotellimäest jõena alla, rongitunneli poole voolas ja planeerisime, milliste pilvede vahel söögipoodi tormata, sest külmkapp oli üsna tühjavõitu. Tõeline lorutamine, mida kodus iialgi teha ei saa! 😀

Lõpuks muutus vihm viisakamaks ja saime poes käidud. Tõime varrastel liha ja tegime endile Eestimaa Jaanipäeva roa, peaaegu šašlõkiga, värskete keedukartulitega ja mõnusa salatiga.

Ühel hetkel lendas meie hotelliakna kõrvalt mööda suur kuumaõhupall. Täpselt nii kaugelt, et nägime lausa korvisolijate nägusid! Tekkiski tunne, et mida pakud ootamatule külalisele 😛

Pühapäeva hommik oli endiselt vihmane, aga mitte enam nii hull, et oleks pidanud tuppa unelema jääma. Linnas, Hötorgetil, oli täika ja seda me vaatama läksimegi.
Eks meestel on alati huvitav kolada teiste meeste tööriistade jms. värkide hunnikutes. Mina imetlesin kauneid vanaaegseid nõusid ja nägin siis käsitöölinikute hunnikut, mida üks papi müütas. Kohe jäi silma üks ilus, peene ristpistega rootsipärane jõululina. Küsisin hinda ja kuuldes, et see maksab vaid 20 SEKi (U. 2 EURi..), siis ei mõelnud ma enam sekunditki! Nüüd on mul armas jõululina. Vaja talve ootama hakata? 😛

Täikade ja kirbukatega on mul omamoodi suhe. Nõud, linikud, mööbel, plaadid – kõik see on seal väga põnev. Samas on täiesti välistatud, et ma ostaks täikalt kellegi teise ehte. Ma usun seda, et inimene valib ehte enda järgi ja kandes täiendavad inimese energia ja ehte energia teineteist. Panna kaela või kõrva kellegi teisega elu elanud ja temaga kokku kasvanud ehe – see ei lähe mitte. Jah, ehteid saab puhastada hoides neid voolavas vees (jões, mitte kraani all), aga ma ei usu, et eelmine kandja päriselt oma ehte seest lahkub ja ma ei soovi, et ehe hakkab minusse suhtuma samuti kui oma eelmisse omanikku.

Aga meie jäime toppama plaadikastide juurde, soetasime terve paki 5 ja 10 SEKiseid plaate (Scorpions, Status Quo, Phil Collins, ERA jne), nii et hiljem hotellis oma saaki vaadates oli pilt muljetavaldav 😛 U. 20 EURi eest 25 plaati 🙂 Suur saak-suur saak!

Läksime oma suure saagiga Skansenisse rahulikku õhtut veetma ja nägime seal, kuidas karu maa ja taeva vahel turnis, et saaks vahtralehti süüa. Nemad ei ole ilmselt kuulnud ütlemist, et ära sae oska, millel ise istud, nii et mõmmik ronis kõrgele-kõrgele ja kukkus seal siis oksa raputama. Lootis selle maha murda, et siis nosima tõtata? Aga kui oks olekski murdunud, mis siis oleks saanud karujurakast, kes u. 7-8m. kõrguselt maa pole “liugleb”..?
Igal juhul ei tasu metsas karu kohates puu otsa ronida. Karu saab naerukrambid inimese ronimisüritust nähes..

Puu otsast lehetult alla tulles, hakkas mõmmik koos oma perega mööda oma aeda ringi jooksma ja mängima. Maa tõepoolest värises kui kolmene karuperekond mööda kappas ja vägev oli vaadata, kuidas nad üksteise najale püsti tõusid ja käppadega äsasid. Seda, mismoodi need mäed mööda nii püstiseid kui pikaliolevaid puid liikusid, oli täiesti hämmastav vaadata. Graatsiliselt ja täpselt nagu parimad baleriinid!

Otse loomulikult käisime ka ilvestel külas ja seekord lõppes see kolme uue ilvesepojukese avastamsiega! Pisikesed, kassipoja suurused mütakad 🙂 Skanseni ilvestel läheb hästi! Juba teist aastat järjest on pesas kolm poega. Andrus tegi neist vist küll tuhat kaadrit, aga no millise käpaliigutuse sa pildistamata jätad kui seda teeb selline nunnukas?

Selle puhkuse jooksul käisime Skansenis 5-6 korda. Meil on aastakaardid, seega rahakott ei kiunata iga kord kui me jälle läbi väravate sammume. Täiesti kindel on nüüd see, et kuigi päevasel ajal on igasugu töökojad ja poed ja kohvikud avatud, siis hilisemal õhtusel ajal näeb palju rohkem loomi! Väravatest sisse saab kella kaheksani. Nädala sees võiks minna varem, sest kell 19:00 mängitakse rahvapille ja kell 19:30 algab pooletunnine rahvatantsuetendus. Ja siis loomi vaatama! Hundid, ilvesed, karud – kõik nad muutuvad õhtupoole palju aktiivsemaks kui päeval. Rebased kiusavad karusid, karud ajavad teineteist taga, hundid jõlguvad ringi, paabulinnud lehvitavad oma suurte uhkete sabadega ja kriiskavad hauataguse häälega. Elu käib! Ja samas – külastajaid on õige vähe, keegi ei lärma ja loomad on rahulikud. Ülimõnus! Mitu korda tulime ära alles peale kümmet ja need olid tõesti mõnusad õhtupoolikud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s