Pidu-pidu iga päev :)

Kolmapäev
Skansenipäev! Alati on siin midagi uut. Kõik imestavad, kuidas me saame siin veeta terve päeva ja seda hoolimata sellest, et oleme seda juba oma 50x teinud. Muidugi saame! Alustuseks tuleb kindlasti läbi hüpata pagari juurest ja osta värskeid kaneeli- ja vaniljesaiu. Või paar õhulist kringlit. Siis istuda nendega Linne roosiaeda ja nautida roose, vaadet ja saiu. Ja seda, et linnukesed on kohe platsis ja võtavad hea meelega näpuvahelt mõne saiatükikese. Seekord oli kohe platsis väike sinitihase punkar 🙂

Lahe on vaadata kuidas linnuke saiatüki krabab ja siis mõttesse jääb: ära lennata ja sai ära süüa? Paigale jääda, sest saiaomaniku näpuvahelt paistab veel saia? Võtab siis tükikese ja hakkab seda läheduses nokkima, ise sinu tegemisi silmas pidades. Vahel on targem esimene saiatükk noka vahele krabada ja siis ootama jääda, et uus visatakse. Sest saia mahub ju nokka veel ja veel! Igal juhul tuleb tegutseda kiirelt, sest saiainfo liigub kiiresti ja hiljem võib konkurente juba liiga palju olla.

Saiad söödud ja jagatud, liigume läbi roosiaia Skanseni keskel oleva platsi poole. Pisikesed poekesed on tihti avatud ja sealt saab klaaspurkidesse peidetud komme. Tänavatel siblivad oravad. Jooksevad inimese juurest inimese juurde ja jäävad sinu ette seisma. Tõusevad tagakäppadele ja vaatavad, pea viltu, kas pakud neile midagi? Vahel on tark ka mõnd püksisäärtpidi üles ronida ja ise poollahtisest kotist sisse piiluda. Kunagi aastaid tagasi nägime, kuidas orav kohvikust rätiku alt küpsise pihta pani. Nüüd on kohvikutes klaasist letid ja küpsised seal peidus, nii et oravatel seal enam võimalust pole. Küll aga võib näkata mandlimüüja juures. Või mite näkata:

Samasugune vaatamisväärsus on jaapanlased, kes näevad blonde rootsi lapsi. See tekitab neis tõsist vaimustust, nii et nad käituvad blondi lapsega nii nagu meie tavaliselt imearmsa bernhardiinikutsikaga. Kudi-pudi-mudi-uiiiiii kui armas sa oleddddd… Seekord seda kõrvalt vaadates tekib mul jabur mõte, et Stockis võiks olla üks demostratsioonlasteaed, kuhu kogutud palju pisikesi blonde tõelisi rootslasi. Ja siis saaks sinna jaapanlaste ekskursioone viia. Lastega mängima ja pildistama jne. Nad oleks sellest suures vaimustuses 😛
Muide – metroos rääkisime Lynxiga omavahel, et enam ei olegi nii lihtne tabada tõelisi rootsi tibisid – pikki, saledaid, blonde. Segunemine toimub siin maal ülikiiresti ja pole harv juhus kui seesama pikk blond rootsi preili jalutab teile vastu kõht ümar ja tumemust mees kõrval. Seega ehk on jaapanlastel õigus ja ei lähegi enam kaua aega kui rootslased ise pisikese blondi lapse peale pööraseks lähevad..

Lynx soovis kohvi ja nii sättisime endid kajakatiigi äärde istuma. Mul oli kotis kapis veidi täpiliseks muutunud saia ja tiigis paras ports kajakaid ja pardipere. Viskasin paar saiatükki ja naerukajakad läksid lolliks! Kisa-kära, anna mulle, eiiii mulleee, siia-siiiia, kräää-kräääää, minu omaa jne. Pardipere jälgis asja enne kaugelt, siis rajas endale tee minu ja saiani. Tibud läksid pingi alla, sina viskasin saiatükke. Pardiema kantseldas kajakaid, krabas ühel kuklasulgedest kinni ja raputas korralikult 🙂 Aegajalt viskasin ka talle nokaesist. Ta krabas mul tükid näpuvahelt ära nii, et sain ka paar korda nokka tunda, nii et mõnus sel peksa saanud kajakal küll polnud..

Suvine Skansen on ilus ja täis pildistamisvõimalusi. Kuidas sel aastal taimed paigutatud on, mida kasvatatakse kiriku kõrval oleval platsil, kas mõnes aedikus on uusi tegelasi. Isegi seda, milline on selle aasta Skanseni tantsutrupi koosseis.

Esimese tiiruga, mis me ilveste juurde tegime, nägime üht neist kalju peal magamas ja teine patseeris ringi.

Teise ringiga, siis kui tantsijad olid juba ära tantsinud ja kell ligines kaheksale õhtul, läksime uuesti vaatama. Alguses ei paistnud kedagi. Siis osutas üks aia ääres seisev fotograaf üles, puu võrasse ja ennäe – seal see Lynx Lynx passiski! Puu otsas. Vaatas ülevalt alla inimeste peale. Vägev vaade! Mu mees oli suures vaimustuses ja hiljem mõtlesime, kui palju kordi on nii juhtunud, et meie otsime neid maapinnalt ja heina seest, aga nemad vaatavad meid hoopis ülevalt, puu otsast..

Kased, moonid ja karikakrad loovad kindlasti koduse ja romantilise meeleolu, eksole! Mulle meeldiks väga ühele suurele maatükile istutada kena kasesalu ja külvata nende alla karikakraid, rukkililli ja moone! Oh, unelm..

Ja siis jalutaks seal kaskede vahel mõned lambad.
See, kes siin pildil on, koos oma kaugemal võsas ragistanud kaaslasega, olid professionaalsed aedikust plehkupanijad. Alguses me imestasime, et kuidas küll lambad niisama vabalt ringi jooksevad? Ja siis me nägime, kuidas nad jooksevad kiirelt tagasi sinna, kus nende kaaslased määgivad. Vups, olid nad aia alt õiges paigas tagasi ja kukkusid kohe teistele jutustama, millist mahlast heina ja puuoksi nad maitsta said! Otsustades ühe lamba hääle järgi, käis ta hüppes vähemalt korra päevas.. Nii räme ja kähe oli juba see “määäää”, mis sealt välja tuli!

Millised käepidemed sel uksel olid! Ma nagu polekski neid enne näinud.. Vaimustav! Huvitav, kas mina või Lynx saaks ka selliste voolimisega hakkama kui me eriti hoolikalt püüaks? Vaevalt.. Aga ägedad oleks küll, meie oma rootsipunase kuuri ukse ees!

Sellesama ukse ees hööritas ennast maailma edevaim lind. Päeval räuskas ja kräunus ta täiest kõrist, nüüd pani oma viimased võlud mängu, et daamide tähelepanu võita. Kahjuks olid daamid rohkem huvitatud minu koti sisust kui sabakõristavast härrasest. Niisiis näitas ta enda oskusi vähemalt mullegi 🙂 Ju siis paistis, et mina vähemalt märkan, mida kõike ta oskab! Minu abikaasa vaatas seda šoud eemalt ja tegi pilti.

Mina nägin sellist pilti:

Need, kes sabu lehvitada ei viitsinud, olid sättinud endid erinevatesse kohtadesse pikutama. Näiteks keset lauda, dekoratsiooniks või nii. Nii et kes Skanseni kohvikus oma friikartulid ja vorsti lauale toetavad, võivad mõelda, et õhtuti kella 22 paiku lamaskleb sealsamas kohas tema kõrgeausus, vau isiklikult.


Neljapäev

Waxholmi sõiduks on meil seekord lausa kaks põhjust. Esiteks – oleme juba alates eelmisest külaskäigust unistanud sealse nunnu kohviku Hembygdsgårds Café krevetisaiadest ja teiseks – Lynxi sõbrale oli vaja osta peadkeerav öökull. Lindude peletamiseks.
Kohale viib meid uhke aurulaev Norrskär. Poolteist tundi ja teeme juba öökulliuuringut. Ja siis otseteed kohvikusse!
Krevetid olid seekord leival, aga maitsesid sama head!

Seegikord vaatasime kohvikumajas veidi ringi. Nad olid laudlina vahetanud ja uued roosidega padjad olid toolidel. Kõik puha kaunis käsitöö! Imeline! Romantiline 🙂

Kassa juures oli hoiatus: olge oma kookidega ettevaatlikud, sest meil käivad külas kutsumata ja väga nobedad linnud! Silt oli naljakas ja eks seda on ennegi nähtud, et kui inimesed laua tagant on lahkunud, saabuvad hakid ja varblased ja võtavad ka veidi kõhutäidet. Seekord nägime aga väga erilist vaatepilti!
Nägin kuidas üks mees seisis uhke koogilaua ääres ja valis endale taldrikule parimaid palasid. Võttis ühe, teise, kolmanda.. Pani teise tagasi ja võttis järgmise koogi. Valikuga valmis ta ilmselt maksis ja läks siis välja nautima. Seda osa me ei näinud. Aga kui me lahkuma hakkasime, olime ühe tõelise röövi tunnistajaks. Mees istus laua taga, vaatas ringi. Õhtust pikeeris tema taldriku poole hiigelkajakas, lõi oma vägeva noka koogi sisse ja hakkas sellega lahkuma. Kook kukkus maha, aga mees oli nii ehmunud, et ei jõudnud kuidagi reageerida. Niisiis pikeeris kajaka uuesti ja seekord sai koogitüki ka kätte. Nii ta minema lendaski – meie kõik talle võlutult-hämmeldunult järele vaatamas ja tema, nokk mõnusa kreemiga koos, oma võitu nautides eemale liuglemas.
Nüüd saime aru, mida see hoiatus tegelikult tähendas – hoia oma koogist kinni kui ei taha, et see minema lendab! 🙂

Selle saare võluvad kohad jäävadki sadamapoolsesse külge. Pisikesed mereteemalisi asju müüvad poed ja kunstnike ateljeed. Need tekitavad mõtteid, et võiks enda elamise ka valgepõhjaliseks ja sini-punasega toonitult kujundada. Majakas nurka, köieraamiga peegel seinale, kajakakisaga plaat nurka mängima.. Siia see kuidagi kohe passib. Aga kui su akna taga on vesi, ukse kõrval loksub kaljutükile kinnitatud paat ja rinnas on tõelise randlase süda, siis peabki kõik just nii olema.

Kui jutt nii vesiseks juba läks, siis üks väheseid anekdoote, mis mulle meelde on jäänud, kõlab niimoodi:

On sügis, pime ja kõle. Merel möllab keskmine torm ning keset seda tormi hulbib väike paadike.
Paadikeses aerutab elu eest postiljon. Ta peab viima kirja majakavahile, kes elab keset merd asuval saarel.
Viimaks jõuab paat saare randa. Postiljon, üleni märg ja vihane, läheb majaka juurde ja hakkab jalgadega ust taguma:
“Hei, tule välja, ma tõin sulle kirja!”
Tükk aega ei tule keegi. Lõpuks uks avaneb ja majakavaht vaatab välja.
Postiljon kukub karjuma: “Elavad siin ikka igasugu lollpead! Mina pean merel aerutama, oma elu ohtu seadma ja kõige lõpuks veel ukse taga ootama!”
“On nüüd kõik või?” pärib lõpuks majakavaht.
“No enam-vähem!” vastab postiljon.
“Sa üldiselt võta vaiksemalt, muidu ma tellin endale päevalehe!”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s