Londoni otsad kokku – selleks korraks :)

Peale kojujõudmist on tekkinud üks suur tööpaus, nii et õhtul pole enam tahtmistki kirjutama hakata! Aga kokku tuleb selle Londonireisi otsad tõmmata.

Eelviimasel päeval oli vihm nagu ikka. Telekast näitas, et Londonis on isegi hea ilm, sest Walesis oli selline vihm ja tuul, et isegi lammaste maapinnale püsimajäämine oli problemaatiline..
Meie sõitsime kangelaslikult linna ja lootsime Westminstrise sisse saada. Ei saanud muidugi, seal on ekskursioonid vaid laupäeviti.

Jalutasime Thamesi kaldale ja kasutasime ära oma tasuta laevasõidu piletid. Alguses pidime sõitma Towerini, aga maabusime hiljem hoopis Greenwichis. Kuna vihma kallas, siis arvas ema, et pole mõtet välja minna ja nii loksusimegi kesklinna tagasi.
Kena kolm tundi laevasõitu 🙂 Tagasisõit möödus päris korralikus lärmis, sest laevale saabus klassitäis noori prantslasi. Ongi selline lärmakas rahvus? Igal juhul tõmbasid viisakad inglased ennast akende alla ja keskendusid Thamesi vaatamisele, seni kuni noored prantslased oma häälel kõlada lasid.

Suur vihm.. Tõsiselt hall taevas, mis ei andnud lootust mingile õuetegevusele.
Seega – kus vihm kõige suurem, seal Oxford Street (e. kauplused) kõige lähem! Kõndisime ühes ja teises kohas kuni jõudsime Marks & Spencerisse ja jäime sinna tükiks ajaks.
Mulle meeldib tõesti Londoni poodides käia! Seal ei teki tunnet, et kui oled suuruses üle 44, siis pead ise õmblejaks õppima. Seal lihtsalt lähed ja valid, millist riiet soovid. Vaatasin – kuni suuruseni 50/52 välja! Vat nii!

Esimest korda nägin, kuidas mu ema sattus täielikku hasarti 🙂 Minu ema šoppas mõnuga! See oli tõeliselt ebaharilik situatsioon. Võttis-proovis-sobis-pani korvi. Nüüd sain aru, miks neil nii suured korvid on 😛 Lõpuks vaatas oma korvisisu ja läks ähmi täis – vaja sorteerima hakata, mida jätta ja mida mitte! Aga midagi nagu ei taha loovutada..
Ja miks mitte korra elus oma teenitud raha eest korralikult šopata? Iseendale, mitte töö pärast. Osta seda, mis meeldib ja sobib. Eestis pole mõtet unistadagi, et lähed poodi ja ostad midagi sellist, mis meeldib. Meie kaubandusvõrk on 0. Küll on hea, et meil on oma pood ja tänu selle poe kaubale riietame ka endid kenasti ära.
Igal juhul sain ma mõnuga ümiseda “suur saak-suur saak” 🙂

Ostsime külakostiks viimiseks ka lahedaid teekarpe ja koju laupäevaseks õhtusöögiks pangetäie kanakoibi 😛 Ühest kiirsöögikohast.

Järgmisel hommikul vuntsisime oma toa üle ja alustasime rännakut Gatwicki poole.
Ma saan aru, et liftid ja eskalaatorid on Londonis haruldane kaup, aga sellises jaamas nagu Victoria, kus on suur metroojaam, Londoni raudteejaam ja bussijaam, võiks ikka mõni liftike asuda. Päris kirves oli oma kohvrit treppidest üles tassida! Mitte ainult mul, vaid paljudel-paljudel kohvrite ja kottidega inimestel! Lõpuks, Gatwick Ekspressi peal, saime hinge tõmmata.
Jõudsime rongiga lennujaama, saasime oma kohvrid teele (minu oma kaalus 22,6kg, nii et lubatud 23-ni oli veel 400gr ruumi!) ja läksime läbi piiksväravate. Nagu ikka – minul jälle püksirihm püsktelt maha.. Tea, miks seda käsiskänniga üle käia ei saa? Ok, pean omale mõne muu rihma muretsema.
Ühte kena neiukest lasti edasi-tagasi käia ja käia, sest ta muudkui piiksus ja ei suudetud tuvastada, mis tema küljes häält teeb?! Jalanõud võeti ära, rihmad, kõrvarõngad, käeketid, nööpidega jakike, klambrid juustest. Ikka piiksus! Lõpuks pandi ta mingi masina ette seisma ja skanneeriti läbi. Võibolla oli mõne metallnööbi alla neelanud? 🙂

Siis saabus ooteaeg, mida sai kenasti kasutada veel mõne külakosti ostmiseks.
Kunagi, minu esimese lennureisi ajal kui ootasime Egiptusest tagasilendu, istusime ka seal lennujaamas ja mina mõtlesin, et milleks küll nii palju poode! Kes seal käib ja mida ostab? Tol ajal olin veel õpilane ja ema rahakoti peal, nii et polnud taskus õieti midagi. Praegusel ajal kuluvad need lennujaama sees olevad kauba ja söögikeskused aja kulutamiseks marjaks ära. Ei aja ju sülega kaupa kokku, aga aeg kulub kenasti kui pakutavaga tutvuda. Näiteks parfüümileti juures 😉

LEnd möödus kuidagi kiirelt ja rahulikult.
Eestisse saabusime külma vihma käest sooja päikesesse ja kodus võttis meid vastu minu kallis abikaasa, kes oli vahepeal suuri aiatöid teinud – paigaldanud peenraääri, kastnud tomateid ja maasikaid, niitnud muru.
Nii hea oli koju jõuda! 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s