Hiiumaa

Nüüd on juba pea kuu aega sest möödas kui me Lynxiga Hiiumaal käisime. Kuu aega! Aga parem hilja kirja panna kui üldse mitte.

Pärnust Hiiumaale saab niimoodi: Pärnu-Tallinn-Haapsalu-praam-Hiiumaa..
Haapsalus tegime väikese peatuse ja vaatasime uhkeid vanu ronge!

Mina olin elus esimest korda Hiiumaal 🙂
Mis on Hiiumaa juures kõige parem – sinna saamiseks peab sõitma praamiga ja igasugu laevukesed on meile mõlemile väga südamelähedased. Praam nägi nii uhke välja, et oli tunne nagu oleks Tallinki Superstaaril, et sõita Helsingisse! Väga kift. Ajaviitmiseks sõime ja mina kudusin Aasta Ema teki äärepitsi.. Telekast näidati iga praamireisija jaoks vajalikku infot:

Juba kohale jõudes panin tähele, et tee ääres seisavad inimesed kastidega ja ootavad midagi. Kui esimesse parklasse jõudsime selgus ootamise põhjus – kena kollane auto tõi mandrilt kanu! Uhkeid pruune sulelisi. Neid topiti küll banaanikastidesse, küll traatkorvi. 4 EURi tükk tekitas mõtte, et oleks ju kena kui omalgi hoovipeal kanad sibliks.. Ok, oleks ju tore kui hoovipeal lambad ka rohtu näksiks! Siit edasi mõeldes meeldivad mulle väga ka pikakarvalised mägiveised.. 🙂

Hiiumaa võttis meid vastu vaimustava lillemerega! Ülased, sinililled ja varsakabjad. Väljade viisi! Lisaks killuke nurmenukke ja palju rohkem lehes puud kui tol hetkel Pärnus olid.
Selliseid lillelisi metsaaluseid nähes on mul alati tahtmine iga lill üles pildistada ja tundub, et ma pole ainus, sest nii kui meie buss esimese peatuse tegi, nii oli rahvas kohe lillede juures ja läks klõbistamiseks.

Käisime Vaemla Villavabrikus. Väga uhked suured masinad, mis rullisid keradesse heiet ja lõnga. Lisaks mõnus tasane peremees ja armas pood. Muide – poes oli lambakujude kogu, nii et kel sinna asja, need võiks ju külakostiks mõne lamba viia!
Ostsin emale kingituseks väga šikid villasokid. Kampsunitel olid peale tikitud ka pisikesed lambakesed – villavabriku märk!

Järgmine siht oli Kassari säär.
Nii palju kadakaid! Lihtsalt imeline 🙂 Silme ette tekkis kohe pilt “Siin me oleme” filmist, kus peremees ütleb: “Köikse suuremad kadakad oo meitel..”
See on üks vahva rada seal kadakate vahel. Algul jalutad nii, et mõlemal pool on põõsad, siis tekib ühele poole vesi, lähed veel edasi ja kõnnid kahe vee vahel.

Kalevipoeg. Palgiga.

Taevas olid väga lahedad pilved!

Järgmine koht, kuhu läksime, oli Käina lahe õpperada.
Kena jalutuskäik, aga jäi natuke selgusetuks, mis mõttes need õpperajad on? St. kas seal käib tavaliselt grupp koos loodusõpetajaga? Igal juhul oli see ilus matk ja mis peamine – kogus kenasti samme 😉

Keset roostikku oli kena sammaldunud pink. St. kõik oli olemas – tänav, pink ja puu. Ja paarike pingil ka 😉

Orjaku õpperada (au meestele, kes nägid vaeva, et ehitada nii kaunilt looklev rada!):

Nüüd jõuame ühte imekaunisse kohta: Tihu maasikukaitsealale ja Vanajõe orgu.
Kui me oma õpperajalt bussi kobisime, siis oli üsnagi palav. Kui ma oru juurde jõudes bussiukse lahti tõmbasin, lõi vastu lausa jäine õhk! Tõeline oruõhk. Külm ja karge.

Saabusime kämpingusse. Saime enda käsutusse terve maja ja ka sauna. Ilus koht! Nimi ei ole praegu meeles..
Keegi ei soovinud veel õhtule jääda, niisiis läksime uuesti sõitu. Päikeseloojangus Hiiumaa on ka väga kaunis!
Sõitsime Ristna tuletorni juurde ja sealt edasi vee äärde.
Milline roheline vesi ja uhked lained! Ja vägev tuul.. See koht pidi olema surfarite paradiis ja ma täiesti usun seda.
Mulle jättis ta igal juhul võrratu mulje ja hea meelega oleksin seal veetnud tunde 🙂

Leidsin meile sealt rannast mitme auguga ilusa valge kivi 🙂

Õhtul kokkasime ühiselt ühepajatoitu, käisime pimeduse saabudes vaatamas eriti suurt täiskuud ja vaatasime õhtul Midsomeri Mõrvu. Magasime nagu notid, värske õhk ja pikk matkamine olid teinud oma töö.

Pühapäeva alustasime pudruportsu, suure kopsutäie klaari õhu ja Puski kalmistu ja kirikuga.
Väga ilus vana kirik. Kahju ainult, et Hiiumaal kogudused välja surevad. Ei ole kas inimesi või ei ole õpetajat. Vanad kaovad ja noored pole huvitatud. Ja kui ei ole kogudust jääb ka kirik lagunema.

Väike sõit ja ronimine ja olimegi Kõpu tuletorni otsas!
Siiani olen seda vägevat majakat postkaartidelt imetlenud ja mõelnud, et on ikka jurakas küll! Nüüd, seal kõrval olles, ei tundunudki ta nii hirmus suur. Vaade tipust oli aga kaunis.
Treppidest üles või alla ronides saab igaüks kindlasti selja valgeks 🙂

Järgmine paik oli Rebasemägi.
Seal eksisime me peaaegu ära (sattusime hoogu ja läksime liiga kaugele metsa) ja üks meist sai puugi endale käele jalutama.

Edasi sõitsime Luidja lepikusse, jalutasime ranna poole. Kõik mõtlesid ainult tollest äsjaleitud puugist ja rääkisid hirmu ja õudusjutte..
Kuni jõudsime randa. Mis kaunid liivaluited!

Lilled, lilled ja kalamehed jõgedel. Jaa – Hiiumaal ongi sellised jõed. St. kui on sirgete kallastega pikk veenire, siis on kraav ja inimtekkeline, aga kui on looklevate kallastega pikk veenire, siis on jõgi. Igal juhul on need veekogud kalu täis ja see ongi ju tähtis!

Uhke Reigi kirik ja kalmistu.
Parasjagu kaevati hauda – spetsialse pisikese kopaga! Aga maa järgi, mis august välja tuli, polekski seal labidaga kühveldada saanud.

Lõimastu kaitserajatised.
Hiiumaa oli kunagi ikka ülitähtis sõjatsoon ja vänge piiriala. Kogu metsaalune ja rannajoon oli igasugu rauakola ja torne ja maaaluseid ehitusi täis. Päris jube tegelikult.. Aga küllap on need mingi kaitse all, miks nad muidu veel püsti on ja ilusates metsaalustes varitsevad.
Sõime seal CCCP-i sildi all hääd hernesuppi!

Aeg vallutada järgmine tuletorn!
Seekord jätsin ma kõrgused teistele ja kasutasin võimalust mere ääres ja kividel jalutada. Vaadata kajakaid ja teokarpe ja mererohtu. Ma ei olegi sel kevadel veel oma kodumere lähedale jõudnud!!!

Mälestuskell Estonial hukkunuile

Tahkuna tuletorn

Ja lõpuks jõudis kohale ka vihm, mis jäi meie õnneks tervelt poolteist päeva hiljaks! 🙂

Hiiumaal on ka oma Ristimägi. Ilus ja eriline sellepoolest, et sinna oodatakse just kohalikust, seal kättejuhtuvast materjalist tehtud riste.

Ja lõpuks nägime ära ka Eestimaa Laulupealinna – Kärdla.
(Mulle tundub üha enam, et kõik, mida Ott Lepland puudutab, muutub kullaks 😉 Hakka või fänniks! )

Müdistasime bussiga metsa sisse ja jõudsime Helmerseni kivikülvi juurde. Olid küll ägedad suured kivid, aga natuke edasi olid suured sinilillepuhmad! Niimoodi pildistasingi mina lilli ja teised kõik kive. Ära minnes jõudsin siiski käigu iva ka kiirelt üle vaadata 😉

Viimane paik, mida nägime, oli Kallaste pank.
Ja roosad sinililled seal juures!

Praamisõidu ajal sõime ja mina kudusin – valmis sain oma pitsi!
Et koju jõuda, viis Raimond meid Märjamaale. Vihma kallas, bussini oli üle tunni aja. Läksime toidupoodi sisse, aga seal oli imelik (ja müüjatele kahtlane) seista. Jalutasime siis kultuurimaja juurde, seisime räästa alla ja kohe tuli üks kena inimene majast küsima, mis me seal teeme. Rääkisime oma bussiootuse loo ära ja tema kutsus meid sisse ootama! Et viimane kinoseanss käib, me võime fuajees istuda. Varsti tuli üks vanem mees seinal olevaid kinokuulutusi vahetama, Lynx hakkas temaga vestlema ja lõpuks oli vanal nii palju juttu, et me saime ainult mhmhh ja ahahh vahele teha kui tema muudkui seletas. Nihkusime külg ees ukse poole, sest bussiaeg jõudis juba kätte 🙂 Huvitav vana oli! Eluaegne kinomees, teadis vist Eestimaa kinodest absoluutselt kõike!

Väga lahe Hiiumareis oli!
Tänud Raimondile ja tema Loodusretkedele!

Advertisements

3 thoughts on “Hiiumaa

  1. Nii huvitav reis! Peaks isegi sel suvel Hiiumaale mineku plaani võtma 🙂 Sinu blogist leiab nüüd häid juhiseid ja paiku, mida külastada! Aitäh

  2. Nii tore oli Teil ! Olen paar korda seal käinud, ja hea oli tuttavaid paiku näha. See lagunenud kirik ! ma mäletan seda, see on olnud mul ikka ja jälle silme ees, aga ei meenunud kus see oli, NÜÜD siis tean. Ja need vene-aegsed käigud, Oi, kuidas ma kartsin, mina sinna sisse ei läinud, teised , enamasti mehed, küll. Tahkuna tuletoni sai ka siis sisse ja üles ka, samuti Kõpu omasse.
    Ühel korral, olime Hiiumaal 3 pikka päeva, teisel korral ei saanud praamile pühapäeva õhtuks piletit, seega pidime ühe päevaga seal ringi peale tegema.

  3. Ooh kõik on nii tuttav, mees mul ju hiidlane ja Hiiumaal saab aastas 2-3 korda käija, aga ikkagi lahe lugeda!Mehe vana-vanaisa oli kõpu tuletornis kunagi vaht ja seal saab iga aasta käidud kuigi iga korraga jalg väriseb järjest enam (kardan kõrgust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s