Kuidas me pühade ajal Stockis käisime

Täna on jälle selline peaaegu sooja aga karge õhuga, päikseline, kergelt tuuline päev kui õue astudes tunned, kuidas muld lõhnab ja visalt taanduv jahedus hõlma alla poeb.
Mesilasi olen juba näinud, sääske tundud 😛 Liblikat veel pole.. Ootan kirjut!

Aga natuke rohkem kui nädal tagasi sel ajal olime me Stockis!
Meie traditsioon, pühade ajal hooaega alustada. Reisihooaega 🙂

Lennujaamas saatsime kohvri teele ja mõtlesime, et marsime läbi piirivalve ka ära, siis saab maha istuda ja mõne võiku võtta. No Lynx marssiski väravatest läbi ja tema fotokott ei pakkunud ka sel korral kellelegi huvi. Aga mina jäin kinni. St. minu seljakotis oli kuri köharohuballoon ja tervelt kaks mõrtsukheegelnõela! Piirivalvajaiks olid muhe papi ja lõbus noormees, nii et meil oli päris vahva mu koti voodri vahele kinni jäänud peenikest nõelakest otsida. Kuna see oli üks kahtlane seljakott, siis kramis papi sealt seest kõik välja. Õnnitlesin ennast, et olin just enne reisi koti kenasti puhtaks teinud, nii et mingit kultuurkihti nad sealt ei leidnud ja mina ei pidanud piinlikkust tundes maa alla vajuma.

Lynxi lemmiklennumasin, propa Saab, viis meid neljapäeva hommikul kohale.
Lennukisse tuli ka üks rootslastest paar, kus proua oli ikka väga tähtis.. Kohe kui istmeni jõudis, hakkas telefoniga mulisema ja stjuuardess pidi käima 2x talle õlale koputamas, et lennuk sooviks startida. Mutt aina patras. Turvameetmete tutvustamisel lobises ta kõva häälega oma mehega ja maandumisel ei suvatsenud ise oma lauda üles panna. Vaene mees, kes sellisega elama peab..
Saabi puhul on armas see, et lennu ajal pakutakse alati jooki ja muffinit. See 1.20 kulub muidu ju ka kiirelt, aga tänu näksimisele läheb ta veel nobedamalt.

Kohalejõudes tegi Lynx propast pilti ka. Sealsamas, keset lennuvälja.

Bussiga jaamahooneni ja kondimootoriga kohvrilindi juurde.
Tallinn-Stockholm lend võttis aega 1 tund ja 10 minutit. Kohvrilindi juures veetsime me pea pool tundi. Ei tea, kas töölised sattusid jutuhoogu või tegeles toll meie kohvirte läbivalgustamisega, igal juhul saime me põhjalikult tutvuda Rootsi kuulsustega, kes meid seinalt tervitasid. Minu lemmik kaasa arvatud – Peter Jöback!

Lõpuks saime kohvri kätte, siis üritasime kaardiga masinast Arlanda Expressi pileteid osta. Masin mu kaarti ei armastanud, seega ostsime piletid kõrvalolevast infolauast ja maksime 30 SEKi rohkem. Oleks rongist ostnud, oleks maksnud 50 SEKi rohkem.
Lennujaamas on suur valik igasugu pileteid pakkuvaid tulpasid. Soovid rongipiletit, bussipiletit, teist bussipiletit, autot rentida jne. Võta ja vali, millise masina juurde minna!

205km/h kihutasime Arlanda Expressiga linnapoole.

Ja seal ta oligi! Raudteejaam.. Nii oleks tahtnud valida seinal olevast pikast nimekirjast mõne rongi ja kuskile sõita!
Terve neljapäeva jalutasime me mööda linna. Tõmbasime ninasse tunnelbana hõngu, käisime mööda vanalinna kitsaid tänavaid, vaatasime paate veepeal. Vaimustav! Mind tabab seal linnas alati selline mõnus vabanemise tunne. Oleks nagu õiges kohas. Puzzletükk, mis paika sai.

Linn oli munadepühade teemaline. St. nartsissid ja suled hõljusid igal pool ja akendel ilutsesid rõõmsad kevadised toonid.

Kes ei tahaks endale selliseid kotte? 🙂

Pühadekaardid, mis me Stockist teele panime. Ja millised lahedad margid! Rootsi käsitööga ja kirjude kanadega 🙂

Minu lemmiksöögikoht, Carpe Diem vanalinnas, oli remondis. Niisiis sõime korvi, vaatasime lossi juures pisikest vahtkonnavahetust, nägime luuaga lihavõttenõida ja üht kiitsakat viikingit, kes tegi jämedat häält ja lasi turistidel ennast pildistada. Raha eest muidugi. See poiss peaks küll kõva šašlõkikuuri ja jõusaaliaasta läbi tegema, enne kui viikingi mõõdu välja annab! Praegu oli ta ikka ilmselgelt liiga õhuke.

REEDE
Hommik tervitas meid sellise pildiga:

Maailm polnud muidugi mustvalgeks muutunud, aga kuna see lörts kohe õue ka ei kutsunud, siis nokkisin ema pisikest fotokat, mille olin seekord kaasa võtnud ja leidsin sealt effektide nupu. Must-valgest sai mu lemmik 🙂 On ikka imekspandav, kuidas värviline pilt on lihtsalt mingi pilt, aga must-valgest saab kohe “suur kunts” 😛

Olime juba eile otsustanud, et kui ilm ongi selline räbal nagu lubati, siis sõidame Bergianska aiandisse ja vaatame kasvuhoones olevat pelargoninäitust. Seega – vatid selga ja tunnelbanasse! Peatus Universitetet, välja, vasakule, veekord vasakule, silla alt läbi, peenramaast ja datšadest mööda, teisest sillast üle ja paremale.
Mingi kollane põõsas õitses!

Ilm oli endiselt väga maaliline.

Jõudsime näitusele.
Me kõik teame, milline on pelargon, eksole? Punased õied, või roosad või valged, ilusad ümmargused lehekesed. Aga sel näitusel oli kaselehtedga pelargone ja tillilehtedega ja karukellalehtedega. Mõni leht nägi välja nagu vetikas ja mõni õis oli kõike muud kui pelargoni oma! Minu jaoks oli see tõesti väga hariv ja üllatav käik. Ja paistab, et Lynx nautis väljapanekut ja hea meelega.

Pelargonium-hybrid “Renate Parsley”

Pelargonium ovale ssp. hyalinum

Pelargonium radens

Pelargonium grandiflorum

Pelargonium lanceolatum

Pelargonium bowkeri

Pelargonium x. glauciifolium

Näitusesaali kõrval olevast istikusaalist ostsime endile kolm taimekest, milledest tulevad sellised kaunid lilled:

Pelargonium x. domesticum “Lord Byte”

Pelargonium x. tricuspidatum

Nägime seinal silti, nagu maksaks iga istik 50 SEKi ja kui ostad 3 korraga, siis 40 SEKi. Mõtlesime, et võtame siis juba kolm, pole ju vahet, kas pakkida korralikult kaht või kolme taime.
Lynx nägi üht õit ja oli momentaalselt kindel, et just selle me võtame!

Paistab, et tegu oli ühe populaarseima taimega, sest alusel oli järel veel vaid kaks potikest. Õiega jätsime paigale ja võtsime teise. Müüja tuli ja pakkus meile, et ehk võtame hoopis kolmanda, mis tõesti nägi palju pontsakam välja.
Tore! Kolm lillekest koos. Maksma!

Kassas teatas kena neiu meile arve, mis algas sõnadega fyrahundra… Ok, numbreid oleme me õppinud, seega saime aru küll, mida küsiti. Mõte – kas üritatakse turistidele nalja teha? Pilk pelargonide siltidele – 50 SEKi, 40 SEKi ja ……… Lynxi valitud iludus 399 SEKi!!!

Ehmatas ära.. Lill oli armas, järjekord oli taga, tunne oli LOLL..
Lynx sai endale isikliku lille, mida ta lubas pühalikult ihu ja hingega kasvatada 🙂

Hotellis uurisin, mis selles taimes siis nii müstilist on. Tuli välja, et tegu on Zonartic pelargoniga “Lara Marjorie”, millel on kollane õiesüda ja topeltõis. See kokku annabki vinge hinna. Aastakümneid on püütud aretada kollaseõielist pelargoni ja see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kui ka värvi tulema hakkas, siis polnud õis midagi väärt, kui oli õiekuju, siis polnud kollast värvi. Ja siis, ühel kaunil päeval, õnnestus nii õis kui värv!
Sildil oli ka märge, et tema kasvatamine on väljakutse. Mille tõestuseks oli ilmselt see, et kui tema kaks kaaslast kenasti normaalsel kujul vett tarbisid ja reisist mõnusalt kosusid, näitas kollane oma esimest kapriisi ja kolletas ka neli oma suuremat lehekest ära. Meie saime šoki, tormasime poodi pelargonimulla järgi ja istutasime ta suuremasse potti. Tõime poti oma magamistuppa, asetasime valgesse, aga mitte päris päikesepaistesse ja peame tal nüüd iga jumala päev silma peal.
Tundub, et elasime selle esimese kapriisi kenasti üle, sest lill kasvatab pisemaid lehti ja ka kaht õiepunga! 😀
Lynx pildistas oma “kuldset” lille peale ümberistutamist 🙂

Tänu temale said ka kõik orhideed veest läbi solgutatud ja mõni teinegi pelargon uue poti ja mulla 🙂

Aga tagasi Stocki!

Mõtlesime, et sööme seal kasvuhoones natuke. Võikut, kooki, kohvi, mahla. Me lepime tavaliselt alati kokku, mida me soovime ja siis mina tellin ja Lynx tassib tellitu lauda. Seekord tegime ka nii. Leti taga seisis noormees, kes sai küll hästi aru, mida ma küsisin, aga pöördus siis hoopis Lynxi poole ja hakkas uurima, millist õunakooki ta ikka täpsemalt tahab (letis oli ÜHTE sorti õunakooki!). Et mingu ja näidaku ikka täpselt ja millist kohvi jne. Mul tekkis kaks mõtet – kas oli poiss gay ja soovis parema meelega teenindada mehi kui naisi või oli ta hiljuti läinud lahku mõnest võimukast tüdruksõbrast, kes tal endal midagi otsustada ei lubanud ja nii püüdis ta nüüd teenindada mehi ainult nende endi öeldud soove arvestades 😛 Igal juhul oli situatsioon imelik..
Aga kook ja võiku olid head, lisaks ka kasvuhoones söömise kogemus 🙂

Ilm oli endiselt vilu ja lörtsine. Läksime Plantageni istikuärisse, mis kohe Bergianska kõrval. Seal on alati mõnus jalutamas käia ja vaadata kauneid potte ja lilli ja mööblit jne.

Minu lemmikud, värvilised hortensiad, õitsesid uhkelt ja tekitasid tunde, et kui saaks mõne neist kaasa võtta.. Me ju nägime Sloveenias selliseid suuri põõsaid, meie kõrgusi, õitekuhilates! Vapustavalt kaunis lill.

Osa lilli oli ka õues:

Tagasi tunnelbana poole jalutades jäi Lynx ronge vaatama. Pakkus välja, et võiksime mõne peale istuda ja lihtsalt kuskile sõita. Ega sellise ilmaga mööda Stocki jalutada ka teab mis mõnu pole. Jah, minugipoolest! Seda enam, et linnalähirongides kehtivad samad sõidukaardid, mis linnatranspordis. Meil oli 72 tundi kaardie peale laetud, nii et sõida kuhu soovid 🙂

Valituks osutus Österskäri rong. “Skär” kõlab ju hästi ja see oli ka esimene rong, mis tuli 😛
Rong sõitis, täis vagunist jäi alles tühi vagun ja saabus meie jaam.

On tore, et telefonidel on peal GPS, sest väljaspool hooaega on kõikvõimalikud turistipunktikesed kinni ja kaarte pole kuskilt võtta. Seega saime telefonilt teada, kuhu suunas on vaja minna, et jõuda veeni. Kahelepoole jäid villad aedadega, kus pühade puhul kasvasid sulgi kandvad põõsad.

Jõudsime veeni, külm oli. Vaatel polnud vigagi (suvel on siin kindlasti vägagi ilus!), aga tuul ja teatud sorti häda, mis ikka inimesipidi käib, segasid mõnusat olemist. GPS näitas, et lähikonnas peaks olema nii mõnigi toidukoht, kus kindlasti ka WC olemas. Nojah, olid küll, aga need kõik ootasid alles oma avamisaega. Jaamahoone oli kinni – turiste ju veel pole. Otsustasime tagasi sõita. Mõned peatused ja seal oli Åkersberga, pisut suurem koht, kaubakeskustega ja puha. Päeva õnnelikum hetk oli ilmselt see kui me lõpuks WC üles leidsime 😛
Siis oli kõik jälle hästi, ärevus kadunud, roosa näovärv taastunud 😛 Plaan head Rootsi pitsat süüa täitus ka sealsamas:

Miks küll Eestis (vähemalt Pärnus) ei osata teha sellist pitsat, kus põhi oleks õhuke ja pehme, mitte nagu tallanahk, mida on lihtsam näpu vahel rebida kui noaga läbi lõigata? Kahjuks ei pakuta meil siin ka pitsat nimega Hawaii, ehk sink+juust+ananass. Parim!

Tagasisõidul tegin jälle oma avastatud kunstfotosid 🙂

Lumesadu oli praktiliselt järgi jäänud. Väsinud meie käisime toidupoes, ostsime Lynxile grillkana ja mulle salatit ning jogurtit ja kobisime hotelli.
Õhtul vaatasime alguses filmi, kuidas kongresmen hakkab Noa laeva ehitama ja siis kuidas lõbusõidulaev Poseidon põhja läheb. Reklaamis ka 3D Titanicut ja kuna see film on nagunii kõigil peas, siis vaatamisel keeleprobleemi ei tekiks. Mõtlesime, et kui viitsime, lähme järgmisel õhtul seda kinno vaatama.
Etterutates olgu öeldud, et ega ei viitsinud küll 😛

LAUPÄEV
Päike 🙂 Ja soe! Või noh, võrreldes talvega ikka soe.
Suur Skansenipäev.
Esimene peatus pagari juures. Otse loomulikult! See on meie Skansenitraditsioon.

Alati kui Skansenis on mingi üritus ja laat, on seal söögimenüüs ka tuutusse pandud kartulipuder põdraliha, hapukoore, murakamoosi ja peterselliga. See on ülihea asi! Peale saab juua pohlamahla.

Sedakorda oli Skansenis uudis – avatud oli uus lasteosa, kus elavad väiksed loomad, keda saab silitada ja sülle võtta, kus saab turnida ja igasugu põnevaid mänge mängida. Soovitan külastada kui lastega Stockis olete!

Ja muidugi ilvesed! Suvistest pisikestest kutsikatest on kasvanud uhked kohevad ilvesejurakad. Publikule näidati seekord ainult enda head und ja korraks elavneti kui eemalt mingi tuttav heli kõrvu kostus.

Olime seekord orava jaoks pähkleid kaasa võtnud, aga keegi oli pisikest tuttkõrva juba terve müslibatooniga kostitanud, nii et tal polnud meie pähklitest sooja ega külma. Vana hüljes plaksutas loibi ja metssigadel olid lahedad triibulised põrsad, kellede sebimist rahumeelsed ja aeglased piisonid imestunult jälgisid.

Harakas nautis tasuta transpordi hüvesid:

Mõnus päev! Skansenis jagub kõndimist tõesti kogu päevaks. Eriti hea on seal siis kui päev hakkab õhtusse veerema ja perekonnad on juba koju läinud. Siis on seal vaikne ja rahulik. Inimtühi. Kõnnid ja vaatad maju ja loomi.

Ja kui kõht läheb tühjaks, aga pagar on juba kinni, siis saab ka suurt kringlit hammustada.

Tagasi linna sõitsime muidugi mõista praamiga 🙂
Hotelli kõrval oleva kuju peal sain ka oma valminud salli ära pildistada.
Lena Cronqvist “Girl making a face”

PÜHAPÄEV
Ärasõidupäevad ei ole kunagi mõnusad. Siis vahi kogu aeg kella ja mõtle, et oh kui hea oleks ikka kohalepeale jääda! Nagu kiuste oli pühapäeval ka nende nelja päeva kõige soojem ja mõnusam ilm!
Pakkisime kohvrid kokku ja läksime jalutuskäigule. Mööda Strandvägenit Djurgårdenile ja sealt praamiga vanalinna.

Djurgårdeni pargi väravad, mida ma alati imetlen – päris hea pilt on saanud: sisse läheb must inimene ja pargist väljub valge inimene 🙂 Taevaväravad 😀

Kiirustasime läbi vanalinna hotelli poole ja kuulsime kuidas äkki hakkasid mängima kõik vanalinna kirikute kellad. See pikk Ülestõusmispühade kellamäng oli tõeliselt võimas!
Hotellist võtsime kohvrid ja sõitsime Arlanda Expressiga lennujaama. Jälle ma piiksusin turvaväravas! Aga ilmselt oli tegu jalanõudega, sest jalad kästi mingist skännimasinast läbi lasta.

Tagasi lendasime Estonian Airi Bombardieriga ja ma pean ütlema, et mulle meeldib see lennuk! Sujuv, vaikne ja kiire. Mida sa veel soovida oskad! Lendasime ainult 40 minutit. Bussiga Pärnu läks 2 tundi ja 20 minutit..

Kodus ootasid värvitud munad ja lumi 😛

Nüüd tuleb oodata juunikuud ja puhkust. Siis veedame Stockis taas ülimõnusad 2 nädalat!

Advertisements

2 thoughts on “Kuidas me pühade ajal Stockis käisime

  1. Teil on vedanud, et lemmiklinn asub üsna lähedal ja saate sinna mõned korrad aastas mõnusa reisi korraldada. Olgugi, et palju kordi käidud, siis ikka leiate sealt lisaks ammustele armsatele vaadetele ja paikadele ka uusi ja huvitavaid. Ja kirjutada oskad Sa nii hästi, et kui algul mõtlen, ohh sellest kohast olen ju varem lugenud…. siis lugemise käigus see mõte ununeb. Tänan ja kaunist kevadet!

  2. Ma imetlen seda, kuidas peale nii paljusid Stockis-käike oskate te ikka midagi uut leida, iga reportaaži on endiselt mõnus lugeda.
    Edu teile uue hinnalise koduloomaga!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s