Eesti Laul 1. poolfinaal

Praegu on mõnes mõttes minu lemmikaeg. Talv, külm (enne seda nädalat oli mõnusalt külm!). Sõbrapäev. Vastlapäev. Eesti Vabariigi sünnipäev. Saab palju foorumibännereid teha ja muidu käib ka pidevalt mingi asjatamine. Lisaks Pärnu Jääfestival ja muidugi eurolaulukarussell.

Ma vaatasin seda laupäevast esimest poolfinaali ja mõtlesin, et see üritus peaks olema hoopis teise nimega. Eesti Noor Artist näiteks. Siis oleks loogiline, et laval seisval inimesel hääl ja jalad ja mikrofon käes värisevad. Ikkagi esimene suurel laval seismine, arusaadav!
Aga kuna seda serveeritakse kui Eesti Laulu valimist (parima Eestis oleva laulu?) ja suurem eesmärk on Eurolaval mitte finaali uksetaha jääda, siis tuleb kriitika ka vastavalt sellele. Lisaks kirjutaks ka kohe seda, et ma ei ole nõus populaarse fraasiga – kui ei meeldi, mine ja tee ise paremini! Mina ei reklaami ennast lauljana, ma tean, et ma ei vea laval välja ja ma ei lähe seda tegema, mida ma ei oska. Need, kes seda teevad, on vähmalt enda arust professionaalid. Seega mina teen oma tööd maksimaalselt hästi ja nemad las teevad oma tööd maksimaalselt hästi. Kui emb-kumb meist sellega hakkama ei saa, siis on teisel õigus kritiseerida.

Janne Saar ja Mia olid nii ühtemoodi. Kummagi lauldud sõnadest ei saanud midagi aru, vaikne ja hädine heleda häälega piiksumine. Tantsivad Eurolaval kõik, ilusad on ka kõik, nii et need pole argumendid, millega lööma minna. Meelde ei jäänud ja kudumist ei seganud absoluutselt ja see on ju hea, eksole..

Erasmus Rotterdamist.. Alati kui Taavi Peterson suu lahti teeb ja hääle lendu laseb, on mul tahtmine diivani vahele vajuda. Nii, nagu multikates vajutakse. Seal, patjade keskel, kuuleks ma ehk tema kriiskavat häält mahedamalt ja kindlasti ei näeks ma tema esinemist. Sama tunde suudab minus tekitada ka Malcolm Lincoln. Kusjuures naljakas, aga Erasmuse loos isegi oli midagi! Mingi jupike viisist vms köitis korraks mu tähelepanu sel määral, et ma pidin enne kudumise jätkamist mustrilehele uuesti pilgu heitma.

Milky Whipi solist tundus mulle Ringvaate saates väga sümpaatsena. Avatud inimene, oskas hästi suhelda, aga ütles, et see polnud tema päev. See päev kui lood linti lauldi. Oli kuulda jah.Samas oli see just see päev kui oli vaja end parimast küljest näidata ja kui end selleks kokku võtta ei suudetud, siis pole tegu profiga. Hirmus kriipimine, viisist mööda. Enamus auru läks ilmselt lavalisele väljanägemisele. Aga jälle – laulu meloodias oli kohti, mis panid kõrvu kikitama ja sobisid minu mustrisse. Arvan, et sest saaks hea loo kui esitajad välja vahetada.

Pop Maniacs.. Mis siis öelda või arvata. Ma ei tea! Ühest küljest nägid nad laval head välja. Oli näha, et liikumisega oli tööd tehtud ja kostüümidega ka. Maiken ütles, et ta peab lausa ise helipuldi taga nuppe liigutama, et kõik täpselt nii kõlaks nagu peab. Lugu ise oli aga üks paljudest. Mitte midagi ei jäänud meelde peale Teele Viira suurte silmade ja selle, et loo lõpus lubati Rosannal kõvemat häält teha (mis tuli loole kasuks). Laval olevad postamendid olid justkui eelmise aasta Getteri pärandus, nurgad lihtsalt maha saetud ja uue kattega üle tõmmatud. Mõned aastad tagasi liikusid eurolaval niimoodi vist kreeklased ja eelmisel aastal rootsi noormees oma pundiga. Nähtud, kuuldud, kudumist ei seganud.

Ott Lepland. Oti kohta ei tohi tänapäeval midagi halba öelda, satud kõigi Eestimaa noorte neidude vihkamisobjektiks 😛 Ütlen siis head. Seda, et ma tõesti kuulasin seda laulu just nii, nagu pealkiri käskis. Mulle meeldivad sellised lood, kus tekstis on sõnum. Meloodia, mis on ilus ja selge ja sillerdav. Ja mulle meeldib Marvi Vallaste! Alates sellest hetkest kui ta Reporteri ilmatüdruku karjäärile selja keeras ja otsustas, et bikiinides ekraanil patseerimine ei ole tema elu eesmärk, vaid ta oskab ja tahab laulda, meeldib ta mulle väga. Suvel kirjutasin kuidas ma Tanel Padari kontserdil nautisin enam Marvi taustalaulu kui Padarit. Seekord kuulasin ma mõnuga kuidas Marvi ja Oti hääled koos kõlasid. Tekkis küsimus, miks laulu esitajaks on märgitud ainult Ott Lepland? Nad on kena duett, võiks neid ka nii esitleda.
On üks asi, mis mulle laval ei meeldi. Kui laulja saadab end ise. Just nimelt klaveril või süntesaatoril, mitte kitarri puhul. See tekitab minus tunde, et esineja ei saa end laulule pühendada. Ta peab jagama end õigetele klahvidele vajutamise ja õigete sõnade laulmise vahel. Kui kaamera lähedalt võtab, siis on laulja silmades näha sellest jagamisest tulev ärevus ja laul laguneb ka minu kui kuulaja jaoks. Laval seisev Ott, kes soovib, et teda kuulataks, mõjuks vähemalt mulle võimsamalt.
See on laul, mis jõuab ilmselt kaugele aga mille esitamisel ei tohiks häält vaka all hoida. Laulda nii, et terve saal ja televaataja tuba on lugu täis. Et kõik KUULAKS. Et võileiba ei tehtaks.

August Hundi Tantsulõvi on äraütlemata lõbus lugu 🙂 Vahvad poisid. Kevadise reedeõhtu lugu – päike soojendab, pea laiali ja juuksed samuti lokkis kui Normanil, punased püksid jalas ning helerohelisele aasale kepsutama! Võiks sobida küll Eesti Lauluks, sest kui kõik meie inimesed oleks nii rõõmsad ja eelarvamustevabad kui see lugu, oleks meil lõbus hipikommuunielu 😀

Soundclear. Nojah, hea paigutus muidugi. Peale pillerkaari pidi alati pill tulema, nii ka seekord. Laulja peitus hoolega mikri taha ja ega laulusõnadest suurt aru ei saanud. Oleks tore kui subtiitreid poleks olnud, sest loo sõnum oli ikka eriti totter. Solist ütles hiljem, et tema eesmärk oligi panna rõõmsa viisi külge nutune sõnum. Selleks, et oleks äge – nii sain ma aru. Aga pannkook hapukurgiga ei ole äge, on hoopis kahe hea asja raiskamine. Lõppkokkuvõttes 3 minutit raisatud aega – kududa ei saanud, sest jäin laulu sõnu kuulama, kuna ei kuulnud siis lugema ja kui olin lugenud, siis kiruma.. Miskipärast kangastus silme ette pilt, kuidas laval seisab kaunis tumedate pikkade juustega noor naine, kel pisarad meigi üle põskede laili lennutavad, kõva vungiga puhur juuksed ümber pea tantsima paneb ja kes üha kõvemini karjub neid kahte rida kuidas sõdur suri ja beebi nuttis. Taustaks kahuripaugud, automaadivalang ja selja taga roomavad sõjamasinad ning kõlaritest kostab lõbus tantsumuusika. Hmmm..
Sellest tuleks ehk hitt?

Liis Lemsalu. Mulle meeldib Liis! Temas on see mingi müstiline staarifaktor ja tema hääl on väga vinge! Mul seisid kõik ihukarvad seljas püsti kui ta superstaarisaates laulis oma norrakeelset laulu. Aga seekordne lugu mulle ei meeldinud. Minu iga päev tööjuures sunniviisiliselt raadio Uunot kuulama pidav abikaasa ütles praeguse hetke muusikat jagava inimesena, et liiga bejonsilik. Küllap on. Ma usun teda. Aga ikkagi – Liis ise on võrratu! Ja mul polekski midagi selle vastu kui ta selle looga Bakuusse sõidaks. Ma ikka kuulaks ja hoiaks pöialt.

Loss Paranoias ja Valedetektor. Super! Ma helistasin 3x nende poolt 🙂 Mulle meeldib see punapea, tema olek ja hääl. Lisaks on see üks tore kodumaine lugu, selline õige Eesti Laul nagu eelmise aasta orelipoisi “Valss”. Laul, mille peale eestlased hea meelega takti kaasa löövad ja rahulolevalt noogutavad ja millega Euroopas viimase viie hulka jääb 🙂 Aga selle loo 20 parema hulka saatmise pärast olen ma tänulik sellele kummalise muusikamaitsega žüriile, kes need 20 “parimat Eestimaist laulu” meie jaoks välja valivad.

Pireti kostüümivahetus oli saate põnevuse hoidmise seisukohast hädavajalik ja selle lillekübaraga, mis tal vahepeal peas oli, oleks võinud lausa kuninganna teepeole minna 🙂

Nüüd jõuame siis saate kõrghetke juurde. Ei, see ei olnud tulemuste väljakuulutamine, neid teadsid vist kõik juba mitu nädalat.
Selle saate parim hetk oli Mait Malmsten koerakese ja Rockefelleri tõlkega.
Kuulasin seda ettekannet, vaatasin Malmsteni tõsist nägu ja kuulasin tema häält. Ma ei ole originaalne kui ma ütlen, et laske tal ette lugeda telefonikataloogi ja ma helistan kõigile, kelle numbrid ta ette loeb. Las ta loeb Selecti kataloogi ja ma ostan sealt värvi muutvad ilmaennustajatest papagoid. Mikk Mikiveril ja Aarne Ükskülal on ka hääled, millega saab ka viimase saasta lugeda ülimaks kunstiks. Rockefelleri puhul ongi nii, et see, mis kõlbab ingliskeelseks leelotamiseks, ei kõlba tõlkena kuulamiseks. Imelik hakkab.. Aga tänu Malmstenile olid need minutid laupäevaõhtu kvaliteetaeg.

Huvitav kui raske oli tal neid ridu lugedes tõsiseks jääda?
Koer vajaks ka treenimist. Ta oleks pidanud kivinenult istuma ja pilguga tühjusse puurima. Malmsten kaamera poole, koer natuke rohkem vasakule 😉

Lõppkokkuvõttes ju väga õnnestunud saade – nii palju emotsioone paari tunni jooksul! 😀
Ootan järgmist laupäeva. Huviga!

Advertisements

3 thoughts on “Eesti Laul 1. poolfinaal

  1. Kuna ma ise kõike ei näinud/kuulnud, on hea kellegi teise reportaazi lugeda :). Väga muhedalt kirja pandud. Oti lugu lastakse kogu aeg, seda tean peast ja Valedetektorgi on üsna sage raadiolugu nii, et selle tunnen ka ära.

  2. Kuna minu Eesti lemmiklaulja Jaana Kask või Getter sel aastal osa ei võta, siis ekstra end saadet vaatama ka pole plaaninud, aga läks nii et täitsa juhuslikult veetsin selle õhtu televiisori ees.
    Ja ausalt öeldes siia blogissse tulin kindla eesmärgiga kaneelisaiade retsepti uurima (taigen just kerkima pandud!;) ja jäin (taaskord) huviga lugema – nii ma siis ka kommenteerima sattusingi – puhtalt üllatuse tõttu kuna mul tekkisid enamuste lugudega seoses väga sarnased mõtted mis Sinulgi:) Selle vahega et eelnevalt eelmistest aastatest ma helistama ei hakanudki, nii kõrva ei hakanud ükski lugu.
    Head Eesti Vabariigi aastapäeva Teie perele!

  3. Hea on lugeda, et mul on mõttekaaslasi! Loodan ,et kaneelisaiad õnnestusid hästi 😉
    Peaksin vist oma postid ikka märksõnadega varustama, oleks ilmselt lihtsam otsitavat leida 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s