Külmajutt, õppimisjutt, kassijutt ja söögijutt

Miskipärast ei ole kirjutamissoonele sattunud. Iga päev toimub ju midagi, avastan uusi asju, näen midagi huvitavat, käime kuskil, aga näe – kirjutatud ei saa! Päeval tööl, õhtul teen käsitööd või õpin ja öösel/varahommikul ei saa kirjutada, sest mulle vihjati, et arvutiklahvide kiire klõbin segab magajate und 🙂

KÜLMAJUTT:
Ööd on meil endiselt mustad ja ilmad olid meil vahepeal kole külmad!

Ma pean ütlema, et ma naudin selliseid ilmu 100%! Need võiks kesta kõik kolm talvekuud! Päike ja karge ning värske õhk. Mõnusalt näpistav külm. Ma käin jalgsi tööle ja töölt koju ja naudin seda, et juuksed kahelpool põski lähevad härma ja nina hakkab külmetama. Mul on head paksud kindad (eelmisel talvel ütles Reikop Ringvaates, et need on pajakindad 😛 ) ning mittelibedad saapad. Õlalt alla libiseva koti vahetasin seljakoti vastu, nii pole käe otsas ka midagi rasket tolknemas.
Aegajalt on mul kahju, et ma ei tööta kaugemal – saaks pikemalt marssida!
Jumaldan külma-külma talve!
Tulin ühel õhtul pimedas koju. Jalgsikäijaid eriti ei olnud, autod vurasid ja tähed särasid. Päike oli punaselt loojunud ja värvis veel veidi taevast. Lumi kriuksus nii kiftilt taldade all ja sätendas tänavalaternate valguses. Vaimustav talv!

ÕPPIMISJUTT:
2x nädalas on õhtuti lisandunud boonuskõndimine – teisipäeviti ja neljapäeviti on rootsi keele tunnid, sinna ja tagasi saab ka jalgsi käia.
Rootsi keel!!!
Pidime juba sügisel õppima minema, aga siis jäeti kursus ära, kuna ei tulnud piisavalt palju huvilisi. Nüüd tegelikult ka ei tulnud, vaid 5 meid grupis ongi, aga õnneks grupp siiski avati.
Ma pean ütlema, et teisipäeva ja neljapäeva õhtud on nagu nädala rosinad. Rootsi keel on midagi, mis on justkui minu jaoks loodud 🙂 Ma naudin neid tunde, iga uut asja, mida me tunnis läbi võtame. Ma olin ehk eelmises elus rootslane? Muidugi ei jää kõik kohe meelde, aga süvenemisel on nii lihtne ja loogiline.
Hea on leida midagi, mis ongi see ÕIGE. 😀
Kevadet ootan, sest siis sõidame Stocki. Püüan seal suhelda oma uue keeleoskusega, eks näis kui palju sest välja tuleb 🙂 Peaks pikemaks ajaks Rootsi jääma, saaks praktikat, oleks keele sees. Kõrvad lahti käies hakkavad paljud asjad lihtsalt külge.
Ma nii väga loodan, et ühel hetkel tekib ka mu mehe silmi rõõm kui ma rootsi keelest juttu teen. Hetkel on see talle küll lihtsalt üks kohustus..

Laulame tunnis vahetevahel sellist lugu:

Roslageni valss

KASSIJUTT:
Kõuts Petsiga on sellised lood, et õuekassist on saanud toakass.
Päris külmadel päevadel nägi hommik välja selline: Kass ukse najal “mjäu-mjäuuuu” lase välja! Lased kassi välja, 10 minutit ja akna taga “mjäu-mjäuuu” lase tuppa!
Lemmikkohad:
1. Katlamajas katla ees istumas või keras. Katsu sa sütt alla viskama minna ja tema püha magamisüritust segada! Põrnitseb otsa ja eest ei liigu. Õngitse siis roobiga üle kassi, endal käekarvad kärssavad, sest katlast tuleb kõva kuuma. Kass mõnuleb.
2. Kamina ees padjal. Keras või sirakil. Selg tulikuum. Ei heiduta kui kaminaukse lahti teeme ja puid lisame. Las lendab sädemeid, kassil on hea kuum olemine.
3. Kraanikauss. Vat see on kõige hilisem ja kõige kummalisem komme. Nii kui keegi köögis süüa teeb, nii tuleb Pets seltsi. Hüppab kaussi, seab end seal sisse ja vahib tähtsa näoga. Annab käpaga kui näppima lähed. Keerad kraani lahti – veel vägevam! Põnev. Saab käpaga vett peksta ja siis seda lakkuda ja üldse on lahe kui kasukas ja käpad märjaks saavad. Koos nendega muidugi ka osa kööki..

Kõige selle kiire kassielu vahepeal saab jalus tuterdada, sööke valida (see, mis täna suhu sobis, see homme enam ei sobi) ja ukse ees tänitada, et teda minutiks välja lastaks. Ja siis kiiresti sisse tagasi.
Täna oli terve päev äge tuisk. Pets lunis õue. Tegime ukse lahti, Pets astus õue, imestas, miks ukseesise vaiba asemel on valge külm jama ja tuli tuppa tagasi. Ülejäänud päev möödus natuke mänguasja piinates, sõbralikke käpahoope jagades ja küdeva kamina ees põõnates. Varsti vahetab kamina voodi vastu. Peale ränka päevatööd kulub ju 12 tundi iluund marjaks ära.

SÖÖGIJUTT:
Olen vahepeal ühtteist köögis nikerdanud.
Kolan aegajalt mööda Rootsi söögilehekülgi ja leian sealt lihtsalt ja löövaid sööke.
No näiteks. Minu perekond jumaldab kartulit. Nad võiks 100 päeva järjest kartulit järada ja olla ülimalt õnnelikud. Mina armastan rohkem riisi ja makaroni, aga no ei hakka õhutks mitut sööki tegema, eksole. Niisiis olin ma üliõnnelik kui leidsin sellise vinge retsepti nagu Hasselbackspotatis
Seega – kes on tüdinenud keedukartulitest ja ahjukartulitest ja praekartulitest, need võivad ka proovida. Väga kasulik retsept, sest tegemisel kasutatakse küüslauku ja talviti on see ju peaaegu et kohustuslik toidukord.

Hasselbackspotatis

Vaja läheb:
12 ühesuurust kartulit
1/3 pakki võid
5 suurt küüslauguküünt
1 kuhjaga tl jämedat soola
natuke tilli

Pane praeahi sooja. 225C on paras.

Vali oma varudest u. 12 parajalt suurt (peaasi, et enamvähem ühesuurust) kartulit. Koori need.
Nüüd võta suur puulusikas ja sileda teraga nuga. Aseta kartul lusikale ja lõika noaga viiludeks – tänu puulusika kumerusele ei saa tera kartulit lõpuni lahti lõikuda, vaid jätab viilakad ilusti altpoolt üksteise külge kinni.

Lõigu kõik kartulid samamoodi ja säti nad kenasti sobiva suurusega ahjunõusse.

Lõigu tassi umbes 1/3 võipakist ja sulata see ära. Näiteks mikros.
Samal ajal puhasta 5 suurt (korralikku suurt!) küüslauguküünt. Võta tass sulanud võiga ja pressi küüslauguküüned läbi pressi või hulka. Lisa sinna kuhjaga teelusikatäis jämedat soola. Sega. Ja maitse – kui on rämedalt soolane ja küüslaugune, on tegu õige asjaga! 😉

Nüüd võta pintslike ja võõpa kõik kartulid kenasti üle. Näpuga võib aidata ka, et küüslaugutükid viilude vahele satuksid. Jäta natuke võid alles.

Nüüd läheb nõu ahju ja veedab seal u. 40 minutit. Oleneb kui kiirelt kartulid pehmeks küpsevad.
Välja tulles võiks kuumad kartulid ülejäänud võiga üle võõbata ja tilli peale raputada.

NB! Need, kelle pere või naabrid üleüldist küüslauguaroomi ei talu, võivad kasutada küüslaugusoola. Tegin ükskord sellega ja väga head tulid. (Või+küüslaugusool).

Peale sööki võid kõigile jagada piparmündinätsu 😉

Advertisements

8 thoughts on “Külmajutt, õppimisjutt, kassijutt ja söögijutt

  1. Rootsi keel on hakanud ka mulle meeldima. Suvel vedasin töö juurest koju kõik rootsi keele õpikud ning hakkasin suure entusiasmiga õppima. Aga… neid hääldusreegleid on mu meelest vähemalt tuhat ja selline häälega lainetamine tundub mulle ületamatult raske ja ma käin Rootsis ju nii harva ja ilma praktikata on niikuinii kõik varsti ununud ja… Ühesõnaga, õppisin rootsi keeles ära ühe väljendi – Ma ei räägi rootsi keelt – ja viisin õpikud tagasi. Aga Rootsis kauem olles jääks ilmselt külge küll, suvel avastasin üllatusega, et sain juba teisel päeval siltidest ja giididest üsna palju aru, see õppima innustaski.
    See eestlaste Rootsi-lembus võib tuleneda ka verest, tõenäoliselt on üsna paljudes suguvõsades rootslastest esivanemaid. Ja Rootsi ajast on enamasti maalitud pilt kui heast ajast, mil pandi rõhku hariduse edendamisele ja eestikeelsele kirjasõnale.

    Hasselbacka kartulite tegemine on Sul nii kenasti lahti kirjutatud, et tuli isu need kohe täna järele teha. Aitäh! Nii õpetuse kui üldse kogu postituse eest. Mulle kangesti meeldib Su blogi!
    (Teisest toast vudis mu juurde praegu tuulerõugetes laps, ütles, et arvutiklõbin ajas ta üles, aga enne seda nägi unes, kuidas orav klõbistas pähklitega 😀 )

  2. Need kartulid tunduvad tõesti ohtlikult maitsvad. Tulen millalgi siia seda retsepti veel uurima ja püüan järgi teha.
    Teie kiisust loen absoluutselt alati suurima heameelega. Meie neljakäpaline pereliige leiab samuti, et lumi on midagi imelikku ja ebamugavat. Aga tubast liivakasti keeldub ta ikkagi kasutamast ning teeb kiireid õueskäike vastavalt vajadusele.

  3. Hasselbacki kartulite retsepti jagamine oli maailma parim idee! Jube head, just katsetasin! Minu pere lemmikud nüüd kindlasti pikemaks ajaks 🙂
    Ja kui juba siia kirjutan…. Siis… Väga armas blogi! Eriti tänulik olen Rootsis leiduvate pärlite eest. Ma ei oleks iialgi seda rahvusparki muidu avastanud vist. …Ega kuningalossi ümbrusest kaugemale otsima hakanud.

    Tänulik juhuslik lugeja 🙂

  4. Armas humoorikas lugemine koos ääretult mõnna toidunõuandega !
    Hakkan seda täna tegema !

  5. Sirilin – Stockholm on minu arm, nii et katsun seda igal moel kõigile hingelähedaseks teha 😀
    Aga mul on nii hea meel, et kartulitel hästi läheb 😉 Head isu kõigile maitsjatele!

  6. Mõnus lugemine! Rootsi keele kursustel olen minagi kunagi käinud, kuid praktikat pole, seega keel ununeb. Meie esimene laul oli Ekdahl’i “Vem vet”. Siiani väga meeldib see lugu 🙂

  7. Mina kui rootsi keele mitteoskaja olen seda laulu eesti keeles laulnud: Mu kodu on Roslagen, Rootsimaa rand…
    Aga need kartulid tunduvad super! Kahju, et ma eile siin lugemas ei käinud, oleks kohe teinud, nüüd tuleb järgmise nädalavahetuseni oodata (et mitte homme tööl klassitäiele õpilastele mitte näkku odöörida 🙂 )

  8. Siis pole muud kui suvel meile külla tulla, saab keelepraktikat ja kõike muud ka 😉 Mees loeb ka su blogi ja käib mulle kogu aeg peale, et teid külla kutsuksin 🙂
    Nii, et tulge!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s