2. ja 3. detsember

2. detsember oli puhas vihm. Tuul ja vihm, terve päeva!
Istusin tööl ja vaatasin aknast välja. Lombid aina kasvasid, mändide okkad sätendasid suurtes veepiiskades. Veekindlamad inimesed liikusid ringi.
Selline ei tohiks üks detsember olla! Isegi mitte selle algus..

3. detsembril pidime sõitma Kohilasse. Vanatädi matus.
Hommik tervitas meid päikesepaistega ja veidi kahutanud maaga. Uskumatu, kuidas ilm muutub! Võiks arvata, et päike sättis end kahe tormise ja vihmase päeva vahele selleks, et vanamemm saaks kenasti koduaiast ära saadetud.
Matused on kummalised asjad. Saadakse kokku sugulastega, keda pole näinud ehk 10 aastat. Tervitades öeldakse teineteisele, et jajaa, sind ma mäletan küll! Inimesed on vahel nii palju muutnud, et ei tunne enam ära. Kaks venda, kellest üks oli lapsena kõhna ja pisike ja teine suur ja tugev, on nüüdseks kohad vahetanud. Kolm õde, kõvasti üle keskea, näevad aja möödudes üha enam ühtemoodi välja – sama pikad, sama nägu ja sama paksud (nagu nad ise ütlesid).
Kõige rohkem on muutnud memm, kes lamab kirstus.
Mäletan teda meie viimaselt kohtumiselt – ümmargune, lokkis peaga, terava ütlemisega ja hästi naerune. Nüüd oli ta valgete linade vahele kadunud, põsed aukus ja rätt peas. Ta oli vanaks saanud. 84 aastat on pikk elu!

Õpetaja luges Raamatut, flööt mängis ja koer majaukse ees toetas pea vaikselt käppadele ning mõtles elu üle. Laulude ajal läks koera meel kurvaks. Tõusis ja niutsus kõvasti. Suure peaga vägev koer. Memm oli kogu aeg muretsenud, kas koerale on ikka juba söök ette antud?

Inimestest ja pärgadest sai allee ja memm lahkus kodunt.
Ilusale vaiksele surnuaiale. Päikesepaistes.
Palve, kolm peotäit mulda, flööt, pisarad, lilled hauale.
Inimesed lähevad ära ja päike jääb ikka paistma.
Lauas on meeled rahulikumad. Kõik läks ilusti. Südamed on rahul.

Vihma hakkab sadama alles siis kui oleme juba poolel koduteel.
Pimedas autos mängib raadio ja räägitakse idamaade matustest. Sellest, kuidas Indias tähistatakse surma kui millgi uue algust ja rongkäigus tantsitakse ja ollakse lahkunu üle rõõmsad.

Meie inimestele on surmast rääkimine tabu. Kui tihti on seda juhtunud, et lausele: “kui mina suren siis..” vastatakse: “ah, mis sa räägid!”. Ja sellega jutt lõpeb. Oma peas oleme ilmselt kõik sellest mõelnud, mis saab kui tuleb meie aeg minna. Mina olen. Peale seda kui ühel suvel matsime kolm lähedast inimest järjest, said kõik need mõtted läbi mõeldud, kartmised ära kardetud ja pilt selgeks. Ükskõik kuna see juhtub, peaasi on see, et sel hetkel teaksid – ma ei ole raisanud ühtegi minutit! Ei ole kulutanud oma aega tühjale-tähjale, halisenud ja virisenud mõttetute ja vähetähtsate asjade üle, sebinud ja ajanud taga võimatut. Olen teinud seda, mida armastan! Saanud olla koos nendega, kellega olen soovinud koos olla. Mitte viisakusest headmeelt teeselnud.
Lugesin kuskilt kunagi, et oled elanud head elu kui surres võid rõõmsalt ohata: oli see vast vägev reis! 🙂

Ilmselt on see üsna võimatu ja neid, kes seda teeks, peetaks hulludeks, aga kui hea oleks kui inimesed matustel ei oleks mustas masenduses, vaid oleksid rõõmsad selle elu üle, mida elasid ja nende tegude üle, mida elu ajal tegid! Kurb oleks jääda kellegi mälestustesse kirstus lebavana. Kellegi teadmistesse läbi valu, mida võibolla enne lahkumist tundsid. Inimest peaks mäletatama selle järgi, kes ta oli oma elu parimatel hetkedel. Rõõmsa ja naerusena.
Võibolla meelitab kedagi teadmine, et tema haual mängib flööt, kõik on mustas, pisarad voolavad ja haud kattub valgete lilledega.
Ma tahaks, et minu matustel mängiks mu lemmiklood – säravad iirlased Celtic Thunderist, vägev viiulirock David Garrettilt. Elus peab olema värvi ja värv ei saa kaduda ka sellelt kunagiselt viimaselt päevalt! Tädi ütles mulle enne kui täna matustele sõitsime: ära siis punast salli kaela pane! Aga mulle meeldiks kui oleksid punased ja rohelised sallid! Kollased ja oranžid lilled. Lillad ja rukkilillesinised joped.
Surma ei saa kummardada!
Elu tuleb mäletada ja selle üle rõõmustada.
Läinud inimene võiks teele kaasa saada kõik selle, mida ta elus on püüdnud enda ümber luua – värvid ja naeratused ja rõõmu. Elu ajal räägitakse ainult sellest, kuidas peab positiivselt mõtlema ja kuidas see meid kõiki aitab ja edasi viib. Kindlasti on ka see inimene, kes siit ilmast järgmisse lahkub, väärt mõtet – oli õnn ja rõõm, et me kohtusime!
Aitäh ja head teed!
Valu läheb mööda ja ELU läheb edasi!
🙂

Lisan siia lõppu, et need on vaid minu mõtted ja ma loodan, et ükskõik kes neid loeb ei tunneks ennast puudutatuna. Igaüks võib mõelda ja soovida täpselt seda, mida tema õigeks peab!
🙂

Advertisements

3 thoughts on “2. ja 3. detsember

  1. Musta kandmine on vana komme ning selle tähedus oli, et siis surm ei tea järele tulla. Et kõik on mustas ja ta ei tee vahet.

  2. Olen sinuga täpselt samal arvamusel! Meie õpetaja ütleb ikka leinajaile, et ärgem olgem kurvad, et ta on lahkunud, vaid tundkem rõõmu sellest, et ta on meie keskel elanud.

  3. Ilusat juttu rääkisid ja olen Sinuga 100% nõus. Suvel kui ema ja tädiga surnuaias käisime ja nemad pingil istusid , möödus üks nende tuttav ja küsis nagu muuseas: kas teie tulete ka siia ? “Ja” – vastasid ema ja tädi ühestsuust.
    Aga see nii loomulik küsimus – kas teie tulete ka siia… mitte kas teid maetakse, sängitatakse jne. – oli nii ilus.
    Musta kandmise kohta on jah ilmselt meie religioonis oma tähendus (ma olen kunagi kuulnud ja ära unustanud, nüüd KK kommentaarist lugesin ja tuli meelde)
    Eri maades kantakse ju valgeid, punaseid ja jumalteabmis värvi riideid.
    Ma olen vahel mõelnud, et tegelikult kõik ju teavad et nad maapeale ei jää, aga ikkagi on raske lahkuda..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s