Kuidas me David Garretti kontserdil käisime

Taaskord oleme käinud ühel vapustaval kontserdil! Kohaks Helsingi Finlandia-talo, kuupäev 18.11 kell 19:30.

Hakkasime hotellist varakult minema. Teadsime suunda, kus kontsertsaal asub ja märkasime varsti uhket hoonet, kuhu suundus eriti pidulik publik – võib küll öelda, et 99% mustas ja väga šikk. Mõtlesin, et näe – nii ligidal on rahvas, kes käib endiselt kontserditel uhkelt riides! Rõõm!
Astusime uksest sisse – vägev suur fuajee, publik suundus trepist alla, seinal rippus plakat – 18.11 kell 19:30 Beethoven.. Midagi oli valesti.. Läksin infosse küsima ja mis selgus – oleme vales majas! Finlandia-taloni on veel vaja jalutada. Nonehh..

Jalutasime, leidsime õige maja ja nägime kohe tavapärast publikut – nii nagu Viini kontserdisaalis Celtic Womanil, nii oli ka siin osa rahvast teksades ja ruudupluusides.
Fuajees võttis meid vastu hiigelsuur alkoholilaud, täis erinevaid täiskallatud pokaale – alates šampusest, lõpetades mingi kreemika veniva joogiga. Tagapool ka kohvilaud koos kookidega. Mida ei olnud oli CD-lett! Olin täitsa kindel, et kontserdilt saab ka plaate osta, jätsin need sellepärast Amazonist tellimata. Aga näe – ei saanudki.

Saal oli suur ja rahvast täis. David jalutas meist viiuldades 5m kauguselt lavale ja fotokate välgud sähvisid. Jälle uudis – keegi ei pannud pahaks kui terve kontserdi aja pildistati ja filmiti, küll fotokate, küll telefonidega. Ühel hetkel oli mul kahju, et aparaati kaasa ei võtnud, aga siis sain aru, et oleksin muidu keskendudnud võimalikult heade piltide saamisele ja muusika nautimine oleks asendunud fotospordiga.

Rockiklassikat mängiv viiul on midagi erilist. Niimoodi viiulit mängiv noor mees on ka midagi erilist. Hämmastav oli vaadata, kuidas David keskendus – lugude vahel lobises rõõmsalt publikuga aga kui lugu algas, siis olid olemas vaid tema ja viiul. Publik ei jõudnud mõnele loole nii kiiresti kaasa plaksutada kui tema viiuli tempo oli! 🙂

Ma tõesti naudin neid kontserte, kus on näha, et laval olija naudib ise oma muusikat 100%! Et see ei ole talle lihtsalt rahateenimisvõimalus, mille nimel peab poolteist tundi pingutama, vaid et see ongi tema süda ja hing ja elu. Kuidas artist laval lugude vahepeal suhtleb mõnuga publikuga, ei röögi “kus on teie käed?!?” ja ei ponnista nahast välja, endal hääl värisemas, et päheõpitud tekst meelest ei läheks.

*David oli lapsena vanematega Palermos puhkusel. Nägi elektriautot, mida ta kindlasti saada tahtis. Vanemad ütlesid kahjuks ei, seda me ei osta. David otsustas, et temast saab sel juhul tänavamuusik. Seisis Palermo tänaval, mängis viiulit ja kogus tunni ajaga rohkem raha kui auto jaoks vaja oli. Siis oli tal tekkinud esimest korda mõte – sellest võiks saada minu töö!

*David on kohutav šokohoolik! Hotellide minibaarid on kohutav kiusatus – mis puutub šokolaadi, siis puudub tal enesekontroll. Oli suvel käinud Saksamaal, vanematekodus. Läinud enda tuppa, otsinud sealt midagi ja leidnud šokolaaditahvli. Imestanud, kuidas see sinna sattus, aga hakanud kohe sööma. Siis vaadanud paberit ja seal oli reklaam – Jalgaplli MM Prantsusmaal.. Aastal 1998.. Aga see ei takistanud tal šokolaadi lõpuni söömast 🙂

Tore oli see, et kontserdil ei kõlanud vaid tuntud rocklood, vaid ka Davidi enda kirjutatud palad. Mis ei jäänud karvavõrdki alla teistele, juba kuulsatele. Aga mite miski ei saa “November Raini” vastu! See lugu on lihtsalt nii ilus. On olnud juba kaua-kaua. Sellest ajast kui Guns N`Roses sellega välja tuli pole ma sest loost väsinud.

Tähelepanek – kui lähete paremakäelise viiuldaja kontserdile, siis katsuge saada istekohad lava pealt vaadates vasakule poole saaliossa. Muidu näete palju milline on viiuldaja kukal ja kuidas pintsak seljas istub, aga mitte eriti tema näoilmet ja poogna liikumist viiulikeeltel 🙂 Meil ei olnud valikut, saime praktilised viimased piletid ja saali paremale küljele, aga õnneks kaheksandasse ritta, nii et nägime küll. Mitte ainult Davidi kuklakrunni, vaid ikka muud ka 🙂

Väga ilus oli kui saal tehti täitsa pimedaks ja David palus kõigil, kel mobiilid, ekraanid sisse lülitada ja üles tõsta. Telefonituled hõljusid nagu jaanimardikad terve lõpuloo jooksul. Pidulik ja elevusttekitav!

Imeilus muusikaelamus! Lynx oli heliga ka rahul 🙂
Järgmisena tuleks valida mõni kodumaine jõulukontsert, mida külastada!

Advertisements

3 thoughts on “Kuidas me David Garretti kontserdil käisime

  1. Ja kui te juba sääl olite, ega siis ometi ei tulnud selle pääle, et seltsimeest siia kutsuda? Šokolaadi peaks siin ju olema igale maitsele 😛 Ja C-Jam oleks temaga koos esinemise üle kindlasti rõõmust rõngas 🙂

  2. Sellist etteastet vaataks tõesti eriti suure põnevusega! Tegelikult ma mõtlesin seal kontserdil, et paljud eestlased üldse teavad sellist artisti nagu David Garrett? Mulle tundub, et muusikaliste eelistuste osas esindame me Lynxiga Eestis vähemust 🙂 Sellepärast ongi vaja kontserte väljamaalt otsida, sest Eestisse tuuakse ikka neid artiste, kelle piletimüügiedus kindel ollakse. Kõlavat nime minnakse ju tihti vaatama ka ainult nime pärast, et näha kuidas too esineb.

  3. David on Eestis käinud aastal 2002, kui esines Tallinna Filharmoonikutega nii Tallinnas kui Tartu ülikooli aulas…ilmselt Eestis ei ole piisavalt teadlikke sellise muusika austajaid. Enne tuleb rahvast harida. Olen ise ka ta fänn juba aastaid…tuleb minna Saksamaale ilmselt, aga tema piletid on peaaegu välja müüdud juba aasta enne kontserti…peaaegu alati täissaalile (esineb ta saalides, mis mahutavad 10-16 000 inimest)…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s