Paunvere, Peipsi kalad ja lapitekk

Alustama peaks sellest, et kui reisi hakkavad planeerima ema ja tema kooliaegne sõbranna, siis läheb sellesse palju higi, verd ja pisaraid. Ok, pisardama ei hakata, aga vihastavad nad küll kordamööda ja mitu korda. Küll ei sobi hinnad, küll miski muu. Lisaks veel see, et Soomest saab reisi pea poole odavamalt. Kahjuks läheb sinna hinnale juurde Soome jõudmine, seal ööbimine ja taksosõit lennujaama. Sama stsenaarium tagasitulles, seega pole lõppkokkuvõttes vahet, kas sõita Eestist või Soomest.

Igasugu reisipakkumisi, st. vahendajaid, on nii meeletult palju, et sealt on tõesti raske just see õige üles leida. Niisiis – nemad otsisid reisi ja kui keegi sellise asjaga tegeleb, siis hakkan mina automaatselt ka otsima. Reisi. Kuu aega on Stockinädalatest möödas ja ma tunnen, et mul oleks vaja jälle minna.. Kuskile tundmatule maale 🙂 Aga ma ei saa, sest üksi oleks ebaõiglane minna, aga Lynx on tööl..
Niisiis otsisin ma emale ja ta sõbrannale puhkusereisi ja leidsin äkki Gondvana kodukalt laheda sõidu: Paunvere väljanäitusele! Ma ei ole kunagi Paunveres käinud, ma olen üldse vähe Eestimaal käinud, seega võtsin kohe järgmisel hommikul telefoni ja helistasin büroosse. Uskumatu, aga kaks inimest olid just eelmisel õhtul reisist loobunud ja meie saime need kohad! Lisaks veel ühe, et minna kogu perega.
Priima 😀

Kell 8 sõitsime Pärnust välja ja kell 10:30 olime Paunveres. Oi neid busside ja autode horde, mis sinnapoole liikusid! Mulle tekkisid silme ette kaadrid filmist “Keskea Rõõmud” kus kogu ilm pikas rivis Niguli juurde sõitis 😛
Sättisime bussi paika ja juba esimesel sammul kohtusin oma lapsepõlvesõbrannaga 🙂

Laat oli igavesti suur ja uhke. Mina, kes ma olen käinud vaid Pärnu Hansalaadal ja sedagi viimati kolme aasta eest, imestasin, silmad pärani. Müüja müüja otsas, rahvast meeletult, kaupa veel rohkem! Paistab, et kõik ostsid kõike. Ja mina, kes ma arvasin, et ei oska sealt ära valida, mida osta ja mida mitte, kõndisin lihtsalt niisama, fotokas näpus ja ei osanudki ostu sooritada 😛 Siit hea tip – kui tahad, et raha kotist ei kao, siis võta fotokas kätte. Seda on ebamugav käest ära panna ja rahakotti otsima hakata 🙂

Lutsu juttudest tuttavate majade vahel kõndides tekkis tunne, nagu oleks mõnes Hollywoodi filmikülas. Mitte reaalses, päriselus toimivas paigas, vaid filmi jaoks ehitatud minilinnas. Täiesti ebareaalne tunne! Ausalt öeldes tekkis mul vahepeal tahtmine kogu laat ja rahvas sealt minema tinistada ja lihtsalt jalutada neil Lutsu radadel. Meenutada filmist tuttavaid stseene ja imetleda ümbrust.

Aga siis nägin mõnd vahvat kauplejat ja oli jälle hea meel, et laadal olen 🙂 Ostsin lõpuks siiski midagi – Kristi Tuhkru-Tamme vinge kraamilise koeraprossi! Nüüd ma tean ka, et mu ümber on kahte sorti inimesi – need, kes arvavad, et prossil on rott ja need, kes arvavad, et on koer 😛 Kodukas on ka, nimeks “Etskae”.

Lynx ostis lätlastelt suure leivataigna segamise kausi ja loomulikult ei saa maalaadalt minema ilma saunas suitsutatud liha ja kotitäie kuldranettideta! Krüsanteemiistikuid ostsime ka. Kunagi oli meil neid aias palju, siis tuli ehitus ja meestel polnud muidugi aega vaadata, kuhu miski kukub või kuhu jalg astub. Niisiis pole meil enam aastaid ühtki krüsanteemipõõsast. Selle vea parandasime neljakordselt 🙂

Üks suurimaid laadaelamusi oli ka moosekandi valge kass, kes rõõmsalt peremehe rahakausis tantsu lõi, hambaga kõik rahad üle kontrollis ja möödujates palju elevust tekitas. Pillimees oli vähemalt poole oma sissetuleku eest küll kiisule tänu võlgu!

Palamuse laadalt sõitsime Alatskivi lossi juurde. Giid tegi meile lühikese eksursiooni. Kummaline loss, aed üsna nigel, aga seest igavesti uhke! Tavaliselt naudin ma losside aedu, aga Alatskivil oli sisu küll palju rohkem vaatamistväärt kui õu.

Lossitiir tehtud, sõitsime Peipsi äärde Toliku juurde 🙂
Tolik avas oma kalakuuri väravad ja saime osta nii suitsu- kui värsket kala. Lisaks sibulapatse. Minu ammune unistus sai kenasti teoks – mu oma sibulapats! Nüüd ripub ta mul kodus köögis, kardinapuu küljes. Aga mina ei täi sealt ühtki sibulat võtta! Liiga ilus on 🙂

Tagasi sõitsime läbi Tartu. Vaid tänavavõrra mööda minu ülikooliaegsest elukohast. Oleks olnud huvitav näha, milline see majalogu nüüd välja näeb või kas teda enam ongi.. Tartu kesklinn on küll nii palju muutunud, et hetkeks ei saanud arugi, kus ma olen.

Tol laupäeval juhtus veel üks imeline asi. Nimelt käis meie Tartu isetegijarahvas Andrus Veerpalule lapitekki üle andmas. Meie kõigi südamega tehtud tekk jõudis Suusakuningani! Värsked uudised teki kohta sain bussis teel Alatskivile, Lynxi nutifonist. Koos sellise pildiga:

Advertisements

One thought on “Paunvere, Peipsi kalad ja lapitekk

  1. Teil oli väga vinge reis 🙂 Tundub, et ka ilmaga vedas, ilus kuldne sügis 😀

    Mis puutub suusakuninga tekki, siis see on super 😀 Isetegiad on tublid :)))

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s