Äike, ilma päikseta, koos vihmaga

Ma olen juba 2 nädalat uinunud koos raamatuga. Kirjatükk iseenesest muhe ja mõnus, “Kebab ja Kilukarp”, küllap on paljud lugenud. Teen seda lugedes oma järeldusi – türklaste söögikohtades söön vaid siis kui tegu on avatud köögiga ja ma näen, mis seal toimub!
Igal juhul olen ma õhtuti piisavalt väsinud, et üle paari lehekülje loetud ei saa. Edasi jään ma, raamat sorkail käes, tukkuma. Hetkel on mõõnaperiood – puhkused ja reisid on selleks aastaks läbi, märg sügis ees. Ilsmelt tuleb sellest ka väsimus ja unevajadus.

Ühel öösel ärkasin aupaukude peale – äike! Augustis :S Hoolimata sellest, et meie akna taga oleva posti otsa riputati meie Stockisoleku ajal kiiskavkollane ja pimestav lambike, oli välgusähvatusi ikka näha. Selg akna poole, üks kõrv patja – üritaks uuesti uinuda. No ei saa kui läbi akna kostab, kuidas pilvelukku järjest rohkem lahti tiritakse ja aknatagune on äikesest ja vihmast lumivalge.
Mõtlesin, et hommikuks me ujume..

Aga hommikul ärgates paistis päike! Teel olid suured lombid, kass polnud väljaminekust huvitatud, tamm oli mitmesajast lehest ilma jäänud. Aga enam ei sadanud. Tõmbasin suure rätiku lühikeste käistega pluusi peale ja astusin tööteekonnale.
Päris mitu tundi ei sadanud.
Päris mitu inimest astus läbi.
Ja siis algas uus vihm. Pool tundi sadu, 10 minutit päikest, jälle pool tundi sadu ja 10 minutit päikest. Kuni selle hetkeni kui päikeslimiit läbi sai!
Pärnus on juba paar päeva olnud umbes 14-15 kraadi sooja, vihma sajab ja mina otsisin endale letilt sokid jalga. Varbad hakkasid külmetama. Sel sügisel esimest korda.

Mõtlen, et kui mõnus oleks praegu kodus olla! Ma ikka kadestan aegajalt koduperenaisi. Üks vaba päev teise järel! Saab koristada ja kokata ja ehitada millal hing ihkab. Praegugi teeks ma töölttulijaile mõnd uut ja huvitavat sööki, oleks ehk pühapäeval alustatud kuurikoristust jätkanud, nädal aega ootavale voltlillele varre taha pannud. Aga praegu istun ma siin, tööjuures, vihma sajab, sommid hüplevad, viinakohvrid käes, lombivahesid pidi hotelli poole ja mina ei suuda ennast pitsi heegeldama sundida.. Nagunii saab lõng kohe otsa ja uus ports tuleb alles järgmise nädala lõpus.

Kui juba sommid jutuks tulid, siis nad on ikka eriliselt ilma keelevaistuta inimesed! Ütled neile, et asi maksab “viisteist” eurot ja nemad jõllitavad, nagu näeks nad ufot! Vat ütle neile “viistoist” ja kohe saavad aru. No palju seal erinevust on? Masendav.. Sõnast “uus” ei saa nad aru. Ütled, et see tähendab “uusi” ja sommi silmi tekib äratundmisrõõm..
Alles hiljuti oli kuskil lehes artikkel, kuidas Pärnu on muutunud soomekeelseks linnaks. Kuidas siin ei saa tööd inimene, kes soome keeles suhelda ei oska ja kuidas linnatänavatel muud keelt ei kuulegi. Jah, see on tõsti nii. Suvel läksin isegi läbi Rüütli ja tekkis tunne, et näe – olen Soomes! Miks peab töölesoovija oskama soome keeles suhelda? Sest soomlane muid keeli ei oska! Noored räägivad küll inglist, aga vanad arvavad, et terve ilm puhub vaid nende keeles. Niisiis – kui mu poes käib nädala jooksul 100 sommi ja 3 eestlast, siis on mul valida – kas ma õpin soome keeles suhtlema või teen ma oma poest muuseumi, sest 3 eestlast nädalas just kassat ei tekita.
Aga seda viga ma enam ei tee, et tervitan iga uksest sisseastujat hõigates talle “hei!”. Enne meie suvist Itaaliareisi oli see loomulik, aga seal ma nägin, kuidas inimesed hoolivad oma keelest.
Veneetsias tervitati meid alati itaalia keeles – retseptsioonis, hommikusöögitoas, poodides. See kandis vilja, sest peale paari esimese päeva “hellousid”, hakkasime me mõlemad itaalia keeles tervitama ja tänama. Seega drillin mina nüüd ka somme ja oh seda imekest – mõni suudab nädala lõpuks juba “Tere” öelda!
Ilmselt tingib eestlaste keeleoskus selle, et teised meie maal olijad ei pingutagi. Venelastega suheldes lähme me automaatselt vene keelele üle ja sommidega räägime soome keeles. Ma tean, et see on jama ja kahju on ka, aga näe – oma venelannast müüjaga hakkan ka automaatselt vene keeles rääkima. Kuigi ta suudab pingutades ka eesti keelt rääkida. Mingil määral.. Mina olen aga rahul, et ei unusta kooli ajal õpitut täitsa ära!
Mis asi see siis on? Kas peaksime olema uhked, et räägime iga küllatuleva rahvusega nende keelt või silmad maha lööma, et uhkelt ainult eesti keeles ei suhtle?

Vihm ei tahagi lõppeda.. Kuidas ma koju saan? Tekitan taksojuhile käivet, tehes linnapeal tiiru ja korjates oma pereliikmeid kokku, et enamvähem kuivalt koju jõuda 🙂 Kui selline padukas jätkub, siis ilmselt nii lähebki.

Siiski – märga maailma tuleb paus, nii et bussipeatuse poole saab jalgi astuma hakatud. Peale esimest kümmet kuiva meetrit ladistab jälle täiel rinnal. Ja siis tuleb pilve tagant välja päike ja taevasse ilmub vikerkaar! Imeilus suur kaar. Vallikäärus on imelik kollane valgus, vihma kallab kui pangest ja päike on nii ere. Mul on ema väike fotokas kaasas, niisiis seisan paduvihmas ja pildistan. Imeilus!

Kui vihm üle jääb kaob vikerkaar ja ma astun edasi. Asfaldil naeratab vihmakoll ja teerajal on vonklevad märjad jäljed.
Vihm on tegelikult mõnus!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s