Lõpetan puhkuseaja

Oleme nüüd juba nädal aega tööl olnud, puhkus on seljataga, aga osa sellest ikka veel kirja panemata.

KOLMAPÄEV
Taakord üks pilvine päev. Hommikupooliku veetsime hotellis, siis vedasime endid ikkagi vihma kätte ja sõitsime hotelli lähedal peatuva bussiga Stocki äärelinna tööstusrajooni, Bauhausi. Nii kui me toast ninad välja pistsime, nii lisandus vihmale ka äike. Bussipeatuses oli klaasputka, nii et seal me märjaks ei saanud. Bussist maha tulles saime aga kogu jalutustee pikkuse vihmaveeloputuse, nii et poodi jõudsime läbimärgadena.
Stocki Bauhaus on megagiga suur! Mulle imponeeris kõige rohkem õuelaternate sektsioon – rippuvad laternad, püstised laternad, posti otsas üks-kaks-kolm laternat. Tekkis tahtmine oma aeda park luua 🙂 See tahtmine kadus kui proovisin üht laternat liigutada.. Meeletult rasked! Ostsime sealt mõned kunstipäraste hõõgniitidega lambipirnid.
Üks hea asi ka – Pärnu Bauhofis on palju kobedam aiaosakond kui seal oli!
Poest väljudes krabas Lynx mul käest kinni – Vaata!!! Bauhausi kõrval on Bromma lennujaam ja parasjagu maandus üks lennuk. Pmst. oli ta sel hetkel u. 10m kõrgusel, meie nina ees. Päris uhke vaade!

Samas hoones oli hiiglaslik toidupood, mitte päris hulgiladu, aga väga suure valikuga koht. Saime sealt aromaatseid rootsi õunu. Ilma lõhnata õunu ei osta me üldse – see on justkui kvaliteedimärk 🙂
Tagasitee paistis alguses hästi sujuvat – buss nr. 112 tuli kiiresti, istusime peale ja buss alustas linnaekskursiooniga.. Peale umbes 10 minutist sõitu hakkas koitma, et ilmselt on tegu sama liini teise otsaga ja me ei sõida mitte hotelli poole tagasi, vaid vastassuunas. Eks ta nii oligi. Bussijuhid naersid ja juhatasid meid õigele rajale tagasi. Lynxil oli aga juba rändamissoov hinges ja nii valisime me veel ühe uue bussi, 117. Sõitsime sellega u. 15 minti eramajade rajoone pidi ringi ja jõudsime tunnelbanani – Brommaplan. Sealt kolm peatust linna poole ja olimegi Alvikus tagasi 🙂 Päris huvitav retk oli!

Vihm oli enamvähem järgi jäänud. Meie kandis. Linnas sadas endiselt ja tänu sellele avanes meie hotelliaknast lahe vaade:

Sel õhtul saime nautida põnevat taevast värvidemängu – alates pilvede hallidest ja potisinistest, krellidest roosadest ja kuldsetest päikeselaikudest, lõpetades vikerkaarega.

NELJAPÄEV
Waxholm 🙂
Armas vana laevuke Storskär.
Rasked ilmaolud – pilved/päike/pilved, tänu millele olid pildid pidevalt ala- või ülesäris.
Armsad kaldaäärsed majakesed.

Vana hea küna Kanholmen, mis enam Waxholmi kindlusse ei viinud ja sellepärast loobusime meiegi sinna sõidust. Mälestuseks sest tõsisest laevast pilt:

Endiselt imehead krevetisaiad Hembygdsgårdens kohvikus. Ja eriti vahukooresed vahvlid.. Liiga vahukooresed! Aga koht on võrratu. Eriti armas on seal hoovis istudes vaadata, kuidas pisikestelt naabersaartelt saabuvad inimesed oma paatidega suuremale saarele sisseostudele. Siis ladustavad oma pakid paadiahtrisse ja sõuavad või podistavad Waxholmist jälle ära koju.

Rullusime sadamasse tagasi ja laevale – Norrskärile. Samasugune vana ja väärikas laev kui Storskär.

Istusime laeva ahtris ja lõbustasime endid igas mõõdus veesõidukite pildistamisega. Kell oli viis läbi ja suured laevad hakkasid Stockholmist lahkuma – lisaks Vikingi ja Tallinki alustele ka hiiglaslikud kruiisilinnad. Storskär tuli meile vastu. Aurulaevadest vennaksesed tuututasid ja tossutasid vastastikku ja kaptenid lehvitasid teineteisele valgete rättidega 🙂
Minema seilas suur ja kaunis Rotterdam, pardal lehvitasid prouad Canada lippe. Ilmselt suurim laev, mida ma näinud olen – Emerald Princess – keeras end saarte vahel ja hakkas randuma.

Birka Paradise, Birger Jarl, Cinderella, Hop-on hop-off, Västan, haikala näoga disainjaht.. Õhtune sebimiste aeg. Ilmselt oleks see unelmate elukoht, mille akende eest see parv iga päev mööda seilab! 20-miljonine maja, mille hinnast 10 milli maksab vaade 🙂

REEDE
Mõtlesime käia Raekoja tornis. Matkasime sinnani, imestasime, et miks üldse järjekorda ei ole ja siis selgus, et torni ei saagi enam elava järjekorrana vaid rahvast lastakse sisse pooletunniste intervallidena, gruppidena. Njah, jama! Sinna me ei läinud.
Sõime Lynxi lemmikkebabi ja läksime Skansenisse, et pisikestele ilvesejussidele lahkumiseks lehvitada – kui me uuesti Skansenisse läheme (ehk Jõulude ajal?), siis on nad juba päris suured ja paksukarvalised ilvesed.

Hämmastav – augusti keskpaik ja Skanseni roosiaias on kõik roosid täies õies!

Esimese tiiruga ei näinud me midagi. Uinakuaeg. Vaatasime kuidas karud maadlesid ja kohtasime ka karupuuri elavat surnut – maniakaalsete punnsilmadega ärevikrebast. Karudel oli temast üldiselt üsna ükskõik, aga ta ilmus nagu vaim kividele ja karude kõrvale, nii et mõmmikud on ilmselt mitmeid kordi kõhud lahti ehmatanud..
Kakud tegid teatrit – üks valvas (ilmselt juba tunde) valget rotilaipa ja teine jõllitas teda eemalt põõsastest. Kui rotivalvuril igav hakkas, siis lendas ta inimeste sekka (Skansenis on jalutusrada keset kakupuuri) ja lasi ennast veidi silitada. Sirutas siis tiibu ja liugles eemale posti otsa, rott ikka küüniste vahel (ehk oli too sinna lihtsalt kinni jäänud..).

Jalutasime ilveste juurde tagasi ja saime jackpoti. Ilvesemamma võttis oma kraaded lagedale platsile kaasa ja jauras nendega seal üle poole tunni! Ajasid üksteist taga, maadlesid, mängisid peitust, jorisesid vahepeal oma ilvesekeeles. Imeline etendus!

Šõu läbi, läksid kõik tuttkõrvad pessa põõnama. Meie, hirmsasti oma õnnega rahul, liikusime hülgejärve juurde.
Kõik kolm graatsiat magasid.
Eemalt lähenes pikkade hüpetega agar orav, kes snäkiootuses mööda ühe mehe püsisäärt ülespoole lidus, siis ära ehmus ja aiale hüppas. Koukisin kotist välja varem pagari juurest ostetud saiatükid. Orav aitas ka vaadata, mis mul kotis on 🙂 Üks tükk Lynxile ja üks tükk mulle. Mõnus tunne oli kui pisike oravajuss oma pikkade sõrmekestega näppudest kinni hoiab ja kiiresti-kiiresti saia mugib.

Järgmine peatus oli rahvatants. Oleme seda Skansenis nii palju näinud, et vaatame etendust juba selle pilguga, kes seekord laval on ja millised tantsud nüüd ettekandmisele tulevad. Seekord olime näinud üht tantsijatest Sigtuna toidupoes, millest järeldasime, et ilmselt elab ta sealkandis.
Reedeti on suuremad etendused, siis näidatakse pulmatantse.

Ei tahtnud Skansenist niisama lahkuda. Läksime ja võtsime väravalähedasest restoranist kohvi ja ainult sealt saadaoleva superhea õunamahla. Sõime oravast järgijäänud saiu ja vaatasime, kuidas suur täiskuu tõuseb. Kuskil eemal hakkas suure paugutamisega ilutulestik.
Täiuslik päev.
Nii juhtubki tavaliselt viimaste puhkusepäevadega – need on eriti ilusad, nii et lahkumine on eriti valus.

LAUPÄEV
Mis seal ikka. Mõned tunnid linnas, viimased hädavajalikud ostud (oleme nüüd mõlemad sügiseste vihmade eest korralike kilekatega kaitstud) ja laevale.
Stockholmi saarestik on võrratu! Vaated, mis laevalaelt avanevad, on imelised isegi peale neid kümneid ja kümneid kordi, mis me seda teed sõitnud oleme.

Advertisements

2 thoughts on “Lõpetan puhkuseaja

  1. Väga lahedad pildid! Mulle ka kakud meeldivad. Kui loomaaeda satun, siis kakkude juurde tahan alati minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s