Šoping, torn, gondolaaa!!!

Viimasele päevale jätsime reisi kõige raskema osa – nänni ostmise.
Mõned aastad tagasi polnud mul mingit probleemi poodides hulkumisega, uurimise ja ostmisega. Nüüdseks on mul kaubandusest kõrini. Postkaarte vaatan ja valin hea meelega ja söögipoes käin vajadusest, aga mõni teine pood peab olema midagi erilist, et ma tahaks sinna minna ja midagi osta.
Lynxi jaoks võiks maailmas olla vist vaid 2 poodi – foto- ja raadiotehnika ning tõeline meestekas ehk siis selline pood, kus palju kaableid ja mõõteriistu jms. huvitavat kraami.
Üks probleem veel – kohvrite kaal! See ei tohtinud ületada 20kg, sest AirBaltic kasseerib iga lisakilo eest 15 EURi lisaks. 1kg=15 EURi. Ja sellest peavad nad kinni ka, mitte ei vaata läbi sõrmede.

Niisiis läksime meie kaks sel laupäevasel hommikul Veneetsiasse ostutiirule. Juba varem olime valmis mõelnud, et kindlasti viime kaasa portsu kohalikku pastat ja mõned maitseained. Paar jooki ka.
Lademetes pakutavad ja hulgi ostetavad maskid jäid meist poeseintele. Kotti rändas puha praktiline kraam 🙂
Tegelikult on ka põnevaid poekesi, näiteks ise tehtud paberist märkmike ja uhkete kirjutamissulgede poode.

Viimased päevad näitas päike oma tõelist jõudu. Sooja oli +32C ja õhuniiskust 96%. Sellele lisandus olematu tuul ja nii veetsime me peale oma sisseostutiiru mitu tundi hotelli konditsioneeritud toas.

Õhtupoole, kella 6 paiku, pistsime oma ninad taas välja ja loivasime vaikselt kesklinna poole. Viimane õhtu, vaja oli kaunist päikeseloojangut püüda.
Teeäärsetes poodides magas paar müüjat. Tänava ääres taburetil istus väsinud gondoljeer ja tukastas. Olen kindel, et kui keegi oleks ta kõrval veidi kõvemat häält teinud, oleks ta läbi unegi hüüdnud – gondolaaa-gondolaaa!

Jõudsime pisikese putkani, kus vitriinis laiutasid suured ja isuäratavad pizzad, mida müüdi tükkide kaupa.
Lynx ütles: “Võtaks kaks tükki ja ühe koka”
Tellisime ära, läksime mõned sammud edasi ühe silla nurgakesse ja Lynx ütles: “Head isu!”. Soovisin sama. Lynx hakkas sööma, mina seisin, teine pizzatükk peopeal ja ootasin. Lynx vaatas mind imelikult ja soovis veelkord head isu. Mina soovisin viisakalt vastu ja ootasin edasi. Lynx küsis, kas mul on midagi viga? Et siis – mis mõttes? Ma lihtsalt ootan kuni ta esimese tüki ära on söönud, et siis järgmine ulatada..
Siis selgus, et teine tükk on mulle 🙂
Üllatus, ma polnud ju söögisoovi avaldanud! Aga hea pizza oli. Linna parim 😉

Kesklinna poole jõudes muutusid tänavad rahvarohkemaks, aga kuigi oli laupäev ei olnud ka nüüd paljuräägitud turistidest umbes Veneetsiat. Stockholmi vanalinn on suvisel ajal samamoodi rahvast täis kui Veneetsia tänavad. Ei midagi hullu, mahub käima küll.
Kummutaks ka teise müüdi, justkui Veneetsia kanalid haiseksid suvise kuumaga. Midagi siin ei haise! Absoluutselt mitte. Vesi nagu vesi ikka.

Jõudsime Rialto sillani ja vaatasime, kuidas eri suurustes paadid edasi-tagasi sebisid. Ülerahvastatud liinilaevad, juuste lehvides veetaksodega kihutavad turistid, aeglaselt ja kaunilt liuglevad gondlid. Kuna me jälle siia linna tuleme? Kas tuleme? Ehk taaskord 11 aasta pärast..
Otsus oli tehtud – nüüd lähme ja sebime endale ka ühe gondli!
Lõbus gondoljeer aitas meid gondli uhkele diivanile kulla ja narmaste vahele istuma ja tõukas kaldast lahti. Libisesime vaikselt üle vee, meist paremalt ja vasakult möödusid teised gondlid, enne “tänavanurki” hõiguti kõval häälel ja kohtudes lobiseti kiirelt ja valjult. Vile laevajuhi suul, ootasime pikas rivis väikses ummikus, sest ühe kitsa kanali äärde oli gondel niimoodi pargitud, et teised temast millimeetriga mööda mahtusid. Aegajalt kummardus gondoljeer meie kohale ja näitas Vivaldi maja ja Casanova maja, paari kirikut. Sildadel tegid inimesed meist pilti, nii nagu meie olime mitu päeva ise sildadel pildistamas käinud.

Nii eriline ja mõnus kogemus! Usun, et miski muu ei saagi olla rohkem Veneetsia kui gondlisõit. Sõidu lõppedes gondoljeer lehvitas ja kui eemaldusime, siis kuulsime taas tuttavat hüüdu: gondolaa-gondolaaa!

Tunne sees oli võimas! Nagu oleksime millegi suurega hakkama saanud.
Suundusime San Marco väljakule sihiga otse kellatorni tippu. See on eriti lihtne tornivallutamine – kassast pilet, lifti ja liftiga otse vaateplatvormile. Ühel hetkel on terve Veneetsia peopeal. Katused-katused-rõdudega katused. Majad paiknevad nii tihedalt, et isegi Suur Kanal ei paista. Ühine katusteväli keset vett.
Lõunapoole jääb päikeseloojangu ajal eriti ilus vaade laguuni ääres seisvatele gondlitele ja saartele.

Maapeale jõudes jalutasime laguuni äärde. Päike loojus, gondlid õõtsusid veeääres ja laternad pandi põlema.

Siin saabuvad ööd kiiresti ja on tumedad. Kohvikute pillimehed võtsid oma postisioonid sisse ja taas kaikus me kõrvus: Volaareeee…ooooo.. Seekord laulis rahvas kaasa.

Kõik need elamused tulid nii ruttu üksteise järel, keerasid meeled nii viimase vindi peale, et kui ööpimeduses hakkas viiul mängima “Con te partiro”, hakkas kurgus kahtlaselt kriipima.. Ma arvan, et see ongi vist see tunne, mis peaks Veneetsia öös tekkima. Kuumus ei olnudki enam põhiline, mitu nädalat piletite ja linnakaartidega sebimist ununes ära. Oli nii pime, et platsil jalutavat rahvast oli vaevu näha. Vaikne häältekõmin, hõiked, laguuni lainete laksumine vastu kallast, gondlite klõbin vastu tugipuusid, gondolaaa-hõiked, roosad laternad, viiul, mis mängib ühel hetkel vaikselt, järgmisel tekib tunne, et kõlab lausa üle laguuni..
… Nagu ikka tekivad sellised hetked alles viimasel minutil. Siis kui puhkus on läbi saanud, kui järgmisel õhtul ei saa enam tagasi tulla ja kõike uuesti kogeda. Aga kas see olekski võimalik?

Õnneks sai meil külm jook otsa, käisime seda ostmas, viiul mängis Ipanema-tüdrukut ja siis kui platsil tagasi olime, Titanicu põhjamineku lugu. Meie kõvale ilmusid noored, kes tegid seda “king of the world” võtet – kus laevaninas seisti ja armunud paarike käed kõrvale tõstis – teate ju küll. Sõbrad tegid neist pilti ja siis tekkis naljakoht – tüdruk seisis kui laevaninas, käed kõrvale tõstetud ja silmad kinni, tema selja taga olev poiss tõstis äkki oma kargud ka kahelepoole laiali 😛 Naera herneks! Me polnud ainsad, kes mõni lugu tagasi tekkinud lummast täiesti üles ärkasid 🙂

Oli aeg minna. Kaunis romantiline öö jäi seljataha ja läbi pisikeste tänavate virrvarri seigeldes otsisime majanurkadelt Ferrovia suunasilte. Niimoodi panime kuskilt liiga pikalt paremale, sest sildid küll olid, aga kohad, kust möödusime, olid võõrad. Lõpuks jõudsime küll raudteejaama juurde välja, aga tükk maad oma hotellist eemal. Tavalise 35 minuti asemel jõudsime kohale tunni ja 15 minutiga.

———–
Ärasõit!
———–
Mõtlesin sel hommikul hommikusöögilauas, et homme ma enam seda tavapäraseks saanud stseeni ei näe:

Astume söögituppa. “Buon giorno!” hüüakse leti tagant. Lauale tuuakse korvike 2 ühte sorti ja 2 erinevat sorti kukliga ning 2 croissantiga. Küsitakse, kas me kohvi tahame. Palun ühe kohvi. Lauale ilmuvad kannuke kohviga ja teine kannuke vahustatud piimaga. Võtame automaadist mahla. Paneme taldrikule 2 singiviilu, ühe paksu suurte aukudega juustuviilu, pisikese võipakikese, pisikese Philadelphia karbikese, keedetud muna (iga päev eri keeduastmes), soolakotikese, topsijogurti. Kõigepealt sööme muna, siis juustu ja singiga kukli. Jogurt ja croissant. Tõuseme, leti tagant hüütakse “Arrivederci!” ja ongi päeva esimene etapp läbi.

Pakime kohvrid, lähme retseptsiooni, maksame arve ja läheme ära.
Meil on 3 võimalust lennujaama saamiseks: ülerahvastatud ja ülekohverdatud liinibuss, veetakso ja tavatakso. Veetakso hind võtab meil suud ammuli – 120 EURi! Uskumatu! See on selgelt ülehinnatud sõit. Paadijuht lubab hinna lasta 100 euroni. Me ei vali seda varianti. Me lähme tavalise taksoga – mitte nii stiilne lahkumine, aga tunduvalt odavam.
Jõuame kohale poolteist tundi liiga vara. Uurime lennujaama staffi käest, kas kuskil on kohta, kus saaksime oma kohvreid kaaluda. Ta soovitab vaadata, et kui mõni check-in on suletud, tohib sinna lindile kohvrid panna ja kaalu vaadata. Leiame ühe. 17,5 ja 18,millegagi. Väga hea! Lootsimegi, et ülekaalu pole tekkinud.
Ootame kuni Moskva check-inist saab Riia check-in. Lõpuks see juhtub. Saba venib kui vana ja väsinud tigu. Käin vahepeal kontrollimas, kas keegi ikka on seal laua taga. On. Isegi 2 tükki. Töötavad hoolega ja saadavad ülekaalus kohvritega kliente kuskile kassasse juurde maksma.
Lõpuks saabub meie järjekord ja ülla-ülla – suurem kohver kaalub äkki 21,4kg! Kas sel lindil on mõned kilod juurde timmitud? Õnneks kaalub väiksem kohver vähem ja kokku ei ületa nad 40kg. Tehtud! Väravatest läbi. Tunnike ringivaatamist ja lennukisse.
Lennukis istume me 50 minutit enne kui õhkutõusmise loa saame :S
Kogu sõidu ajal on imelik tunne. Vahepeal on vastikud õhuaugud – ma kohe ei armasta seda õõnsa kõhu tunnet ja kerge turbulents. Piloodi jalg on päris raske, sest hoolimata 50 minutilisest hilinemisest õhkutõusul, jõuame me Riiga vaid 10 minutit ettenähtud ajast hiljem.

See on üks suur ootamiste päev. Nüüd peame u. 4 tundi ootama, kuni läheb buss Pärnusse. Aga mis tunne on puhkuse lõpus? Oleks ometi võimalik end hotellist kohe koduukse ette tinistada! Tagasisõidud, ootamised.. Pealegi oli Lätis juba selline tunne, et olemegi kodus kohal, sest ma üritasin mitu korda lühinumbrilt koju helistada ja ei saanud aru, miks see mul ei õnnestu!? Siis koitis – polegi ju veel Eestis!
Seisime lennujaama ees ja nuputasime, kus me siis aega veetma hakkame. Meil pole ju latte! Aga buss läheb bussijaamast, mitte lennujaamast. Küllap sõidavad taksod ka eurode eest. Loodame..
Küsisime. Jah, sõidavad. Ja siis ma küsisin, mis maksab sõit Riiast Pärnusse? Noor taksojuht mõtles, klõpsis oma telefoni, mõtles veel ja ütles – 100EURi ja poolteist tundi (vähem kui veetakso Veneetsiast kohalikku lennujaama 😛 )
100EURi ja me oleks kodus enne kui pool aega bussiootamisest ümber saaks!!!
Ausalt öeldes läks meil otsustamisega vaid pool sekundit, siis istusime me juba taksos ja vurasime kodupoole. Teepeal tegi juht peatuse, kruvis plafooni katuselt maha ja võttis kütust.

Ja äkki olime me kodus, lätlane tänas raha eest ja ütles, et alati on hea koju jõuda! Soovisime tallegi turvalist tagasiteed ja oligi puhkus läbi.

Mõnus puhkus oli!
Aga ülimõnus oli ka lennukist maha astudes tunda jahedat õhku, taksoaknast metsa lõhna sisse hingata ja koju jõudes avastada, kuidas meid oodati – puhaste tubade, värske keedukartuli ja uute maasikanõudega.
Ainuke, kel meist ükskõik oli, oli Pets. See kurinahk konutas lillepeenras ja püüdis meid pigem eirata kui meie rõõmuavaldusi vastu võtta :S

Esmaspäeval olime mõlemad tööl.
Tööl tuleb käia 18 päeva, siis tuleb Lynxi puhkuse teine osa ja siis lähme me kaheks nädalaks oma kallisse koju nr.2 – Stockholmi! Hing igatseb, vahe on olnud liiga pikk..

Veel tänase kuupäeva sees tuleb siia post millegi huvitavaga kõigile neile, kes need kaks nädalat meie reisikirja lugenud on 😉

Advertisements

9 thoughts on “Šoping, torn, gondolaaa!!!

  1. Kuigi ma pole reisilt Läti kaudu koju lennanud, on mul ka alati Riias kodune tunne. Kuidagi nii sarnased on nad meiega, mida ei saa aga öelda leedukate kohta. Tahan puhkust! Aga hetkel ei paista mingit võimalust enne septembrit! Aga selle eest saab augustis Riiga 😛

  2. Ma olen ennegi Riia kaudu tulnud, aga mitte kunagi pole nii pikalt ära olnud. Küllap sellepärast siis selline efekt. 🙂 Leedu meenutab mulle enam Poolat, aga seda ei tohi kõva häälega öelda, sest leedukad lintšivad muidu ära!

    Muide – ma vaatasin peale su kommentaari hoolega neid jäätiseputkade jäätiseid. Tõepoolest, kõigil olid omamoodi jäätised! Küllap tõesti segavad ise kokku. Aga nii häid maitseid kui Grazis – haput sidruni ja jogurti-vaarika – ei saanud enam kuskilt.

  3. Ega midagi – loodan, et Sul jätkub ka Rootsist aega meiega oma muljeid jagada! See oli mõnus aeg ka blogi lugejatele, iga päev uut posti oodata. Osa puhkusest lausa.

  4. Ma tahtsin veel küsida – kas sa teed mingisuguseid märkmeid või on sul lihtsalt fenomenaalne võime kõiki sündmusi kronoloogiliselt mäletada. Loomulikult ei pea ma silmas seda, et inimene ei peaks mäletama, mis päeva jooksul toimus, lihtsalt inimene kipub unustama emotsioone. Kui ta hommikul millegi üle siiralt rõõmustas, siis õhtul väsinult ja halvas tujus, on raske panna kirja rõõmsaid tundeid. Aga sina oled sellega suurepäraselt hakkama saanud – emotsioonid, tunded ja muidugi pildid. Aitäh sulle selle eest.

  5. See post on tulvil nostalgiat ja sumedat puhkuselõpu meeleolu. Justnagu kõik toimuks aeglasemas tempos. Mis siis, et gondel liugles normaalses tempos, inimesed teie ümber liikusid ja te mõtlesite näiteks Riias takso juures vaid pool sekki, minu silme ees kulges seegi hetk aeglaselt liueldes. Jälle üks puhkus on udusulena minema lennanud, aga temast on jäänud südamesuurused mälestused. Ilusat suve jätku teile!

  6. Ägedad, Taksoga Pärnusse. Vahva ju

    Sellel odaval vene ajal sõitsin ka kord miskil ajendil taksoga Leningraadist Paidesse. Mind ei peetud normaalseks….

  7. Helen – ei tee märkmeid 🙂 Mulle jäävad emotsioonid hästi meelde ja neid pole raske taaselustada.

    Tänud kõigile! Kohe kirjutan uue posti 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s