Murano ja Verona, öö Veneetsias

————
Neljapäev
————
Neljapäeva eesmärk oli kuulus klaasipuhujate saar Murano.
Kohe paadilt maha astudes on noormehed vastas ja kutsuvad vaatama, mismoodi seda Murano klaasi tehakse. Käisime ka ühes showruumis. Võibolla sattusime valesse, aga siin tehti vaid lambikupleid, mis puhumise osas oli u. 10 minuti töö.
Diil on selline – show vaatamine ühele perekonnale maksab 5EURi. Kui nende poest midagi ostad, siis saad asja hinnast 5EURi alla.

Mäletan aastatetagust Norrareisi, kui käisime sealses klaasitöökojas – tehti imelisi lilli, nii et unusta või suu lahti!
Terve Murano saar ongi täis klaasi. Klaasipoed, kus kõike alates hiigellühtritest, tohututest loomakujudest kuni ehete ja klaashelmesteni välja (ja kus pildistada ei tohi) ning klaasitöökojad, kus seda kõike valmistatakse. Tegime saarele tiiru peale, käisime majaka juures, mis kahjuks enam ei töötanud ja vaatasime tänaval olevaid klaasskulptuure.

Muidu näeb saar välja nagu pisike Veneetsia, ainult majad on madalamad, kanalid laiemad ja gondleid pole.

Sõime – Lynx sai kehva ja kõva äärega pizza ja mina päris head spagetid.

Meil oli selle päevaga mõte – mitte ennast hommikupoole ribadeks tõmmata. Võtta rahulikult, et siis õhtul välja minna ja pimedaks linna jääda. See on see kuumus, mis siin kogu auru välja pigistab. Joogipudel ja niiske salvrätt kuuluvad põhivarustusse 😛 Poodi tahaks minna ainult sellepärast, et seal on tugevad konditsioneerid.

Seega – sõitsime Muranolt tagasi, ostsime poest endile õhtusöögi (2×2 kolmnurkset võikut + jogurt + 2l mahla = u. 9EURi. võrdluseks väljassöömine: 2xsoe söök + 1l mineraalvett + 1 capuccino + kohustuslik, arvel kirjas olev soolane tip = u. 30EURi) ja olesklesime hotellis kella kuueni. Siis sõitsid meie akende alt läbi gondlid, kus palgatud laulumees – Volaareee..oo-ooooo, kõlas uhkelt üle vee ja üles meile akendesse – oli aeg välja tagasi minna!

Juhtus aga nii, et magusat loojanguvalgust sel päeval ei saanudki. Pilv tuli päikesele ette ja San Marco väljakule jõudes saime hoopis vihma. Jäime ikkagi paigale ja ootasime kuna Veneetsia kuulsad roosast klaasist laternad põlema pannakse. See juhtus alles 21:20. Aga tasus ootamist 🙂

Inimesi liikus palju aga olenemata majadel olevatest siltidest, eksisime koduteest kõrvale. Tee käis majade vahel sinka-vonka ja lõppes siis kanaliga. Tupik. Tagasitee ja edaspidi vaatasime tähelepanelikumalt, kuhu keerasime 🙂

——–
Reede
——–
Reedese päeva hommikusöök toimus vara, 7:30. Riidesse ja raudteejaama. Taas sõitsime me rongiga, sedakorda Veronasse.
Verona asub Veneetsiast veidi rohkem kui tunni aja rongisõidu kaugusel (kui valida õige rong, mis igalpool ei peatu, muidu võib ka 2,5 tundi sõita). Rong, millega sõitsime oli ülimõnus! Mugavad kõrged istmed, ei mingeid kupeesid, jahedad vagunid. Istmete süsteem oli kummaline – näiteks olid kõrvuti istmed 83 ja 87 jne. Nuputasime küll, aga ei suutnud loogikat leida.

Veronas jäid esimesena silma raudtejaamas asuvad postkastid – uhked, kas pole!

Kas ma seda olen juba kirjutanud, et Itaalias maksab postkaardi saatmine EU-sse 75 senti ja väljapoole EU-d 1,60 EURi.
Selle maa raudeejaamades turistiinfot pole, seega peab enne sõidu alustamist välja uurima, kus suunas on vaja minna, et südalinna jõuda.
Liiklus on siin kohutav! St. pidev autode ja rollerite vool. Jalakäijad lippavad teedest üle siis kui paistab, et autosid ei tule. Turisti tunneb ära selle järgi, et ainult nemad paistavad teadma punase ja rohelise fooritule tähendust. Seisime punse tule taga, autod meie kõrval seisid ka ja juhid vehkisid käega, et minge aga üle! Saad sa siis aru..
Teel linna sõi Lynx pehmikut st. masinajäätist. Jube hea oli! Natuke hapukas jogurtijäätis. Ja linna jõudes võttis kuumus juba niivõrd võimust, et võtsime kumbki endale jäätiseputkades müüdavaid puuviljatükke. Jahedaid, mahlaseid ja mõnusaid! Vat selliseid asju võiks Eestis ka müügil olla! Olen kindel, et turgu jaguks – jäätise asemel rannas või suvisel linnatänval – mõnus? 🙂 Meie oleme siin neist sõltuvuses, päevas läheb ikka mitu topsi.

Küllap on iga Veronasse saabuja esimene käik Romeo ja Julia rõdu juurde. Juba sissekäik sinna hoovi on muljetavaldav – st. kogu võlvialune on täis kirjutatud armastajate nimesid. Nii tihedalt ja mitmekordselt, et polegi enam aru saada, kelle nimed seal on 🙂 Nüüdseks on seinale kirjutamine keelatud, aga vaevalt, et keegi sellest keelust eriti hoolib..

Julial pidi olema ka oma postkast, kuhu igal aastal saabub umbes 5000 hädas armunute kirja üle maa. Kõigile kirjadele ka vastatakse – tänu hulga vabatahtlike abile.
Küllap pole ma õigel lainel, aga on ju veidi kummaline, et just Romeo ja Julia armastus on ideaalne armastus, romantiline, selline, mida terve maailm ülistab. Armastus, mis ei jõua veel õieti alatagi kui juba lõpeb kahe teismelise enesetapuga.. Ok, ok ma ei ole vist õige romantik, sest mulle meeldivad õnneliku lõpuga armastused palju rohkem.. 🙂

Igal juhul oli Julia rõdu üsna võimatu tühjana pildistada, sest pidevlt käisid seal noored ja vanemad daamid poseerimas kui nende Romeod rõdu all neist pilti tegid 🙂

Verona linnal on oma reeglid ja nagu näha – Rootsi lipuga väga saranane lipp, sinine kollase ristiga:

Jalutasime mööda linna ja vaatasime paari kena kirikut. Siis leidsime tee jõeni ja nautisime sealt avanevaid vaateid. Vat see oli ilus jalutuskäik!

Kallste ääres kasvasid rivis kummalised ja kaunid puud, millel olid käelaba suurused valged lõhnavad õied, nahkjad rodode moodi lehed ja omamoodi viljad. Kes oskab arvata, mis puuga tegu on? Tahaks väga teada!

Jõudsime Verona Arenani. See on valminud varem ja säilinud paremini kui Rooma Colosseum, aga pole nii kuulus. On võimalik ka sinna sisse minna ja vaade, mis kõige ülemiselt realt avanes, oli vaimustav!

Juulist kuni septembrini toimub Arenal Ooperifestivl. Õhtuti näidatakse Aidt, Traviatat, Nabuccot, Boheemi. Sel õhtul pidi toimuma Sevilla Habemeajaja etendus. Lavakujundust sätiti just paika. Ülejäänud etenduste hiigelkujud seisid areena taga ootel.

Kui väga oleks ma tahtnud seal mõnd etendust näha!!!
Aga meil ei olnud Veronas nii palju ega, et õhtul 21:15 algavale etendusele minna. Küll aga saime me endile lubada ühe tuuribussiga linnatiiru. Ja hea oli, et sõitma läksime, sest buss viis meid uhket linnapanoraami vaatama! Liiniks B2.
Kui buss peatus ja giid ütles, et nüüd võime viieks minutiks bussist välja minna ja pildistada, siis tekkis meil mõlemal korraks grupiekskursiooni tunne. Need pildistamispeatused olid päris lahedad 🙂

Buss jõudis linna tagasi ja meie pidime raudteejaama poole astuma hakkama.
Rongini oli pea pool tundi aega, võtsime rahulikult piletisappa ja ootasime. Ja ootasime… Saba lookles pooles ootesaalis, hunnikust kassadest töötas vaid kaks ja neis istuvad inimesed võtsid oma tööd naudinguga. Mõnel, kes kassasse läks, polnud ilmselt aimugi, millist piletit ta soovib. Siis lapati erinevaid graafikuid ja seletati kõvahäälselt. Kell läks muudkui edasi ja järjekord oli närviline. Ühel hetkel tekkis ka kolmanda luugi taha vanamees, kes seal ennast kohendas ja toolipatja sättis ja luuki avas jne jne. Lõpuks, 5 minutit enne rongi väljumist, sain ma ka luugi juurde, esitasin oma soovi, mis vanameest ilmselt üllatas, sest ma ei tahtnud sugugi pikalt lobiseda, vaid lihtslt oma pileteid.
Siin on totter süsteem – pileti saab täitsa stressivabalt osta ka automaadist, aga sealt antakse vaid mitu kuud kehtiv kupong, mis tuleb kassas enne sõitu ära registreerida. St. ikkgi on vaja kassasabas seista.
Tormasime perroonile ja rong jäi veidi hiljaks 😛 St. teda polnudki veel seal.
Kohad polnud kõrvuti, vaid risti üle laua, teineteise vastas. Lynx tellis kohvi ja sai sellise “topsitäie” 😛

2cm hirmkanget rüübet.
Seegi oli tunniajane rong, nii et peagi saime Veneetsiasse tagasi, nägime toidupoe ees veidi närvilisi eestlasi asju kotti toppimas ja vedasime endid hotelli.
See õhtu oli erakordselt lämbe. Aknad olid ristseliti lahti, aga ühtegi tuleõhku ka ei liikunud. Lõpuks panime aknad kinni ja konditsioneeri maksimumi peale külma puhuma. Siis läks veidi aja pärast normaalsemaks.
Loodetavasti on kodus parem kliima, mitte selline leitsak!

Advertisements

6 thoughts on “Murano ja Verona, öö Veneetsias

  1. Jaa, täna puhub meil siin jahutav tuul, aga eile olime üsna tapvas leitsakus. Seega, aiman mis tunne teil seal on. Aga saareke klaasipuhujatega ja võrratud pildid Veronast, neid vaatan huviga ja seda tunnet, mis teil neid kõiki nähes tekib, seda ma ikka päriselt ette kujutada ei oska. Imetlen jätkuvalt Su oskust ladusat reisipäevikut kirjutada. No ja sellest mõtlesin ka, et mis jama paljudes kohtades foorituledest arusaamisega on??? Mai lõpus Istanbulis kogesin seda ise, niiet seda tunnet tean:P:P

  2. Vaatasin netist pilte – pistab olema küll jah! Ma olin siini ainult teistsuguseid magnooliaid näinud, ei tulnud selle pealegi 🙂 Tänud, Silpsolps! Praegu olid neil juba viljad küljes, mõni üksik õieke, aga kui uhked nad võisid olla kui õitsesid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s