Veneetsia ja Burano

Ei olegi veel Veneetsia muljeid jaganud 🙂
Puhkus, mille saabumise päeval võtsime, tasus ennast ära. Kohutav väsimus sai välja magatud, inimese tunne tuli tagasi. Peaaegu.

———-
Teisipäev
———-
Kuigi me öösel äikest nägime ja vihmasadu ka, ei uskunud me ometi, et see hommikuni kesta võiks. Tegelikult kestis, kestis seni kuni me hommikusöögil olime. Siis lõppes ära, aga ilm oli pilves ja jahedavõitu. Kõik käisid pikkades pükstes, nii tegime ka meie. Muidugi selgus peale esimest 15 minutit, et pikad püksid olid suur viga! Aga tagasi hotelli ei hakanud ka enam minema. Käärisime sääred üles ja lasime aga edasi.

Esimene asi, mis silma jäi ja on ülimõnus – mitte miski liikuv asi ei soovi jalakäijat alla ajada! Liiklusvahendid on paadid ja gondlid, aga need liiguvad hoopis teistel teedel kui meie. Mõnus! Mõtlesin, et kas elupõline veneetslane tuleb äkki suurde linna sattudes selle autode jms. virrvarriga üldse toime? Bussijaam meie hotelli kõval on viimane koht, kus sel saarel autosid näeb. Edasi on vaid igat sorti paadid ja gondlid ja jalakäijate teed.

Esimene asi, mida hotellist väljudes nägime – kuidas bussitäie turistide kohvreid paati laetakse, et nendega siis hotellini sõita. Taolisi, kohvrihunnikutega paate, seilab kanalitel palju.

Järgmised omamoodi asjad on siin korstnad. Olid ajad kui Veneetsias olid korstnad nii nagu korstnad ikka – lahtised torud. Aga need tekitasid palju jama, sest väljalendvad sädemed süütasid tihti terve puukatustega kvartali. Mõeldi, nuputati ja siis ehitati sellised korstnad, mis enam sädemeid tekkida ei lase. Korstnaid on Veneetsias üle 5000.

Meie hotell asub selle kollase pallikese kohal, Piazzale Romal, bussijaama ja raudteejaama kõrval.

Siit on suht pikk maa kesklinna, aga oleme mõlemad valikuga rahul. Lisaks lähevad bussijaamast kõik vajalikud liinipaadid – juhuks kui enam jala käia ei viitsi 😛
Transpordist Veneetsias – kõige tavalisemad laevukesed, mida Veneetsiasse tulija tihti kasutab, on vaporettod. Nö. liinipaadid, mis sõidavad kui meie linnibussid. Üksikpileti hind on 6.50EURi, see kehtib tund aega. Päris kirves! Saab muidugi ka mitmepäeva pileteid, aga need tasuvad ennast ära kui tõesti rohkem sõita. (24h pilet maksab 18EURi).
Liiguvad ka ilusad läikivad veetaksod. Kui häda käes, Saab nendega kiiresti vajalikku kohta. Hinnas lepitakse kokku sõidu alguses ja see sõltub muuhulgas nii reisijate arvust kui taksojuhi tujust 🙂
Gondlid 🙂 Veneetsia suurim kiusatus! Igl tänavanurgal on mõni must-valge triibulises särgis kena italiaano (gondoljeeride piltidega on lausa seinakalendrid!), kes hõigub: “gondolaa, gondolaaa!”. Me ei ole nende hindu veel küsida julenud, aga netist uuritu põhjal peaks need algama 80EURist tunniajase sõidu eest. Pluss eriteenused, nagu näiteks laulmine ja giiditeenus. Samas võib sellest kõigest aru saada, sest lugesin, et gondli hinnad algavad 20000 EURist. Suvekuud on aeg, mil gondoljeerid töötada saavad ja selle ajaga peavad nad teenima tagasi nii gondliostu raha kui saama piisavalt selleks, et ennast ja oma peret ära elatada. Seega – ma ei krimpsuta enam nina neid hindu kuuldes. Me ei ole ka veel otsustanud, kas sõita mõnega või mitte. Me pole sel reisil raha praktiliselt muuks üldse kulutanud kui vajaliku söögi ja transpordi jaoks, nii et võibolla teeme ühe tripi.. Eks näis 🙂

Me oleme nüüd mitu korda sõitnud vaporettodega – need on jubedalt ülerahvastatud ja ülbed noored daamid armastavad sõita nii, et ise ühel toolil ja jalad teisel toolil. Sel juhul on ilmselt kõige mõislikum ilma seletamata jalgade all olevale toolile istuma hakata, küllap ta need eest ära korjab, sest eile nägime kuidas kolm neiukest ühe korralekutsujaga ägedalt sõimlesid. Üldiselt on aga rahvas nii poekestes kui söögikohtades väga meeldiv ja viisakas. Ülevoolavalt sõbralik 🙂 Natuke harjumatu rahulikule põhjamaalasele kui uksest sisse astudes hõigutakse “Ciao bella!” ja sellele järgneb kiire jutuvada enne kui jõuad teatada, et ei räägi kahjuks itaalia keelt. Mis ei takista neil edasi vadistamast 🙂 Aga naeratus on rahvusvaheline keel ja lõpuks saavad mõlemad pooled teineteisest hästi aru.

Me ei võtnud linnakaarti ette kui esimesel Veneetsiapäeval hotelli juurest lahkusime. Mõtlesime, et seikleme niisama, küll me kuskile välja jõuame. Lisaks on tänavanurkdel tihti kollased sildid, mis juhatavad kahe tähtsama kohani Veneetsias: Rialto sillani ja San Marco väljakuni. On ka teises suunas juhatavaid silte – Ferroviani ehk raudteejaamani ja nende järgi tulime me linnast tagasi hotelli.

Seega – kel on Veneetsias aega, see võiks kaardi kotti jätta, sest lõpmata põnev on mööda neid kitsukesi tänavaid ekselda. Tihti lõpeb mõni rännak jõudmisega kanalini ja ümberpööramise ning uue tee otsimisega. Vahel ei näe jupp aega ühtegi teist inimest ja kui see juhtub, siis peaks ehk siiski korraks kaarti piiluma – meie leidsime end Veneetsia ühe otsa tipu lähedalt 😛 Igal juhul ei ole võimalik teadmatusest siit lahkuda, sest tegu on saarega ja ühel hetkel tuleb lihtsalt laguun ette.
Lõpuks viivad kõik teed Rooma, ehk Rialtoni 🙂 Pilt, mida leidub ilmselt kõigis Veneetsiat tutvustavates brožüürides:

Tuvide toitmine San Marco väljakul on nüüdsel ajal keelatud ja trahvitav. Kes tahab enda ja tuvide pilti, see peab pöörduma kohaliku platsifotograafi poole, sest jäi mulje, et tal on oma punt tuvisid, kes ta heaks töötavad 😛
Reklaamidega Veneetsias ei koonerdata, st. et hetkel on peaväljakul ja selle ümbruses tõeliselt jubedad hiigereklaamid, mis katavad paljusid ehitisi pea täielikult.

Seega lasime kaldaäärt pidi kesklinnast kiirelt jalga 🙂

Sõime ühes pisikeses ristorantes spagette tomatikastmes ja kuulasime lõõtsamängu. Siin käivad muusikud söögikohtade juures mängimas. 5-6 lugu ja siis korjavad piskese kausikese sisse tippi. Aga ilusti mängivad ja tööd tegevale inimesele pole ju kahju mõned mündid poetada 🙂

Igas Veneetsia väikeses siseõues on kaev. Praeguseks on need kinni pandud, aga kunagi olid nad väga tähtsad. Kvartaliülema käes oli kaevuvõti ja tema jagas päevas 2x inimestele vett.

Praegu saab neis siseõuedes näha, kuidas kohalikud omavahel maailmaasju arutavad – kõvahäälselt ja žestikuleerides, ning kuidas poisikesed jalgpalli mängivad.

Peale pikka päeva kuuma päikest ja ringitrampimist suundusime hotelli poole ja katsusime leida Coop`i toidupoodi, mis pidi kuskil bussijaama läheduses olema. Vat ei leidnud. Läksime hotelli retseptsiooni küsima, et ehk näidatakse meile kaardil õige koht kätte, ei näidatud, aga vanamees seletas nii hästi, et polnudki enam leidmisprobleemi.
Kohalik jogurt on jube hea, keefir on kehva, piimaliiter maksab 80 senti – 1,09.
Peale pikka päeva on nii mõnus end hotellituppa välja sirutada ja süüa nakitseda!

Meie hotell:

———-
Kolmapäev
———-
Täna oli plaan sõita Buranole. See on saar, mille ma olin juba ammu oma külastamist vajavate kohtade nimekirja lisanud ja nüüd on siis see võimalus.
Teekond algas nagu ikka hotelli juurest, aga sel korral keerasime teise poole kui eile ja sattusime hoopis lahedamatele tänavatele. Nägime näiteks turgu:

Rio de Ognissanti`l asub gondlitöökoda. Need pidid olema perefirmad, kus oskused antakse edasi isalt pojale. Igale gondlide kantakse 6 kihti musta värvi ja aeru toetamise konstruktsiooni täpsus pidi olema millimeetrite mäng. Gondlitel on erilised lamedad põhjad, mis ei tekita lainetust ja lasevad liigelda ka madalatel kanalitel.

Turistidele pakutakse isegi gondoljeerikoolitust 🙂
Sattusime poolsaarele, kus asub Basilica della Salute ja palusime ühel japsil endast pilti teha. Pilt pani kukalt kratsima – endal tal rippus ka suur Canon kõhupeal, peaks nagu pildistada oskama, aga mismoodi saab pilti niimoodi paigutada, et inimesed pildi keskel, torn nende peadest välja kasvamas? Vat see on küsimus..

Ülipopulaarne müügiartikkel on siin põlled – võta millist soovid 🙂

Laevad, millega me oma Buranoreisi alutasime, väljusid San Marco kõrval olevalt kailt. Pilet nagu ikka 6.50, kehtib tund aega. Sõit saarele toimub kahes osas, alguses u. 40 minutit liiniga “NL” Punta Sabbionisse, sealt edasi kohe kõrval asuva laeva peale ja 20 min. Buranole.
Ei sinnasaamise ega tagasitulekuga ei ole raskusi – laevukesi väljub iga poole tunni tagant.

Buranos elab umbes 5000 inimest, mehed püüavad kala, naised nõeluvad kuulsat ja kaunist pitsi ning saare kohal kõrgub viltune torn. Aga see, mis esimesena silma hakkab ja inimesi siia kutsub, on majade värvikirevus. Kunagi värviti maju oma paatide järgi. Nii juhtuski, et pisikesed kirgastes toonides majakesed tekitasid saarele tõelise vikerkaare. See tõmbas külastajad saarele ja praegusel ajal on kindlad värviskeemid, mida elanikud peavad maju reonveerides järgima – selleks, et sära ei kaoks.
Burano on ka tõeline kasside paradiis – igal nurgal jalutas või magas mõni kõuts 🙂

Näitan pilte ja soovitan – kui satute Veneetsiasse, minge kindlasti Buranole! Seal ei ole nii palju turiste kui Veneetsia tänavatel ja mõnus elamus on garanteeritud!
Kaks asja mida peaks sel saarel silmas pidama – söögikohtades pannakse igale toidule teenindaja tasu otsa, näiteks 5 EURine taldrikutäis maksab tegelikult 5+3.50 EURi jne. Teine asi – kui pitsi ostma hakkate, vaadake hoolega – osa neis poodides müüdavat ilusat kaupa on Made in China, osa masinatöö. Kuna ma müün kodus oma poes täpselt samasuguseid linikuid kui siingi mitmeid näha oli, siis küsisin müüjalt, kas see on kohalik töö – jah, ütles ta..

Aga saar on vaimustav!

Kitsukestel tänavatel istuvad vanaprouad ja sõlmivad kaunist ja õrna pitsi. Padjake on süles, muster padjal oleval paberil ja niidid üleõla.

Mis sel saarel veel eriline on – igal pool ripub kuivav pesu ja tänu sellele hõljub tänavatel värskelt pestud pesu lõhn! Uste ees on aga triibulised riided – palavuse eemalhoidmiseks ja ausalt – see on ka väga dekoratiivne.
Päike kõrvetab ja nii ostame me endale jääs joogipudeli. St. sügavkülmas hoitud veepudeli, milles olev vesi on ära jäätunud. Jube hea idee 🙂 Esiteks on peos kogu aeg midagi külma ja teiseks ei lähe jook iial soojaks. Seda pudelit jagus meil umbes kolmeks tunniks, loksutades jääd sulatades ja siis lonksuhaaval sulanud jääd juues.

Buranolt tagasi sõitsime me teist teed pidi – alguses Muranole ja siis peatus Veneetsia teises otsas Fondamente Nove sadamas, kust sai raudtejaama juurde liinidega 41 ja 51. Umbes 5 peatust.
Poodi ja hotelli. Ei tea, mida me uuel päeval teeme..

Advertisements

6 thoughts on “Veneetsia ja Burano

  1. Ah, kui kena reis on. Loen vaatan ja kadetsen 😛
    Selle neljandal pildil (gondel) on all paremas nurgas keegi, või miski asi vees?, nagu sukelduks. Seal vist nii säravpuhtad kanalid pole, et põhi läbi paistaks.

  2. See on siis see maa, kus tänavad on tehtud veest! 🙂 Päris huvitav oleks seal elada. Mulle nii meeldivad värvilised majad.

  3. Värvilised majad on võluvad! Aga see, et linnas on tänavate asemel vesi…… tekitab natuke õudu. Kas on vahel hirm, et äkki astun kanalisse?

  4. Ei, sellist tunnet küll tekkinud ei ole. Aga me mõlemad oleme veeinimesed, tunneme endid hästi, kui kõrva ääres loksub, ehk sellepärast pole ka hirmu.

  5. See ront seal vees meenutas just sukeldunud saarmast vms. Aga meil, vaatad aknast välja, et kuis ilm on, kas lehed, oksad jm selline keerlevad õhus, seal vaatad kuis vesi tuules lainetab.
    Kas mingid kuivemad siseõued on ka olemas, või astud kohe vette? seega et paati?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s