Sõit ja Trieste

Äratus oli täna kohe eriti varajane – kell 5:20. Buss Itaaliasse pidi minema 6:35, aga asjad tuli pakkida ja hotellist välja registreerida.
Nii kahju on siit ära minna! Lõpmata ilus linn ja kui palju on Sloveenias vaadata! Eks ongi põhjust tagasi tulla 🙂

Retseptsiooni jõudes nägime, et hommikusöök oli juba valmis, aga meil polnud enam aega omi kõhte täitma hakata. Üksik jaapanlane istus ja sõi. Ülejäänud hotelliseltskond põõnas veel õndsat und.
Teel jaama tulid meile vastu mõned hommikused jooksjad.
Buss vuras ette ja meie üllatuseks oli bussijuhiks nääpsuke naine. Ma ei ole üldse tubli naisõiguslane, sest ma ütlen ausalt – tekkis kerge hirm, et mismoodi see pisike naine küll suure bussiga hakkama saab.. Bussis võttis uuesti uni võimust, aga see ei kestnud kaua, sest teekond Trieste poole polnud mitte Tallinn-Pärnu maantee killast a la hakkad ühest otsast sõitma ja kohalejõudmiseks pole vajagi rooli keerata, sest tee on nii sirge. Siin tekkis ameerika mägede tunne – sinka-vonka, ühele poole keerd, teisele poole keerd. Kusjuures oleks siis mägesid või midagi, mis takistaks sirge te ehitamist! Ei ole! Vaatan aknast välja – kahel pool jumala lage maa, põllud ja heinamaad, ning tee laseb nende vahel slaalomit. Peab ütlema, et see pisike mamsel (igavesti kõva hääle ja naeruga!) oli väärt bussijuht, sest tee teda ei murdnud. Magada me bussis kahjuks ei saanud.

Naljakas, nii kui Itaalia “piirist” üle saime, muutus taaskord majade arhitektuur – nüüd olid need aprikoosikarva, terrakotakatustega, katusel olevad korstnad omakorda armsate pisikeste katustega.

Peale kaht sõidutundi tervitas meid silt: Trieste.
Buss tegi veel viimased linnasisesed poognad ja põrutas siis miski vana garaazi moodi hoone tagauksest sisse. Jäi seisma, avas uksed ja bussimamsel röögatas: “Trieste”! Selleks ajaks kui meie bussist välja saime, oli tema kogu bussirahva kohvrid juba maha laadinud. Tänasime sõidu eest ja suundusime ühe ukse poole, kust paistis valgust. Ruum, kuhu me jõudsime, nägi välja umbes selline kui Balti jaam aastat 20 tagasi – “kõik ühes” putkad rivis, luugid laiali, väike, pime ja räpakas. Paar piletikassat, mõni hulguse moodi meesterahvas ruuminurgas. Mõtlesin, et oleks tark WC üles leida. Silt ühes seinas näitas vasakule, läksin vasakule, saal lõppes ära, ust ei kuskil. Pöörasin ringi – teises seinas oli silt, mis näitas paremale.. Läksin paremale, poolel teel oli silt, mis näitas vasakule tagasi, aga seda ma enam ei uskunud, sest vasakul polnud ilmselgelt ühtegi vetsu. Niisiis edasi paremale ja voila – ruumi lõpus oli uks, mille taga omakorda uks ja seal need WC-d olidki. Lukku nad ei käinud, aga tühja sellest. Keegi teine neid igal juhul sel ajal, kui mina seal olin, üles ei leidnud.

Tagasiteel küsisin ühest piletikassast, et kuskandis see raudteejaam olla võiks – õue ja kohe vasakule. Ok, läksime. Raudtejaamale tuleb au anda, sest see nägi juba normaalse hoone moodi välja.
Meil oli plaan veeta veidi aega ka Triestes – no et kui me juba sealt läbi sõitsime, siis vaataks linna üle ka. Selleks oli meil vaja pakihoidu, kuhu kohvrid jätta. Silt jaama laes oli olemas, sildil juhatatud suunas pakihoidu mitte. Proovisime teise nurga taha, seal ka ei olnud. Edasi tükk tühja maad perrooni poole ja uus silt laes – seekord juhatas see õigesse suunda ja lennukite turvaväravate järgi võis vist aimata, et ju see pakihoid seal käigus asub. Ukselt lugesime ingliskeelset kirja, et enne kui pakid ära saame anda, tehakse meie dokumentidest koopiad..? Ausalt öeldes ei rõõmustanud mind mõte oma dokument käest ära anda. Aga uurisime asja. Rohelises maikas naljakas tüüp tahtis hoopis 6 EURi raha ja ei mingit dokumenti. Paberikese saime vastu ja teadmise, et meie kotid ei tohi seal üle 5 päeva olla. Siis lähevad need politsei kätte.
Lynx külastas nüüd selle hoone WC-d ja nentis hiljem, et polegi enam kaua aega auguga mudelit kohanud.. St. WC moodustasid vanad head “jalakohad kahel pool auku” platvormid.

Jaamahoones nägime üht silti, kust võis enamvähem välja lugeda, et tegu on turismiinfoga. Lugesime valesti, sest tädi toas saatis meid linna: minge välja, paremale, suurtele autodele järgi ja umbes 10 minuti pärast leiate linnast i-punkti. Selge 😛
Vahepeal ostsime ära piletid – valisime automaadist kuupäeva ja kellaaja ja jaama, kuhu tahame minna. Automaat õpetas meid kuhu raha pista (mina toppisin seda järjekindlalt sinna avasse, kust pilet välja lasti) ja lõpuks saime pileti kätte ning peotäie kolisevat raha ka. Paistab, et Itaalias oma müntide põuda pole – vähemalt Triestes mitte.
Tundus, et kõik on ok. Kell 14:44 läheb rong Veneetsiasse.

Õues vaatasime nii nagu kästi paremale ja tõesti – üks suur auto vuraski sealt teedmööda edasi. Astusime talle järgi. Üks rolleriparkla järgnes teisele. Koledad majad hakkasid ilusamateks muutuma, mis oli märk, et hakkame vist linna keskele jõudma. Kaarte meil polnud, infopunkti ka ei paistnud. Ja äkki paistis paremat kät vesi! Merelõhn!!! Issand, kus me olime seda igatsenud! Soolane mõnus merelõhn. Midagi oli selles linnas ka head.

Kops meretuuli täis, keerasime üht kanaliäärt pidi majade vahele sisse ja maandusime esimeses kohvikus, sest hommikusöök vajas söömist! Kolmnurksed võikud, kohv (vaene Lynx mõistis tõsiasja, et tavapärast kohvi piimaga ei näe ta nüüd järgmised nädal aega) ja õunamahl. Milline õunamahl! Roheline ja sogane nagu purustatud vetikatega merevesi, aga millise võrratu õunamaitsega! Asi siin linnas hakkas tasapisi paremaks minema.

Jalutasime edasi, majad läksid üha kaunimaks ja ühel hetkel kuulsime, kuidas tänaval kostis Vivaldi Aastajad – Suvi. Peaväljaku lähedal mängis üks kvartett. Ilusti mängis! Kahju oli edasi minnagi..

Kõik kohad selles linnas on rollereid täis. Nad pargivad igal pool, sõeluvad autode vahel, kihutavad ülekäiguradade poole nii, et oled kindel, et ei see küll pidama ei saa.. aga näe, saab küll. Kui Grazis ja Ljubljanas oli pidevalt tunne, et mõne jalgratta alla saab küll jäädud, siis siin tekkis rollerifoobia.

Otsustasime linnast majade vahelt mereäärde kaduda. Sattusime jahisadamsse. Vapustav, kui palju maste siin oli!

Imetlesime neid, lugesime jahtide nimesid ja tundsime kuidas päike meid praeb. Üks suur kaubalaev lasi kaugel sügava bassihäälega tuutu ja hakkas siis kahe puksiiri toel sadama poole liikuma. Ostsin kaks kaarti ja kolm marki (igal pool Euroopas tundub olema kaks erinevat tariifi – EU-sse ja väljapoole EU-d 2x kallim). Kai ääres oli vette viiv trepp, parkisime endid sinna istuma ja mina kirjutasin kaarte. Lynx jahutas üht jalga koos kingaga vees, võttis siis kingad üldse ära ja pladistas veidi ringi. Pritsmeid lendas – vesi oli tulisoolane!

Ja äkki nägin ma vee all liikumist (ps: siin on nii puhas vesi, et isegi sügav põhi paistab) – sinivalge meduus ujus meie poole! Imeline!! Mitte mingi akvaariumimeduus, vaid täiesti ehtne, meres elav tegelane. Lynx kobis veest välja ja haaras fotoka järele, kruvis peegeldust tapva filtri ette ja sai päris häid pilte. Varsti saabus teine ja veidikese ootamise järel ujus veel üks mööda. Vaimustav 🙂 Mina nii häid pilte ei saanud, aga meduusi näeb siiski ära:

Olime nende tegelastega kohtumisest päris elevil.
Keersime uuesti majade vahele ja külastasime üht kosmetikapoodi (siin linnas on palju selliseid poode, kus müüakse kõike alates šampoonist ja juuksevärvist kuni kodukeemiani välja), et saada UV-filtriga hügieenilist huulepulka – mul tundub, et päike on selles süüdi, et huuleääred justkui karedad on ja võtsime ka ühe päikesevõtujärgse kreemi, sest me oleme mitu päeva praadida saanud ja nahk vajas juba jahutust. Lynxi Riekerid vajasid plaastreid, sest seal on üks halvasti õmmeldud koht, mis hõõrub :S

Olime südalinnale tiiru peale teinud, eilsest ja tänasest väsinud ja suundusime jaama tagasi. Siin on Spari toidupoed, kust saime lemmikuid – värskeid tükeldatud puuvilju ja siis edasi kohvrite järgi (segasime rohelise maika moosisaia söömist) ja rongile. Huhhh, 2 tundi ja siis oleme Veneetsias! Tuli piletikontroll, keerutas meie piletit käes, vaatas siis meile otsa ja küsis, et ega me vist iaalia keelt ei räägi. Ei rääkinud jah. Ütles, et see pilet, mis meil on, on vaja kassas ära registreerida just konkreetse rongi jaoks. Et muidu see ei kehti! Nagu meil – ostad talongi aga kui bussis ära ei tembelda, siis pole sest tolku. Luges meile sõnad peale, kirjutas piletile kuupäeva ja ütles, et seekord ta 50 EURist trahvi ei tee. Aga edaspidi peame hoolikamad olema 🙂

Sõit läks rahulikult, uhkete aedadega suured majad vilksatasid mööda. Inimesed vagunis mängisid mobladega või lugesid. Saabus üks umbes 7-aastase poisiga perekond. Veidi aja pärast hakkas poiss kõiki inimesi läbi käima ja raha nuruma. Kuskilt ei saanud midagi. Läks siis isa juurde ja hakkas kõva häälega laulu jorutama ja niisama lollitama. Nii kui jaam tuli, nii vahtisid isaga teine teisele poole rongiakendest välja. Lynx arvas, et ilmselt on tegu jänestega ja kontrolli hirmus siis vahivad, kas tuleb mõni peale või mitte. Läks veidi aega mööda, rahulik vagun oli tänu sellele poisile ja tema isale ja teisest vagunist saabunud “karvastele ja sulelistele” muutunud parajaks kisakooriks. Varsti võttis mamsel kätte ja laotas terves vagunis laiali lehekesed, kus ilmselt raha küsiti – viskasin korraks pilgu peale, oli kirjas midagi 4 bambinist, keda on vaja toita jne. Varsti korjas lehed kokku.
Nad läksid maha alles üks peatus enne meid! Lynx ütles hiljem, et ootas kuna perepea ise rahvalt raha nõudma tuleb. Aga ilmselt oleks see suure bossi au pihta käinud. Tea, kas kodus saab perekond peksa, et sissetulekut ei tekitanud? Masendav elu kui põhiline, mille kodunt kaasa saad, on oskus kerjata 😦 Ei usu, et see perepea iial tööd teinud oli.

Ühel hetkel olime me lõpuks kohal 🙂
Kevadisel Soometripil olime hankinud Lonely Planeti piskese Veneetsia raamatu (eesti keeles sellist asja ei ole) ja rongis lugesin, et sild, mis meid hotellini viib, on uus ja palju tüli tekitanud. Maksis algselt 4 miljonit, hiljem kulus raha mingi 4cm planeeringuvea likvideerimsieks 3x rohkem! Igal juhul jõuti meilt sel sillal 2x küsida, kas me vajame kohvritega abi. Siin maal ei käi kahjuks miski siirast soovist abi pakkuda (nagu Viinis või Ljubljanas), vaid ainult suure eesmärgi – rahasaamise nimel. Abi me ei vajanud ja ma mõtlesin välja ka lause, mida edaspidi rahaküsijatele öelda: no cash – sorry! Mu ema kasutab lõunamaades sellist lauset: get a job! 🙂
Ma saan aru kui kerjab vigane inimene, kel pole võimalust tööd teha ja kel on väga raske endaga hakkama saada, aga kui terve inimene kõnnib lihtsalt mugavusest ja lodevusest käsi pikal, siis peaks ta raha asemel korraliku keretäie tappa saama. Sry, õrnahingelised, aga nii ma arvan.

Hotell on meil heas kohas – bussijaamast kahe kanali ja kahe silla kaugusel 🙂 Arlecchino. Pisikeste tubadega, aga värskelt renoveeritud (kohati renoveeritud, mõned nurgad jäid ilmselt kahe silma vahele 😛 ) ja armsake. Kõige tähtsam – meie aknad on kanali poole ja seda lakkamatut paadiliiklust on jube huvitav jälgida.
Retseptsioonimees oli lahke ja kiire, lift ilmatuma pisike aga siiski olemas ja meie kohvrid tiris üles hotelli jooksupoiss. Sai tippi, rõõmustas, aitas meil toas tuled põlema panna ja sättis konditsioneeri tööle 🙂
Tuba 808 ja vaade aknast, vasakule:

Nüüd tuleb see hetk, millest ei julge kõva häälega iitsatadagi – me oleme Veneetsias, kell on alles 5 õhtul ja me kobisime lihtsalt voodisse magama, sest nii kurnavat puhkust pole meil küll ammu olnud! Kuumus, elamused, värske õhk – kõik see on teinud oma töö ja mõtlesime, et me vajame hetke, et välja puhata ja homme taas vormis olla.

Nüüd on kell pea kümme, tänaval ja kanalil käib lakkamatu melu. Esimene hirmus väsimus on välja magatud ja õnneks on öö veel ees – jõuame veel puhata!

Tuled on põlema pandud ja ilus on! Ühtegi laulvat gondoljeeri pole me veel kuulnud, aga triibulised särgid on neil kõigil tõesti seljas. Akna all oleva restorani ees mängitakse akordioni ja kitarriga O Sole Mio`t 🙂

Lisatud hommikul: Öösel ärkasin mingi kõva paugu peale. Väljas sähvis korralik äike ja ladistas vihma. Mõtlesin, kas kasutada meie aknaluuke (siin on igal majal aknaluugid), aga jätsin selle siiski tegemata, muidu poleks enam sähvatusi näinud. Kodust eemal olles ei ole ju vaja äikese pärast muretseda, et kas kõik juhtmed on väljas ja ega välk jumala eest mõnda masti ei löö jne.
Hommikul ärgates sadas ikka veel. Nüüd kui pisike hommikusöögitoake külastatud ning kukkel ja sink+juust söödud on, hakkab päike välja tulema ja meil on aeg minna ja Lynxil Veneetsiaga tutvust teha ning minul tutvust uuendada. Mõelda vaid – ma olin siin korraks 11 aastat tagasi!
Ehk on just Veneetsia selles süüdi, et sajandivahetuse hetkel soovitud põnev elu on täide minema hakanud 🙂

Advertisements

One thought on “Sõit ja Trieste

  1. Oh, ma tahaks nüüd ka reisima! Kuigi ka siin on ilus ja soe, laulupidu ajas emotsioonid hetkeks üles ja tundus, et Eestis ära minna on ikka suur patt :D. Aga nüüd on soov tagasi aga pean piirduma teiste reisikirjadega. Meile õpetati juba peda ajal, et eestlaste lemmiklektüür on reisikirjad ja elulood.

    Ahjaa, ma oma arust jätsin siia kommentaari aga äkki ei jõudnud salvestuda. Vahel tööl klikkan kiirelt kinni kui keegi tuleb küsima tööasjus nõu :). Igatahes ma tahtsin seda öelda, et Euroopas on üsna sage see, et hotellist saab hommikusöögi paluda kaasa pakkida. Me oleme seda testinud Eestis ja Lätis nt aga ma tean, et see peaks toimima mujal ka. Ütled receptionis, et early filght vms ja palud kaasa panna. Hia teepeal nosida, sisuliselt oled ju maksud ka, sest hommikusöök on reeglina hotellides hinna sees.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s