Koopad, laat ja rongkäik

Tänast päeva alustasime varem.
Hommikusöögile jõudsime nii vara, et kõik lauad olid soome tantsutüdrukuid täis. Õnneks saime siiski istumiskohad, aga pannkoogid olid nad kõik juba nahka pannud..

Peale hommikusööki tegime kiiret käiku ja varsti olime bussijaamas, kust algas sõit Postojna poole. 53km. Bussis oli 2 juhti, peale minnes pileteid ei müüdud ega ei kontrollitud. Kui sõit algas, siis tegeles teine juht piletimajandusega.
Bussis sõitis ka üks kassike, kes muudkui sättis ennast paremale magamispositsioonile ja näugatas aegajalt. See tekitas meil pisikese igatusse Petsi järele..

Tunnikese hiljem astusime Postojnas bussilt maha ja hakkasime otsima teed maailmakuulsate koobaste poole. Postojna koopad – 20km käike kõige imelisemates koobastes, täis stalaktiite ja stalagmiite.
Ostsime piletid, läksime väravatest läbi, koobastes pidi olema vaid 8C sooja! Meid paigutati pikkadesse lahtistesse rongidesse. Seinalt lugesime, et rongis peab püsima istudes, ei tohi käsi välja sirutada ega püsti tõusta. Kui me liikuma hakkasime, siis saime aru miks – vahel oli koobas, kust me läbi sõitsime, nii madal, et veheldes oleks vabalt võinud mõnest jäsemest ilma jääda.
Ma ei ole ameerika mägedega sõitnud, aga mul tundus, et nii vägevat rongisõitu ei saa kuskil mujal kogeda. Kiirus oli päris kobe, vaated olid vägevad ja lisaks pidi pidevalt pead õlgade vahel hoidma, et mitte mõne nukiga kolakat saada (tegelikult polnud see muidugi võimalik, aga pidevalt tundus, et pea on liiga kõrgel!).
Väga-väga vinge sõit! Peale kaht kilomeetrit kihutamist lasti meid rongist maha ja siis algas 3 km jalgsimatka. Tegime alguses pilti ka, sest saime aru, et välguga ei tohi pildistada, muidu on ok. Kuna põhjuseks toodi loomad, keda pildistamine häirib. Hiljem selgus, et ei tohi ka ilma välguta pildistada. Seega siiski mitte loomade heaolu nimel, vaid äri heaks 😛
Ok, see polnudki oluline, sest me vahtisime mõlemad suud ammuli peas, millisesse kohta me olime sattunud! Vapustavad koopad! Sätendavad hiiglased, mõned kui jäätisemäed, teised õhukesed ja triibulised kui peekoniviilud. Ühe millimeetri sellise kalju tekkimiseks kulub kuni 40 aastat! Ühe millimeetri! Koopad olid kohati 40 meetrit kõrged ja sammastesaalid 3000m2 suured..
Näitan mõnd pilti, mis enne keeldu tehtud sai:

Mitte ükski pilt ei suuda seda elamust edasi anda! Ma ei ole nii vinges kohas veel enne käinud. Kes satub Ljubljanasse ja kel on veidi aega – sõitke ja vaadake Postojna Jama`t!
Vapustav..

Poolteist tundi peale koobastesse sisenemist saime sealt välja, tummaks lööduna. Koopa ees võttis meid aga vastu rahvatants 🙂 Siinsamas kõrval oli täna Postojna linna laat!

Pisike kõrvalpõige ühele meie eesmärkidest – korjata igalt maalt, kus käime, terve komplekt euromünte. austrias saime sellega hakkama, aga siin tundus see täiesti võimatu! Igalt poolt saime tagasi saksa ja itaalia ja hispaania münte. Sloveenia omi ei olnud kohe üldse mitte kuskil. Küsisin ka paarist kohast, et kas nad saaks mulle teiste müntide vastu Sloveenia omi vahetada, aga igal pool raputati kurvalt pead, et neil käivad põhiliselt ainult turistid ja omi münte eriti ei näegi.
Kuna täna oli viimane päev selles riigis, siis olime päris rõõmsad kui nägime teel koobastest laadale euromüntidega kauplevat poekest. Kõige muu hulgas lebas laual ka Eesti müntide komplekt 🙂 Müntide hinnad olid sellised, et 2-eurone Sloveenia münt maksis 6EURi jne. Muretsesime endile ühe komplekti kohalikke ja lisaks mälestuseks ühe 3-eurose Ljubljana kirjadega mündi.

Ei tea, kas sellisega maksta ka saaks kui häda käes 🙂

Ja nüüd siis laadale – Furmanski Praznik Postojna!
Ehtne külalaat, kus kohalikud müüvad oma käsitööd, kus on sepp ja mesinik oma meega. Hobused, aegajalt kurvalt kriiskav eesel ja tublid kohalikud koerad, kes on terve trikkidega jooksuraja selgeks õppinud. Toimusid ka parima supi võistlused ja vanade autode paraad.

Ülimalt rahul nähtu ja kogetuga seadsime sammud tagasi linna poole. Meil oli bussini veidi üle tunni aega, nii et saime rahulikult veel linnaksi jalutada. Kirjutasin ühe trepi peal koobaste piltidega postkaarte kui kuulsime muusikat. Lähemalt uurides selgus, et laadale hakkab minema rongkäik!
See oli üks ennenägematu rongkäik, kus osalesid nii inimesed kui jalgrattad kui natuke perud hobused, palke vedavad sarvilised kui tohututud heinakuhjad. Lisaks hobustega liikuv tuletõrje ja kisav eesel.

Meil vedas tohutult, et olime laupäevase reisi Postojnasse ära jätnud ja hoopis täna, pühapäeval, sinna läksime!
Tagasiteel tuli vägisi tukk peale – palav, palju elamusi, värske õhk. See kõik on teinud oma töö, nii et meil peaks peale puhkuse lõppu tulema nädal aega puhkust puhkusest 🙂

Läksime hotelli ja puhkasime pool tunnikest. Siis lihtsalt jalutasime loojuva päikesega linnas ja nautisime oma viimast õhtut siin, ses kaunis kohas.

See linn puges südamesse ja ma jään siia kindlasti tagasi igatsema. Lynx pidi uurima, kas Tallinnast või Riiast siia ka otselende on 🙂

Hommikul kell 6:30 stardime Trieste poole.

Advertisements

2 thoughts on “Koopad, laat ja rongkäik

  1. Sellised koopad on vapustavad, ma sain selle kogemuse kunagi Prantsusmaal…mäletan, et sõna otseses mõttes, vahtisime suud ammuli:) Ilus reis, saate pikka aega seda meenutada!

  2. Uskumatut kunsti suudab loodus luua millimeeterhaaval järjekindlalt läbi aastatuhandete. Ma usun, et vaatasite viimase võimaluseni ärasõidul ikka Ljubljana poole. Vahvat reisi jätku!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s