Ljubljana :)

Mul oli kohe hommikul selline tunne, et see linn meeldib mulle VÄGA! Ja see tunne ei petnud mind. Kuigi linn on mitmeid kordi suurem kui Poola Torun või Gdansk, tabas mind siin samasugune soe tunne kui nois eelmise aasta pisilinnades. Taolistes kohtades lihtsalt on olemas see miski!

Esimene, mis meile linnateel silma jäi, oli aga automaadiga jäätiselett. Õigemini küll ilusad jäätised ja alles siis lett. Vajutad suurt nupukest, et müüja tuleks ja siis ilmselt valid jäätisesordid.

Järgmine kohtumine oli Ljubljana draakoniga.
Draakonid ei ole mitte alati halvad tegelased, nii on ka siinse eesmärk hoopis linna kurjade jõudude eest kaitsta. Eks ta sellepärast tervitaski kõiki nii rõõmsal ilmel 🙂

Siin on kohe-kohe algamas Ljubljana linnapäevad, nii et kogu vanalinn on juba punaste lehvivate lindikeste ja elektritraatide küljes rippuvate linnukestega kaunistatud. Toimub Sloveeniat tutvustav laat ja kogu linnas on palju kontserte ja kuskilt nurga tagant paistis ka tantsimist.
Jalutasime läbi algava melu ja jõudsime turule. Kõige ehtsamale ja uhkele turule, kus mammid-papid müüvad enda kasvatatud tomateid ja kapsaid ja sibulaid! Täiesti fantastiline koht. Küll on kahju, et meil pole siin hotellis kööginurka, saaks ka turult värsket kraami osta ja midagi mõnusat keeta! Sellelt turult ei tahtnudki ära minna, sest see õhkkond oli lihtsalt imeline.
Midagi me sealt siiski ostsime – lapikuid virsikuid ja nende oma kirsse, mida ma praegugi siia kirjutamise kõrvale mugin 🙂

Neid ilusaid kohevaid värskeid kapsaid nähes tekkis mul nii kohutav kapsarullide isu..
Aga turg ei piirdunud vaid söödava kraamiga. Nurga taga, kiriku kõrval, müüdi ka lilli. Päevalilli, parkjuuri ja õlelilledest kujundatud kimbukesi. Ma mäletan nii hästi oma lapsepõlvest kui meil oli üks veel valmis ehitamata tuba, mille lae alla olid tõmmatud nöörid. Seal kuivatas vanaema õlelilli ja piparmünti jms. Hiljem sättis õlelilled just sellistesse potsakatesse kirjudesse kimpudesse.

Hortensiatega on selline lugu, et need on minu lemmikud aiapõõsad. Mul on kodus aia kõrval üks, mida ma iga päev imetledes vaatan ja nüüd olen ma nii Austrias kui Sloveenias näinud selliseid värviüleminekutega hortensiapõõsaid, kus ühel taimel on nii roosad kui lillakad kui sinised õied. Vaimustavad! Kahjuks pole ükski põõsas kasvanud sellises kohas, kus ma oleks saanud temast hunnikut pilte teha. Aga turul müüdi ühe õisikuid 🙂

Sellelt turult ei tahtnudki ära minna! Aga linn ootas avastamist.
Mööda Ljubljanica jõge liiguvad igasugused omamoodi paadid ja ka tavalisemad turistipaadid.

Ühel tänavanurgal avati pidulikult Gustaf Mahleri kuju ja peeti kõnet – tõenäoliselt oli see linnapea, sest ta rääkis pikalt, talle plaksutati hoolega ja teda filmiti mitme kaameraga.
Leidsime ka siit tabalukke täis riputatud silla 🙂

Ja siis muidugi linna kaitseinglite – draakonitega – silla:

Ka siin linnas on linnamägi ja mäe otsas kindlus ja kindluse nurgas kellatorn, kuhu saab ronida, et linna peopesal näha. Aga siin ei olnud see lihtsalt mööda kitsast treppi ähkides ronimine, nii et ühed pressivad ennast üles ja teised allapoole. Siin oli esiteks topeltspiraaliga trepp – alla ja üles läksid inimesed eri treppidest – need keerud jooksid vaheldumisi, nii et üksteisega kokku ei puututudki. Lisaks oli trepp igavesti uhkete astmetega ja vägevate punaste torudega piiratud. Igal astmel oli kindlusetorn, mille otsas kükitas draakon.

Vaated linnale ja kindluse hoovile olid uhked – nagu ikka taolistest tornidest, mis asuvad linna keskel, mitte kaugemal äärelinnas. Punaseid katuseid oli mõnus jälgida – mõni oli alles värskelt laotud, mõni vist veel draakoniaegne katus.

Järgmisel pildil on raamatukogu 🙂 Nimelt on raamatukogud siin linnas kolinud suveks õue, puude alla. Õues on ju palju mõnusam lugeda kui toas konutades! Kindluses olid turistisõbralikud raamatud, lappasime isegi üht nimega “Sloveenia 3-päevaga”.

Vahemärkuseks – siin linnas liigub palju soomlasi. Meie hotellis on tantsutüdrukute grupid ja üleval kindluses olid soome prouad. Üks võrdles meie funikulööriga mäest allasõitu Matti Nükase hüppemäest allakihutamisega 😛

Käime postkontoris, ostame marke. EU-sse kaardi saatmine maksab 40 senti, väljapoole 92 senti. Siinne müüja on täpselt kursis markidega, mida Sloveenias on välja antud ja nii ei pea ma kaartidele kleepima mingeid a la Eesti postipasunaid, vaid saan kenad puude ja muinasjututegelasega margid.

Kell oli juba viis ja meie olime terve päeva hommikusöögi aurul ringi kablutanud. Ülvalt mäe otsast olin näinud jõe ääres asuvat pizzarestorani, nii et sinna me suundusimegi. Õnneks nägime enne tellimist, mida siinmail tänedab suur pizza, keskmine ja väike pizza! Menüüs oli küll kirjas, et suure läbimõõt on 50cm, aga oma silm on ikka kuningas. Seega tellisime nii, et Lynx võttis keskmise pizza 40cm) ja mina väikse (30cm). Kui need kohale saabusid, oli minu väike sama suur kui koduse Pärnu Steffani suur pizza. Ja PALJU maitsvam!
Pizzadega ongi nii, et vähemalt Pärnus ei osata head pizzapõhja teha. Kõik kiidavad Steffanit, aga ilmselt ei ole need kiitjad teistes maailma linnades eriti pizzat söönud. Peale Poola, Rootsi ja nüüd ka Sloveenia pizza söömist ei taha ma enam üldse Steffani oma – kõva ja kange põhjaga ja tihti suht kuiv ja maitsetu. Siinne sulas suus! Suurepärane! See ei nihutanud küll Poolas, Torunis, söödud pizzat troonilt, aga hõivas ilusa teise koha.

*[i]Vahemärkus kell 8:21 hommikul – Päike tuli välja!!![/i] 😀

Sõime oma pizzasid, nautisime kaldapealset melu ja kuulsime äkki kuidas majade vahelt hakkas kostma lugu “Hotel California”.. Imeline! Ütlesin just Lynxile, et mida sa hing veel ühelt õhtult oodata oskad – armas linn, hea söök, mõnus muusika, kui algas väike vihmasabin. Paistab, et alati saab täiuslikkusele veel midagi lisada. Ühe pipratera ehk.. Kuna ilm oli meid päikesega hullult ära poputanud, siis polnud meil ei vihmakilesid kotis ega varje kaasas.
Vahepeal jooksis meist mööda Orbiti reklaam, st. nätsupakk ees ja pontšik, banaan, muffin ja kohvitops järel. Tüübid olid lõbusas tujus, tantsisid, lõid lastele patsi ja ehmatasid seljatagant täiskasvanuid 😛 Mis tunne oleks kui istud rahulikult laua taga ja äkki võtab sul selja tagant õlgade ümber kinni hiiglaslik roosa pontsik või banaan? 😛

Õnneks tilgutas vaid kergeid vihmapiisakesi, nii et peale söömist läksime vaatama, kust see mõnus muusika tuleb. Paraku oli tegu vaid suure lava heliprooviga. Tegelikult rivistasid end lavale hoopis koorid ja orkester, et pühapäeval Mahleri 8. sümfooniat mängima hakata. Ootasime veidi ja kuulasime proovi. Kui õnnestub, siis tuleme pühapäeval kogu kontserti vaatama.

Restoranide siseõuedes pakuti rahvale kohalikku laulu ja tantsu. Ühel lavadest esinesid hetke populaarsed artistid, teisel laval kohalikud folkbändid. Folgilava oli vahva! Inimesed tantsisid ägenevast vihmast hoolimata. Ühe paari kõrval tantsis mees, kes hoidis neil vihmavarju peakohal – vat see on teenindus, kaspole 😉

Rahvariietes paar, kes olid laval mängiva bändi kõrval õhtu naelaks 🙂

Vihm oli otsutanud mitte ära lõppeda vaid hoogu juurde lisada. Aga hotelli ei tahnud me ka veel põgeneda. Igal täistunnil alustasid oma ringe jõepaadikesed, nii et otsustasime tiiru kaasa teha – päeva alguses hankisime me endile turistikaardid, nii et paadisõit oli meile nö. tasuta. Muidu maksis 8 EURi.

Kell sai 20:00 ja meie alustasime oma teekonda. Alguses sujus kõik libedalt, paadike liugles keset jõge, vihm voolas mööda klaaskatust edasi-tagasi, rahvas paadis jutustas ja muusikaks kõlasid vanad head 90-ndate lood. Siis jõudsime ühe silla alla ja nagu pärastpoole selgus, oli paadile vaja tõsta kütusekanister ja šampus. Meie kapten üritas teise jõelaeva ääres peatuda, põrutas sest esimese raksuga mööda, siis keeras külje ette, lasi paadi ahtri jubeda pauguga vastu sillatuge, keeras jälle nina ettepoole, lõi käigu sisse ja pani esiotsaga paugu piki kalda ääres seisvat paati. Noor kapten oli ilmselgelt endast väljas, kaldaäärsest paadist karjuti talle ilmselt randumistarkusi, aga meie paadi sisse polnud neist ühtegi kuulda. Lõpuks olime kenasti seisva paadi kõrval, kapten sai oma kütusekanistri (mille ta unustas keset laeva trepile) ja me seilasime edasi. Rahvas paadis oli sündmusest silmnähtavalt erutatud ja kuna otsest tragöödiat ei olnud juhtunud ja põhja polnud me veel läinud, siis naersid kõik suure häälega ja närviliselt.

Vihm lisas ainult hoogu, varsti polnud läbi paadiakende enam üldse miskit näha ja meie mõtlesime sellele, kuidas me hotelli jõuame.. Ilmselt üleni tilkudes :S

Aga imedeime – selleks ajaks kui me randusime (seekord täiesti ilma probleemideta!) oli lausvihmast saanud väike viisakas tibutamine. Nii et me ei suundunudki kohe hotelli vaid jäime veel kontserti kuulama – “Sounds of Slovenia” oli selle nimi ja sinna oli miksitud nii aastasadade tagust laulu kui tänapäevast poppi ja mõned lood laulis ka sopran. Vihm oli viisakas kuni sopran oma suu avas. Siis algas uus kõvem sabin ja meil oli lõpuks aeg päev lõpetada ja hotelli mina.

Advertisements

3 thoughts on “Ljubljana :)

  1. Enne, kui me kodust vanaema juurde stardime, jõudsin Su värsket postitust lugeda. Aitähh järjekordse humoorika ja huvitav ajutu eest! Teil on uus päev Ljubljanas käimas, loodan, et vihm ei kasta seal ülearu.

  2. Kui ma õigesti mäletan, on seal samuti nagu Horvaatia linnakestes, et iga putka teeb ise jäätise. Mitte nagu meil, et Premia jne. Selle lohe ja jõega oli neil sünge legend.
    Me käisime ka jõel sõitmas, suht rahuliku vooluga ja sogane sõit oli 😀
    Turg on neil minu meelest igal hommikul mingi kellani ja siis puhastatakse kõik ära. Linnaekskursioonist mäletan, et õhtupoolikul olid vaid tühjad letid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s